See on järjekordne lugu sarjast Solitary Riding, kus ma kahekesi – mina ja ratas – enda jaoks Eestimaad avastada püüan. Pange tähele – “ma kahekesi”, mitte korrektse(ma)na tunduv “me kahekesi”. Nii velofiil ma ei ole, et oma kaherattalisi sõpru elusaks tunnistan.
Üldiselt saavad need lood alguse nii, et kuhugi on vaja minna või midagi on vaja näha. Olgu see Saue tammik või Kõpu tuletorn, kunagi ei sõida ma autoga sinna kohale, et peale põgusat tutvust koju tagasi sõita. Ei, see variant ei sobi üldse. Palju põnevam on uurida veidi ümbruskonda ja alatihti on seda kõige mugavama teha rattaga. Üldjuhul maastikurattaga. Või kui plaanid rajakaardile joonistada mõned kaduvikku vajuvad teed Maa-ameti kaardilt, siis on kaaslaseks fatbike. Kaduvikku vajuvad teid ei ole Maa-ameti kaardil kohe näha. Need ilmuvad välja võluväel peale seda kui Maa-ameti kaart on tinistatud 1:10000 mõõtkavasse, põhikaardi formaati. Siis on neid näha, siis nad looklevad punktiiridena mööda pastellrohelist aluskaarti. Minu meelehärmiks lõpevad nad tihti eikuskil, keset eimiskit. Kuid aeg ajalt ühendavad nad põnevaid kohti, vajalikke teeotsi või läbivad mõnda muidu rasket maastikku. Nende peale lootma jääda on loterii, sest tihti on need rajad reaalsuses kinnikasvamas, täis langenud puid või halvimal juhul kaetud kurguni ulatuvate nõgestega. Need on vanad vankriteed, eelmiste sajandite suve- ja taliteed, nõukaaegsed metsa-, põllu- ja heinamaateed. Need on teed, mille otstarvet võivad tänapäeval teada ainult koduloo uurijad või mõned vanemad inimesed. Ma nimetan neid kaduvikku vajuvateks teedeks, sest nii nagu nad kaovad vaikselt kaartidelt, nii kaovad nad ka reaalselt ja sünnivad uuesti lokkava loodusena. Regio kaartidelt on sellised teed juba paljuski kadunud, sest pole ju vaja anda kasutajale lootust jõuda kuhugi sellist teed kasutades.
Sel korral pani mind tegutsema Roberti soov, minna Pirgu terviserajale disc-golfi mängima. Kuna ma ise kettaid ei loobi, siis pidin ära sisustama vähemalt 2 tundi kas siis terviseradadel või piirkonnas. Lõin kaardi lahti ja asusin ümbruskonda uurima. Olen enne orienteerunud kõrval asuvas Röas ja samas Pirgus ning sõitnud loendamatuid kordi mööda Seli – Angerja teed maanteerattaga. Maastikurattaga seal tiirutanud aga polnud. Mõtteid koondades jäid sõelale kaks varianti – kas kammida läbi Alesti järve ja Pahkla piirkond või suunduda üle Viljandi maantee Rabivere maastikukaitsealale, kuhu jääb ka Seli raba koos Kõnnu järvega. Otsustasin viimase kasuks. Planeerisin umbes 35 km raja Maa-ameti kaardi, Regio TOPO ja Komooti abil ning veidi peale keskpäeva istusingi sadulasse, päike paistis silimipimestavalt, kuid sooja oli vaid napp paar kraadi. Tuul puhus põhjast, kuid mets toimis kasukana hästi nagu alati ja minu ring oli enamuses lääne – ida suunaline.
Et vältida esimest kilomeetrit maanteel, püüdsin terviseradade piirkonnast läbi saada mööda väiksemaid radu. Esimene üllatus ootas mind juba 200 m pärast kui rohtunud suusarajale oli ette tõmmatud kett koos teatega: “Terviserada läbimatu üleujutuse tõttu.” Veidi vett teeb seikluse ainult rasvasemaks, astusin ümber piirdeposti ja sõitsin edasi. Mõnesaja meetri pärast nägin, et silt oli siiski riputatud keti külge asja pärast.
See lomp, mis mulle väikese künka otsast alla vaadates vastu vaatas, tundus hiigelsuur. Ja sügav. Otsutasin siiski sealt vaikselt pedaalidega veerand pöörde kaupa nõksutades – ratturid ju teavad seda tehnikat – edasi liikuda. Sain läbi. Viimasel paaril meetril muutus lombipõhi siiski liiga pehmeks ja olin sunnitud tegema mõned täis vändapöörded. See tähendas, et sõidukingad käisid vee alt läbi. Õnneks panin jalga Northwave-i talvekingad ja imede ime – mu jalad jäid kuivaks.
Järgmisest basseinist möödusin kaarega eemalt läbi männiku, kuid kohaliku aiandusühistu tagant kulgev tee lõppes järvekaldal. Ma pole seda järve seal enne näinud ja ilmselt kuu aja pärast seda jälle ei näe, aga täna pidin kahjuks otsa ringi pöörama ja kasutama teisi teid. Algus oli paljutõotav igal juhul!
Peale lühikest ümberplaneerimist otsustasin murda läbi metsa. Päris vintske kuusik oli ja hea, et sõpru kaasas ei olnud, sest kindlasti oleks ma teada saanud, mida minust tegelikult sel hetkel arvatakse. Läbimurre oli edukas ja liikusin edasi juba mööda planeeritud metsateed. Õigemini mööda seda, mis sellest teest järele oli jäänud. Õnneks olid miinuskraadid öösel põhjalikku teehooldust teinud ja muda oli kõva nagu parkett.
Pole halba ilma heata ja järgnev üsna hiljuti valminud tee oli jällegi nagu kevadine speedway.
Lohu vesiveski juures oleks tahtnud teha pikema peatuse ja uurida hoonet lähemalt. Täna kahjuks polnud aega, ehk järgmisel korral. Kõlab küll nagu rattamatkaja klišee, veits piinlik on isegi.
Vesiveski ise on kunagi olnud uhke hoone ja kujutasin ette kuidas kohalikud talumehed sügiseti viljakoormatega veski ette sõitsid, et Lohu mõisnikule kümnis ära anda. Ja midagi sai kindlasti jahust tolmava põllega punnispõskselt möldrilt tagasi ka, et talvel perel leib laual oleks.
Tänaseks on ajahammas hoonet kõvasti purenud ja kunagist uhket veskiust toetab üksik prussijupp.
Loodan, et paremad päevad on ees ka üle Lohu paisjärve viival sillal. Keila jõest üles paisutatud paisjärve idakaldal asub Lohu metsapark. Tegelikult on põhjalikumat uudistamist väärt kogu Lohu mõisakompleks.
Üle Viljandi maantee ja Tallinn – Viljandi raudtee jõudes ootas mind ees Urge kuristik ehk Urge kurisu. Tegu on metsa sisse peitunud umbes 100 meetri pikkuse sälkoruga, kaitse all oleva karstialaga. Oru põhjas voolab kiire vooluga Kadaka oja, mis ühel hetkel kaob täiesti maa alla. Vaatepilt on huvitav – jõgi on ja siis järsku enam pole. Jõeke lõpeb lehtriga, millel sügavust pea 2 m. Neeldumiskiiruseks loetakse uskumatuna tunduvat 200 l/min.
Org on veidi võsastunud ja ühtegi teed sinna ei vii, peab üle heinamaa suuna võtma ja veidi võsas ragistama.
Suurvee ajal on vaatepilt tõenäoliselt oluliselt võimsam ja näha on, et lehter on ajanud üle kallaste ja tekitanud omale paeklibuse voolusängi, pühkides eest samblase orupõhja.
Kui olin sälkoru järskudest nõlvadest üles roninud, jätkasin liikumist Seli raba poole. Sõitsin mööda vanu taluteid ja nägin, et õnneks on mõned kaduvikku vajuvad rajad ka päästetud. Olin eneselegi teadmata jõudnud lõigule Kauksi – Aegviidu – Penijõe matkateest.
Seli rabasse Kõnnu järve äärde viib mõnus jalgrada, mida rahvamassid pole veel väga laiaks jõudnud tallata. Järve äärde viiva jalgaraja parklas oli siiski paar autot ja nägin rabas kokku 4 inimest.
Kõnnu järv, mis oli selle lühikese rattatripi peamine sihtkoht, on ümmargune nagu hoolikalt valmistatud pannkook. Üsna armas järveke, kust ei puudu ka ujumiskoht. Tasub kindlasti soojal suveõhtul külastamist.
Sõitsin mööda järvekaldal kitast kallasrada edasi kuni jõudsin läänekaldani, mille kaldal laius mõnemeetrine õõtsik. Astusin ettevaatlikult mättale, et mitte sügavaid jälgi jätta sellele kollakas-punakale õõtsuvale vaibale. Eemal ujusid paarikaupa veelinnud. Idüll oli täiuslik.
Seli raba ise oli veidi erinev klassikalisest avarast rabaruumist, sest on enamuses kaetud rabamännikuga ja tavapäraseid kaugeleulatuvaid rabavaateid seal pole. Rabast välja viib laudtee, mis vaheldub aeg ajalt tavalise pehme jalgrajaga. Ka mets, mis raba piirab on kevadisel ajal, mil lehed veel pole tärganud, üsna kaunis. Peaaegu valkjashallid lepad kasvavad puntidena ja näivad nagu hiigelsuured põõsad. Alusmets puudub pea täielikult ja kui kuivanud oksad ja muus risu unustada, on tunne nagu sõidaks hästi hooldatud parkmetsas.
Lepikus looklev rada on alguses veidi laiem, kuid muutub peagi kitsamaks jalgrajaks. Fatbike veereb seal hästi, rada on kurviline ja kohati kivine ning ühtäkki avastan. et kiirus on kasvanud päris suureks ning adrenaliin on minu üle võimust võtmas – see rada on sõitmist väärt!
Vastu tuleb üks perekond, naeratades tõmbuvad mind nähes kõrvale. Fatbike-i kummid undavad korralikult kõvaks tambitud metsarajal. “Issand, ma arvasin, et metssiga tuleb”, ütles poisike õhinal kui ma jalutajatest möödusin.
Raba piiridest lõplikult väljunud leian end majajäetud maja kõrvalt. Uks suletud, kuid mõned aknad puudu, seisab see majake seal nagu mahajäetud valvehoone. Ühest küljest vajuma hakkav sein ootab hädasti uut peremeest. Ehk läheb sel hoonel õnneks. Või kaob kaduvikku, aeg näitab.
Teel Koigi poole sõidan veel läbi Sopi järve äärest, mis loodusinfo alusel on Eestis ainulaadne karstijärv. Eesti Loodus ütleb nii: “Sopi järvikud, haruldased ja Eestis teadaolevalt ainulaadsed karstijärved, jäävad Seli raba lääneservale. Kevadine suurvesi valgub siin paeastangu servas olevatesse nõgudesse, täites need ääreni. Hiljem imbub vesi pikkamööda paepragude kaudu maa sisse.” Järvekaldalt muidugi asjatundmatule silmale midagi ainulaadset ei tundu, huvitav tundub vaid üksik järvesaareke. Peab veel mainima, et järv asub eramaal ja autoga sinna ligi sõita ei tohi. Kuigi jäljed lähevad…
Sopi järve äärde viiva teekese kõrvale jääb üks muhe vaatamisväärsus. Õunapuu 19. saj. teisest poolest. Istutatud ühe kohaliku talumehe poolt, kes teenis kunagi Musta mere laevastikus. Kahjuks sattusin sinna täiesti valel aastaajal, peaks sügisel naasma. Ehk saaks siis proovida, kas vana meremehe poolt istutatud puu ka maitsvat vilja kannab.
Ületasin taas Viljandi maantee umbes 1 km Hagudist ja sõitsin mööda põlluteed Purilasse. Üllatuseks leidsin sealt imekena mõisapargi koos äärmiselt uhke mõisahoonega. Hetkel küll konserveeritud staatuses, aga ka sellises olekus on ehitis vaatamisväärt. On näha, et arhitekt on oma tööd teinud hoole ja armastusega. Kõrvaloleva abihoone seinalt saab lugeda kogu mõisakompleksi ajalugu. Kes sinna kanti satub, siis seal on paras koht aeg korraks maha võtta, nosida üks võileib, jalutada pargis ja tunda end hästi.
Päris täpselt ei oska määratleda, kas tegu on nõukaaja nukra lõpu või üheksakümnendate kauboikapitalismi jäänukiga, kuid Purila kaupluse aknaid ei pese ilmselt enam keegi.
Palju enam minna polnud. Vaid mõned kilomeetrid mööda metsateid, mille olemasolus ma enam kuigi kindel polnud. Vaid mõned punktiirid Maa-ameti rohelise taustaga kaardil vajasid läbimist. Mis seal siis oli? No midagi ikkagi oli, aga oli kohti, kus ei olnud midagi.
Mõned metsateed oli aastaid tagasi läbitud metsaveomasinatega, mõned olid täiesti puututamata ja looduse meelevallas. Ilmselt mõne aasta pärast ei saa enam aru kuhu seal rattaga üldse minna.
Saemehed on Purila kandis kõvasti möllanud, nii nagu igal pool mujalgi üle Eestimaa. Kuid on momente, mis panevad sind ratta seljast maha ronima ja lihtsalt vaatama. Näiteks nagu see vana puu, mille selja taha jääb hingematvalt ilus kaasik. Nagu Vene postkaardilt, lood Moskva lähistelt.
Viimane kõrvalepõige enne kui auto juurde tagasi jõudsin oli lühike edasi-tagasi sõit Pirgu mõisani. See tundus olevat heas korras, paar autotki seisis parklas. Aeg surus peale, ei hakanud lähedalt uurima. Kuskilt oli vaja veel saada üle Keila jõe, et pääseda Seli – Angerja maanteele ja sealt juba autoni.
