Pühapäev, 12 .oktoober 2003
Oktoobri keskpaik – eelmisel aastal samal ajal laiutas talv juba sügise pärusmaal ja rattasõit ilma lumeta polnud mõeldav. Sel aastal oli ilmataat omasoodu planeerinud talve vähe hilisemaks ja kallas parasjagu vihma. Vinnisse sõit ei sisendanud just tunnet ideaalsest mägirattailmast, kuid ilmas ei või kunagi kindel olla ja päris lausvihma kõrvale esines Vinnis vaid hoovihma.:) Pealegi poleks pea 25 ratturit lasknud ennast sellest seenevihmast heidutada. Kaasasolev võileib ja termos kuuma teega andis kindlustunnet puhuks, kui päris puuvarju paduka lõppu peaks ootama jääma.
Sõit algas Vinni spordikompleksi eest ja suundus harjumaakatele täiesti teadmata suunas kruusateid mööda Virumaa radadele. Sõidu kulg oli Porter Racingu meestele kindlasti kulmineeruv sedavõrd kuivõrd lähenesid Mõedaku suusarajad. Eelnevalt läbiti siiski põnevaid kohti, milledest kenamaks võib nimetada kindlasti xxxjärve ümbrust, mille ümber looklev märg ja juurikane jalgrada valmistas peavalu ja pakkus rattakäsitlemis koolitust paljudele. Stiilipuhtaid leistaületusi esines ohtralt. Järve ilu pani mõnegi mehe piduriheeblit pressima ja pead veepeegli poole pöörama. Loodusega silmitsi olime kogu sõidu vältel, osaliselt jalgrajad takistusrajaks muutnud teedele kukkunud puud sundisid möönma, et päris igalt poolt pole rattaga siiski võimalik üle minna. Tiimol on aga selle kohta oma arvamus ja kust üle ei saa tuleb ümber minna. Seda motot järgides ei ole mets kunagi nii tihe, et sealt rattaga läbi ei murraks.
Läbitud said Kehala uus autokrossi rada ja ka mingi päris eksootiline motokrossi rada. Liigeldi suusahuvilistele tuttavates kantides, sest kohati kattus rada Viru suusamaratoni rajaga. Suvisel Mõedaku rattamaratonil osalejatele oli äratundmisrõõm isegi värskem – sõideti ka seda rada mööda. Teejuhtide teate peale, et lähenemas on Mõedaku suusarajad ja 2/3 sõidust on seljataga tehti väike söögipeatus. Ei saa märkimata jätta, et turvaliselt kuuse all võileiva mugimine ei olnud kellegi prioriteediks – nii jäigi N-ul kaks porgandipille sandwichi söömata, kuna tuli jälle üldise jätkamise meeleolu saatel sadulasse asuda. Seljakott kergem ja kõhunõudmised kustutatud jätkatigi, suunaks Mõedaku suusarajad. Kes seal suuskadega sõitnud on, on hästi teadlik, et nalja seal ei ole. Kavalad järsud tõusud, mis oma kurvi taga olevat pikkust kunagi tõusu alguses ei avalda, on üsnagi kurnavad. Puhkamine laskumistel ei ole seal eriti mõeldav, sest ka laskumised on kurviga ja vihm teeb raja reeglina tattlibedaks. Nõrkadel sinna nauditavat sõitu tegema minna ei soovita. Aga meie sõidu juurde tagasi tulles, ilusad laiad niidetud suusarajad ei olnud see, kuhu teejuhid meid viia tahtsid. Metsas lehtede all looklesid jalgrajad, mida talvel suusaga kuidagi avastada ei anna. Märjad juurikad, hämar metsaalune ja kavalad laskumised puude vahel tegid selle sõidu kindlasti üheks huvitavamaks kogu päevas. Kohale iseloomulik savine pinnas jättis paljud tõusudel jalameheks. Rockster ja muud “paipoiss” kummid siin laineid ei löönud. Teejuhtide varustuses olevad knobbyd andsid aimu aastaajast ja kohalikest tingimustest. Ilmataadi ja emakese maa esitatud väljakutse tõid jälle päevalagedale mõtte, et mägiratas on üks igati vastupidav riistapuu. Tehnika vastupidamine sellistes tingimustes on tõesti märkimisväärselt tänuväärne saavutus. Samuti oldi üksmeelselt nõus, et V-pidurid sobivad varsti paremini muuseumi eksponaadiks kui korralikuks piduriks.
Tehnika altvedamistest nii palju, et ühe kodara kannatus katkes juba enne starti, “kangestusid” paar Manitoud, katkes 1 kodar ja 2 ketti. Õnneks ei katkenud ürituse käigus kellegi kannatus ja sõidule järgnev spordikompleksi saun, bassein ja marginaalse survega dush panid päevale korraliku punkti.
Porter tänab Lääne-Virumaa väsimatuid rattamehi Andres Pajot ja Rolandit, kes Harjumaa meestele meeldejääva rattasõidu pakkusid.
Ja lisaks – sügis ei ole veel läbi…
Kuna sellel korral oli ratta ohjamisega nii palju tegemist, siis pildistamine oli teisejärguline. Mõned ülesvõtted siiski:
