Vahepealne 3 päevane burgaa pani kerge põntsu mu järjepidevust nõudvale aerobic endurance tsüklile. Kui peale 3 päevast puhkust pidin teisipäeval alustama uut 10 päevast tsüklit, siis kahjuks (loe: väga kahjuks) nii ei läinud. Ilmaolud ei lubanud kvaliteetseöt treenida ühegi kaherattalisega. Jätsin päeva üldse vahele, sest ei viitsi tõesti enam tegeleda “offseason abivahenditega” nagu jõusaal, ujumine või krossijooks. Kolmapäeval masendus jätkus, õigemini jätkus halb ilm. Vedasin end rullidele ja tegin seal 1,5h laksu koos sprintidega. Esimese paari sprindi juures hakkas kogu kaadervärk niimoodi vibreerima, et mõtlesin tõusen kohe lendu. Siiski jäin maale ja viisin spurdid edukalt lõpule. Lõppkiirust ja kadentsi ei oska öelda, sest rulle sõitsin Kuotaga ja sel kõiki andureid pole.
Neljapäeval otsustasin, et uut tõsisemat tsüklit jätkan laupäeval ja läksin tegin Ermoga tiiru Riisiperre ja tagasi. Kuigi ümberringi laiusid lumeväljad olid maanteel tingimused suurepärased. Päike ja tuul olid kuivatanud tee täielikult ja sõita sai nagu suvel Ermo ütles sellepeale, et ta on alati unistanud sõita lumiste mägede vahel kuival asfaldid päikese käes. Nüüd siis see võimalu saabus, mägesid pidi küll ise ette kujutama, aga see ei rikkunud fiilingut.
Reedene päev kulus muudeks toiminguteks ja laupäeval läheb siis taas korralikuks trenniks. 4,5h peaks ikka läbi kärutama.
