Laupäeva hommikul startisime varakult Prato Piazza tõusule, et vaadata kuidas ässad MM-il tõusu võtavad. Autoga saime ainult Ponticello tõkkepuuni, sealt edasi oli tee juba liikluseks suletud. Küll aga toimis bussiliiklus. Igal täistunnil sai bussiga üles ja kasutasime kohe selle võimaluse ära. Algen plaan minna jala tundus hiljem mõeldes julm, sest kuigi tippu oli 5 km, oleksime seda jala koos lastega jalutanud arvatavasti paar tundi ja alla ka ju vaja tulla. Päev enne võistlust tundus selline jalutuskäik vastuvõtmatu olevat. Tavaline suur turistibuss oli rahvast puupüsti täis ja rühkis mööda serpentiine üles. Kohati oli tee ikka üsna järsk ja enne tippu läks nii kitsaks, et ära mahtus vaid üks sõiduk. Selleks oli ka üleval valgusfoor (vt. eelmise postituse pilti). Üleval tegime kerge jalutuskäigu, sõime kohustuslikud jäätised ja jäime ässasid passima.
Esimene punt jõudis kohale kui stardist oli möödunud 46 minutit. Esireas tulid hilisem (ametlik?) võitja Roel Paulissen, Leonardo Paez ja vana tuttav Karl Platt. Muidu olid kõik favoriidid samas pundis – Sauser, Näf, Kessiakoff jt. Tulid üsna aeglases tempos, vähemalt tundus nii. Aega vaadates oli see aga siiski petlik. Mis aga oli üllatav – keegi ei hingeldanud. Tundus nagu kamp matkajaid oleks ilusat ilma nautides omale meelepärases tempos sõbralikult mäes üles sõitnud. Läks veel 6 min mööda ja saabus esimene eestlane – Allan Oras.
Allanil oli higist läbimärg ja tundus liikuvat raskelt, ergutasime teda, jooksime mõnda aega kõrval nagu tifusod ja läinud ta oligi. Finishis rääkis ta, et see oli olnudki tema raskeim moment rajal. Lihtsalt jõust jääb puudu, et sellist tõusu sõita, seda polevat kodumaal kuskil ka ju võimalik harjutada. Allan lausus kuldsed sõnad tõusude kohta: “Rada on kogu aeg ees vaba, ole ainult mees ja sõida. Aga pole seda meest!” Ka ütes Allan selle tõusu olevat ainsa koha kus ta eneselegi üllatuseks pidi grannyt kasutama. Õnneks kosus ta tublisti järgnevate tundide jooksul ning lõpetas minu meelest väga heal 45. kohal, kaotades võitjale 36 min.
Läks veel paar minutit mööda ja tuli Massa. Kui Allan liikus paari mehega pundis, siis Massa oli ihuüksi. Ütlesime talle kaotuseks võitjale 8,5 min, mille peale mees irooniliselt muigas. Kurtis, et pole ühtegi punti silmapiiril kellega koos sõita, oleks hulga lihtsam. Jooksime ka temaga koos tipuni, ergutasime, rääkisime lohutavat juttu peagi saabuvast taganttuulest tipus lookleval teel ning kadunud ta oligi. Ei mäleta täpselt palju minuteid veel möödus kui saabus Maimre. Ta oli tavapäraselt tigeda näoga kui kõik ei lähe nii nagu tema tahab. Ergutasime ka teda, kuid Raivo sellist sõbralikkust üles ei näidanud nagu meeskonnakaaslased eespool.
Ergutasime ka loomikut teisi sõitjaid ja teatasime neile vaheaegu. Üks kolumblane teatas meile tagasihoidlikult oma 15 min kaotuse peale:“ I am not professional.” Umbes minu masti mees oli vist tasemelt, sest päev hiljem võistlusel kulus mul samasse kohta jõudmiseks u sama aeg. Nii et päris peksupoisid ei oleks me Lehoga MM-il olnud. Kindlasti oleks kiiremini üles saanud viimasel kohal sõitnud jaapanlasest.
Rohkem me rajale kuskile vastu ei läinud. Sõitsime bussiga alla ja mõne tunni pärast läksime finishisse võitjat ootama. Finishis oli tohutu möll, kogu lõpusirge oli ääristatud rahvamassiga. Õnneks oleme me üsna pikad ja nägime veidi rada ka tagantpoolt. Teadustaja (sama mees kes Transalpi Itaalia etappidelgi) ajas rahvast kihevile, teatades pidevalt kaugel liidrid on. Sauser ja Paulissen olid kahekesi eest ära saanud ja tõotas tulla põnev lõpp. Hiljem lugesin, et Sauser üritas Paulisseni lõpulaskumisel maha raputada, aga ebaõnnestunult. See võis alles karm downhill olla, sest juurikane ja kivine singel langes üsna järsult ja pikalt peaaegu linna piirile. Oleks tahtnud pealt näha kuidas sellise kaliibriga mees üritab konkurendil sellises kohas eest ära sõita. Igal juhul jõudsid nad finishisirgele koos ja ühtäkki kostis meeletu rahva kisa. Mehed oli maoli maas piirde ääres! Kahjuks ma ei näinud seda momenti üle inimeste peade ega ka suurelt ekraanilt. Kuid nägin, et Sauser ajas end enne püsti, üritas pidevalt ratta peale saada ja kuidagi see ka õnnestus ning jõudis üle finishijoone enne Roeli. Viimane ei saanudki ratta peale ja lonkis üle finishi. Rahvas oli teadmatuses, kuid hoidis ilmselgelt Paulisseni poole, kes sai kõva aplausi. Sauserit kostitati see eest rämeda vilekooriga, ju teda siis süüdlaseks peeti. Igal juhul tundus see olevat väga mage lõpp sellisele sõidule. Sauser viidi abiliste vahel minema, mees seisis vaevalt püsti, rahvas vilistas mis kole. Pauissen karjus samal ajal midagi ühele korraldajatest, kes nägi üsna õnnetu välja. Varsti ilmus Sauser tagasi ja taas kostitati teda kõva vilekooriga kui ta üritas võidumärgiks käsi tõsta. Päris kahju oli tast. Olen temaga rääkinud juttu ja ta jättis endast väga hea mulje. Mõnda aega oli segadus ja järsku teadustas diktor võitjaks Paulisseni, mille peale rahvas hullult aplodeeris. Hiljem selgus, et UCI lükkas Sauseri protesti tagasi ja tunnistas tema sprindi trajektoori valeks, kuid ei selgitanudki Sauserile mis seal valesti oli. Sitt maik jäi asjast suhu küll.
Üllatas shveitslaste hea sõit – esikümnes tervel 6 punase särgi ja valge ristiga meest. Nende seas ka 3. koha omanik Urs Huber, kes oli ühtlasi ka parim U23 arvestuses. Seesama Huber asus ka järgmisel päeval Dolomiti Superbike starti ja võitis selle! aeg vaid vaid 7 min aeglasem kui MM-l. Sellised mehed on shveitslased. Lisaks sellelle oli mees registreeritud Hobby klassi, mitte Elite Licence Men ning nii mees saigi harrastajate esikoha! Lisaks temale oli harrastajate klassi esikolmikus kaks venda aegadega 5:09 ja 5:24, millega teise koha mees oleks MM-il olnud 20. Sellised harrastajad elavad sealmail. Esimene itaallane tuli MM-l alles üheksandana, kuid pressi huvitas rohkem 12. kohaga finishisse jõudnud Gilberto Simoni. Kui Gibo kohal oli, siis kõik muu unustati. 7. koha sai vanameister Frischknecht, kel vanust peaks olema juba üle 40. Mees sõitis Ritchey carbon põiaga, kummiks Dugasti tubular, mis oli peaaegu slick! See mees on ikka hull, ise küll ei tahaks laskuda sellise kummiga sealkandis.
Nagu enne juba mainisin, jõudis meie parimana kohale Allan Oras 45. kohaga. Massa oli 64. ja kaotas Allanile 15 mintsa, Raivo Maimre oli 81. ja kaotas võitjale 1:13 ning Allanile 37 min. Ilmselt pole Raivo hetkel parimas vormis. Selline oli siis väike ülevaade MTB maratoni MM-st. Ette rutates veel, et oma pühapäevase sõiduajaga oleks ma MM-il olnud 92. Täpselt 2 lätlase vahel!
