Pühapäev, 10.november 2002
Lumi tuleb alati ootamatult .. Plaanides selleks nädalavahetuseks MTB sügissõitu Kolgakülas, eeldasime, et halvimal juhul on tegu õrna lumekirme ja lörtsise ilmaga. Kuid ärgates 10. novembri varahommikul ja aknast välja vaadates…oli õues ca 10-15 cm paksune lumekiht ja lumesadu oli täies hoos. Ilus, valge ja kohev lumi.
Tallinnast Kolgaküla poole sõites muutusid asjaolud veelgi talvisemaks. Temperatuur kohapeal oli 0.5 kraadi alla nulli. Kelgud, suusad ja muu talvevarustus oli juba kasutusel kohalikul liumäel ja metsaradadel, vast ei tulnud kellelegi isegi pähe ideed võtta oma “suvine-kaaslane” mägiratas ja suunduda metsa. Selline oli aga meie eesmärk. “Väike” lumesadu ei olnud piisav põhjus muutma planeeritud üritust suusaürituseks. Seda enam, et seltskond ei koosnenud mitte ainult tallinlastest, kohal oli isegi Pärnu esindaja!
15 osavõtja näol oli tegu suht arvuka ja ilmselgelt sellele spordile andunud kambaga. Kõlama ei jäänud ühtegi lauset tsitaadiga “ Lumi on liiga paks, et me sõita saaks….”. Arvestades, et sõit ei olnud planeeritud autoteedele vaid metsa- ja matkaradadele, võib selliste kahtluste puudumist pidada vaid fanatismi tingmärgiks.
Rajale suunduti väga hea tujuga, nagu alati. Sõit algas Kolgaküla suusabaasi kõrvalt ja vändates veisi Loksa poole, pöörati õige pea Vihasoo peale ning paarisaja meetri pärast suurelt teelt paremale kruusateele (mitte et kruusa kuskil näha oleks olnud). Siinkohal võiks ära mainida grupi lõpus toimunud kukkumist, kus küll midagi ega kedagi ei lõhutud, kuid viimane kukkujaist(üks allakirjutanutest)jäi oma rattast sättima ning selle aja peale oli ülejäänud seltskond kurvi taha kadunud. Juhtus siis nii, et see mees ei keeranud ära sealt kus ülejäänud grupp ning sai omalkäel tutvuda Vihasoo külaga. Lisaringiks tuli ca 4 -5 km, kuid gruppi enam ta kätte ei saanudki. Olukorra päästis värske lumi, millel kõik jäljed ilusasti näha ning eksimisvõimalust polnud. Nii ta siis jälgede järgi orienteerus, saades grupi kätte ca 1 km enne sõidu alguspunkti. Aga vaatame nüüd sõitu edasi grupi poolt vaadatuna ning jätkame sealt kus kukkumine toimus.
Kuna ratturite kambas olid kõik suures jutuhoos, siis mahajääjat ei pandud lihtsalt tähele. Niisiiis keerati maanteelt paremale lumisele kruusateele ja edasine rajalõik lubas sõidu ajal pakkuda hetkesid vaid rõõmuhõiseteks ja hüüdlauseteks, mitte enam vestluseks. Nii arvati ja nii ka oli.
Ületades Nõmmeveski silla suunduti teelt metsa. Sinna, kus algas kogemus mägirattasõidu ühes äärmuses – 20 sentimeetrises puutumata lumes. Kui mägiratta puhul püsitakse õigel rajal enamasti ikka maha vaadates, siis antud juhul ei olnud sealt küll mingeid juhtnööre oodata. Et olime suundunud suvisele looduse matkarajale, olid meie teejuhiks nüüdsest alates punased lindid puudel. Raja kulg piki Valgejõe orgu oli paljulubav. Sealsed kõrged kaldad pakkusid meile kõike, nii laskumisi, kui tõuse, nikerdamist ja jalgsi käimist.
Sõidukogemustest rääkides ei pea kohe kindlasti mitte kasutama tavapäraseid väljendeid. Sellises lumes rattaga sõit seda ei eeldakski. Sõita ei olnud kerge. Vähemalt mitte esimesena. Sellele viitab ka sõidu keskmine kiirus, mis jäi alla 12 km/h, kuigi raja loomus ei eelda ka suvel kõrgeid keskmisi kiiruseid. Nii nagu on suusatada lihtsam valmis rajal oli ka kolmandal, viiendal ja kümnendal ratturil märksa kergem sõita kui ees rühkijatel. Viimasel mehel aga jäi üle ainult tõdeda, et tegu on tõesti hea ja kõva põhjaga rattarajaga. Rühkimisest ei olnud juttugi. Läbides osaliselt sama rada teisel korral, oli sõit lausa lust ja lumi ei olnud takistuseks. Kuid oma võlu oli ka esimesena värskes lumes sõita ja saada naudingu osaliseks läbida rada, mis oli veel kõigest puutumata.
Looduslikult aitas sõidu õnnestumisele kaasa õrn miinus ja kerge värske lumi, mis ei muutnud ratast väga raskeks ning ei olnud väga suureks takistuseks rataste veeremisele.
Sõidu täielikuks õnnestumiseks oli aga tarvis eelkõige aktiivset ratturit ja mitte tavapärast, vaid “avatud” mõttelaadi.
Meie väljasõidu “sügisesse” lõpetas kuum saun Kolgaküla suusabaasis. Tänud selle eest Tiit Idarannale ja kohalikele spordiaktivistidele. Sel aastal me vist enam sügsisõitude sarja ei jätka, kuid aastal 2003 – samal ajal uuel rajal!
Üks asi siiski veel. Meie pundis sõitis ka mees kelle nime ja koordinaate ma kahjuks ei tea, kuid ta lubas saata pilte kui film ära ilmutatud saab. Kui sa nüüd loed seda ja film on ilmutatud, äkki raatsid paar pilti saata? Kui film on ilmutamata, siis võta kontakti ikkagi – võtaks siis fotoka ühes ja teeks väikse tiiru metsa all:)
