Olen juba kodus tagasi ning 2 selle hooaja eesmärki – Dolomiti Superbike ja Salzkammergut on seljataga. Kuidas need aga läksid, kirjutan pikemalt. Et ka lastelastel kunagi hea lugeda oleks kuidas vanaisa rattaga Alpides kühveldas.
Jätkan sealt kust eelmine kirjatükka pooleli jäi. Parandan ka eelmises kirjatükis oleva vea, kus kirjutasin et sõitsin ära eelseisva võistluse esimese tõusu. Seda ma siiski ei teinud, see oli tegelikult hoopis teine tõus. Sama järsk, aga oluliselt lühem. Tegelikku esimest tõusu läksin võtma hoopis 2 päeva enne võistlust. Olin vaadanud eelmistel päevadel rajakaarti valesti, sellest ka väike segadus. Dolomiti esimene tõus viis ratturid üles Prato Piazzale 2000 m kõrgusele. Sinna saamiseks kulus 15 km ja u 900 m vertikaali.
Asusin siis alt vaikselt kruttima kuni 10 km peale Ponticello nimelist kohta, mis koosnes parklast, hotellist ja tõkkepuust, näitas järsku nool “World Championship” vasakule. Selgus, et tiitlinõudlejatele oli ülesminek tehtud keerulisemaks. Nimelt pidid nad viimased 5 km tippu sõitma nn. vanat teed pidi, mis suundus tippu oluliselt järsemalt, ilmselt ka otsem ning oli kaetud jämeda killustiku, kruusa ja mullaga. Loomulikult valisin raskema variandi, sest huvi kogeda maailma tippude kannatusi oli suur. Küll pühapäeval jõuab oma võistlusel mööda asfalti üles künda. MM rada oli üsna lahe, mõned nukid olid üsna järsud, kuid üldjoontes talutav MTB rada. Samas kui sinna pühapäevane kamp peale lasta, siis see tee põhjustaks ikka korraliku laastamise puntides võrreldes asfaldiga.
Üles jõudes avanesid suurepärased vaated, tegu oli kohalike lemmik jalutuskäigu kohaga ilmselt ja kaks parklat olid autosid täis ning mööda mäekuru kulgev paari km tee oli matkajaid täis. Lisaks inimestele oli kahel pool teed palju lehmi, kes vaheldumisi magasid, mäletsesid ja kolistasid niisama ringi kellukeste helisedes. See oli juba ammu tuttav, et lehmakellad ongi alpimuusika. Lisaks on lehmad kõik kohad täis sittunud, tee kaasa arvatud ja see kraam on väga visa hiljem raami pealt maha tulema. Samuti kipub see löga esiratta alt näkku viskuma. See on halvim mis juhtuda saab, sest siis tunned terve sõidu sitahaisu. Nii et võimaluse korral tasuks lehmakooke vältida.
Kuskil üleval jõudsin järgi ühele itaallasele, kes küsis mu käest raja kohta. Kuna midagi ei osanud vastata, siis nähes, et mu tempo on tema omast kiirem, haakis end kohe sappa. Kohe läks laskumiseks ka. Esimesel laskumisel on pikkust 25 km, sellest järsem osa u 5-6 km, edasise 20 km jooskul langeb rada u 300 m. Mõtlesin, et sõidan ära esimese linnakeseni, milleks oli Toblach ja lähen sealt tagasi kämpasse. Tipust Toblachisse oli u 17 km. Itaallane kühveldas peagi must mööda ja kadus silmist, sest minu jaoks keeras rada ühel hetkel paremale alla singlile, nool näitas “World Championchip”. Kuidagi ei tahtnud ilma jääda parimatele mõeldud laskumisest mööda alpisinglit. Rada oli üsna tehniline matkarada, kuid mitte eriti järsk. Pidi ainult silmad lahti hoidma, et kivide vahelt läbi pääseda ja kust üle juurikate libiseda. Selle jupiga sõitsin otse paari serpentiini jagu tavarada ja peagi olid mõlemad rajad jälle koos. Õige peae jõudsin järgi juba tuttavale itaallasele, kes vilet lastes taas mulle sappa haakis, kuid peagi ise tempotegemise enda peale võttis. Lendasime sealt kahekesi alla üsna hea tempoga, jäädes siiski piisavalt ettevaatlikuks, sest inimesi jaluta rajal palju. Vahepeal palus “sõber” mul etteotsa minna ja viimase kolmandiku vedasin mina. Itaallasele see meeldis väga, sest ta tervitas igatühte kes vastu tuli, kasutades erinevaid omakeelseid tervitusväljendeid. Mees suhtles vabalt. Kui kedagi parajasti tervitada ei olnud, siis ta lihtsalt vilistas mu taga, nii et igav ei hakanud. Toblachisse jõudesselgus, et ta tuleb ka Villabassasse ja lasime veel paar km asfalti koos, vahetasime mõne sõna, keeldusin viisakalt tema poolt pakutud batoonist, surusime kätte ja soovisime üksteisele edu võistluseks.
