“Kõik mis põleb läheb lõkkesse. Meil pole seda teie tripperit vaja,” vastas Mr. 75 mu küsimusele kuhu kasutatud joogitops visata. Ja tegi seejärel lõuaga järsu suunava liigutuse mõni meeter eemal hubaselt praksuva lõkke suunas. Pugistas siis omaette habemesse naerda ja raputas süles olevat 5 liitrist jäätuma kippuvat veekanistrit. Mr. 75 on muhe mehike, kes ootab kõiki taliharjalisi alati umbes 75. kilomeetril. Paar aastat tagasi Alutagusel tegi ta kaardilugemisel väikese vea ja paigutas oma laagri üles veidi valesse kohta, rajast kõrval asuvale paralleelsele metsasihile ja imestas miks kedagi ei tule. Õnneks taipas ta kiirest milles asi ja korrigeeris oma asukohta operatiivselt. Tema käest saab alati (väga) kuuma teed, lõkke peal pannil küpsetatud sardelle, Vana-Tallinnat ja muud kosutavat. Lisaks on tal alati lõkke ääres pink, millele istumine on seotud suure riskiga. Punakas, sädemeid täis tulekuma, soojus, sardellid, muhe jutt ja tass soojendavat jooki võivad su nii ära tinistada, et oma tagumikku sa sellelt pingilt enam tõsta ei taha. Minul, alati rattaga Taliharja Vanakurjal, on see viimane laagripaik vaat et üks mõnusamaid momente kogu sõidu jooksul. Ratturi jaoks pole sealt lõpuni enam palju jäänud, vaid “paar kurvi” veel ja oledki kohal. Nii olevat öelnud Eesti rattalegend Kalju Koch oma sõidukaaslasele Mäo ristis kui nad olid Elvast ratastega Tallinnasse Eesti meistrivõistlustele sõitnud. Sõber olla olnud Mäo kandis üsna väsinud olemisega ja küsis Kalju käest, et palju veel jäänud on? “Siit pole enam midagi, paar kurvi veel ja oleme kohal,” vastas Kalju. Kalju võitis toona Tallinnas kulla ja sõitis rattaga koju tagasi ka. Meil on mõnevõrra lihtsam siiski, paar kurvi ja siis on tõesti lõpp.
Sel aastal oli Taliharja Vanakuri mõnevõrra erinev eelnevatest. Valitsuse otsusel liikus stardipaik Harjumaalt Haralt Lääne-Virumaale ja traditsioonilise punktist A punkti B sõidu asemel saime sõita ringil. Logistiliselt oli see muidugi kergendav kõigile, kuid samas jäime ilma iga-aastasest ühisest bussisõidust finišist starti ja rääkimata jäid võistluseelsed bussijutud. No võistlusega oli üldse kehvasti sel aastal, sündmus viidi läbi matkavormis ja hajutatud stardiga paari tunni jooksul. Kogu see segane olukord tegi tegelikult osaleja jaoks osalemise lihtsamaks ja see võis olla üks põhjuseid, miks sel aastal oli nimekirjas mitmeid esmaosalejaid, kes küll kõik olid tegelikult kogenud looduses liikujad. Varustus läheb ka aasta aastalt üha paremaks ja taskukohasemaks ning külma ja pimeduse vastu leiab vahendeid juba igale maitsele. Hardshellid, softshellid, meriinod, lenksumuhvid, joogikotid ja tuhandeid luumeneid ja sadu luxe lubavad valgustid – kes küll oleks osanud seda oodata paarkümmend aastat tagasi? Tõsi – üksinduse ja masenduse vastu pimedas ja külmas öös nii kergelt rohtu poest ei leia, kuid kogemuste kasvades leiad lõpuks, et seda rohtu sa ei vajagi. Seda sa tegelikult ju otsidki, kogu see öine seiklus ongi sinu rohi.
Nii palju telefonikõnesid enne üritust ei ole ma vist kunagi saanud. Küsiti kõike, mis varustusega seotud ja küsijad olid kõik tegelikult oma peas juba ära otsustanud. Ju oli vaja sõbralikku toetust, et nad on õigel teel ja minu käest nad selle kinnituse said. Kuldsed sõnad ütles enne sõitu Madis Müürsepp, mees kellega ma eelmisel korral pikalt koos sõitsin: “Sel aastal ma tahan olla metsas nii kaua kui võimalik.” Taliharja Vanakuri, minu jaoks raudselt Eesti parim seiklusüritus, läheb inimestele korda.
Startisime umbes veerand üksteist Viitna Pikkjärve kaldalt kolmekesi – mina, Leho Rips ja Erik Tammsoo. Leho helistas juba nädal enne ja küsis kas me võiksime koos sõita, tal see esimene kord ja ehk oleks koos lihtsam. Lehoga oleme erinevates maailma paikades koos sõitnud juba 15 aastat ja nii võtsimegi sel korral ühise gps trackeri. Erikul omakorda oli kindel plaan sel korral lõpuni välja vedada ning ta oli tahtmist täis ja lõbus nagu alati. Omajagu turvatunnet andis talle tema seljakotis leiduv valgustit toitev isetehtud akupakk, millega oleks vist saanud vee ka keema kui kann oleks kaasas olnud. Seega suurepärane seltskond oli meil.
Esimesed 14 km oli kogu raja kõige tehnilisem osa. Pinget selle lõigu osas krutiti nii kaua üles kuni korraldaja otsustas, et kes soovib, võivad oma ratta võis suusad viia esimesse toitlustuspunkti ja liikuda sinnamaani jalgsi. Seda varianti ei kaalunud ma üldse, sest ma ei suutnud uskuda, et ma ei suuda 14 km jooksul üldse sõita rajal, mis suvel on maastikurattal täiesti läbitav. 15 cm lund ei ole ju mingi takistus.
Õnneks mu loogiline mõtlemine ei vedanud mind alt ja tagantjärele mõeldes olid need esimesed 14 km kindlasti kõige põnevam rajaosa ratturile. Juba esimesed meetrid Pikkjärve ääristavatel Järvemägedel tõid naeratuse näole ja see naeratus oli katkematu kuni Ohepaluni välja. Ehk siis veidi üle 2 tunni katkematut naeratust. Ega me seal ülemäära kiiresti ei liikunud, tihti sõitsime jooksjate taga või lausa nendega samas pundis ja sellest lõigust vast paar kilomeetrit pidime siiski ka kõndima. Sel ajal oli jällegi hea ringi vaadata ning hea vaate eest olid hoolitsenud aktiivselt harvesterijuhid. Ärevamaid momente sellel lõigul olid vaid üks – kui ma Loobu jõe ületusel kitsal rippsillal lükkasin oma fatbike-i tagarattale enda ette ning selle peale läks kogu kaadervärk niivõrd balansist välja, et silla külgsuunaline liikumine võttis mul jala värisema. Üsna koomiline oli see tegelikult.
Teine ärevam moment oli järsk tõusunukk, millest sai üles ronida julgestusköie abil. See tõus oli üsna jäässe juba trambitud ning poole peale jõudes libisesin sealt alla tagasi. Mul olid jalas Salomoni lumesaapad, kuid miskipärast on selle mudeli tallad ülilibedad. Uiskudega oleks olnud vist lihtsam sealt üles saada. Igal juhul peale allasadamist hakkasin otsima alternatiive, viimaste aastate orienteerumiskogemus mängis siin kandvat rolli ja lõpuks ründasin selle tõusu laugemat osa läbi võsa. Oli tegu, et oma kola sealt läbi suruda, kuid katse oli edukas. Oleks olnud pulsimõõtja, siis seal oleks vist mõõdetud päeva kõrgeim pulss.
10. kilomeetril pistsime tasku ka esimesed medaljonid – kokku jagati neid rajal 4 tk.
Ohepalu TP-s manustasin lõkke ääres ühe singivõileiva. Kõht küll tühi polnud, ampsasin pigem ennetavalt. Jaki all soojas olev toidukott vajas nagunii kergendamist.
Edasine tee kuni Tapani mööda Rutkaste oosi ja sellel kulgevat vana tankiteed on vana tuttav lõik ja olin kindel, et see on rattaga läbitav ka kõige paksema lumega – liikujate hulk on seal aastaringselt päris suur. Nii ka läks. Spidoka seier liikus hoobilt 7 pealt 20 kanti ja aeg ajalt pidi vaid jälgima, et oosiseljaku laugematel laskumistel külmunud roobaste ääri ei rammiks. Peale Valgejõe ületamist ootas ees umbes 2 kilomeetrine, peaaegu noolsirge rööbastee, mille läbitavus isegi suvel on väga kahtlane, sest on kaetud paksu heleda ja kleepuva porikihiga isegi põuasel suvel. Muidugi ei olnud seal keegi autoga sõitnud, selleks pole kellelgi mingit vajadust ja kogu see 2 km oli paras ukerdamine. Lisaks olid sinna langenud mõned puud ja raske lumi vajutas teeäärse pajuvõsu otse rajale ja täpselt näokõrgusele.
Edasine teekond kuni Jänedani oli minu jaoks suures osas tundmatu ja seetõttu äärmiselt põnev. Iga kurv pakkus uusi vaateid. Tõõrakõrve lõkkekohast jätkus mõnus singel ja kaua ei läinud kui olimegi järgmises TP-s, lagunenud Lehtse mõisa juures. Mõisahoonest säilinud torn viitas sellele, et kunagi võis olla siin võimas kompleks.
Soojad joogid joodud ja väike magus amps hammustatud, liikusime edasi. Järgmiseks pidepunktiks oli mahajäetud Rabasaare töölisasula, kuhu ma juba ammu olen tahtnud minna. Rabasaarele suunduv rada läbis üsna märga maastikku, külm ja lumi ja päästis üsna kindlasti meid suurematest üllatustest. Küll aga pakkus palju üllatusi asula ise, kus majade vahel liikus üsna palju inimesi. Rääkisin seal ühe mehega ja selgus, et sinna on võimalik autoga väga lähedale sõita teiselt poolt, milles ise ka külast väljudes veendusime. Mulle oli seni pigem jäänud mulje, et asula asub rabas, kuhu iga transpordivahendiga nii kergelt ligi ei pääse. Kahjuks polnud aega pikemalt kohalikku unustusse vajunud kinnisvaraga tutvuda. Külastasime ainult hoonet, kus pidu oli juba ammu lõppenud. Haarasime tühjade viinapudelitega pidulaualt oma medaljonid, tegime mälestuseks mõned fotod ja liikusime edasi.
Ohepalust Rabasaareni olime liikunud samas tempos 3 suusatajaga – Ain Fjodorovi, Arvi Antoni ja Aivo Kaljumäega. Kanged tüübid need suusamehed ja korralikud kiirused. Stardist alates olid nad meist üle 30 minuti kiiremad!
Mõned kilomeetrid enne Jänedat ja raudtee ületust andis Leho ratta tagarehv märku, et suurem osa rõhust on kadunud ja tühjenemine jätkub. Pumpasime juurde ja otsustasime olukorda kontrollida 5 km pärast. Paraku polnud vaja seda teha, sest vaevu paari kilomeetri järel oli taas vaja pumpa kasutada. Siis ühtäkki ei olnud enam lõbus – kes ikka viitsib miinuskraadidega hakata siserehvi paigaldama lateksist ligasesse välisrehvi. Tujulangus tuli alla suruda, sest tegelikult oli ju tegu ratturile üsna harjumuspärase olukorraga. Olime Lehoga jäänud selleks hetkeks kahekesi. Erik ja Margus Kelk liikusid veidi tagapool, umbes kilomeetri kugusel meist. Otsustasime siiski Jänedale sisse sõita, vaatasime kuidas Margus Klementsov joostes pöördus maanteelt paremale Jäneda oosile ja ise parkisime end maantee vasakul pool asuva tühja suvemaja verandale rehvi vahetama.
Leho toimetas üsna nobedalt, lateksit tilkus muidugi ebameeldivalt palju tema kinnastele, ent Lehot see ei morjendanud, sest oma patsiente opereerides on ta ilmselt harjunud, et kindad puhtaks ei jää.
Kerge külmapoiss oli sisse pugenud rehvipeatuse ajal ja seetõttu võtsime Jäneda oosi ja Nelijärve radu vähe tempokamalt. Oli juba üsna hämar, kuid tulesid veel sisse lülitama ei pidanud. Kell võis olla umbes 4. Mahedas õhtuvalguses liikus Nelijärve radadel üllatavalt palju inimesi, nii suuskadel kui jalgsi.
Kesklaagris tegime pikema peatuse, nö. võtsime mõnuga. Nuudliroog, sardellid ja soolakurgid – kõik leidsid kõhus oma koha. Juttu jätkus ka, olime ju juba pea 6 tundi talviseid muljeid kogunud. Erik ja Margus astusid ka õige pea uksest sisse, nende kannul Tiit Pekk ja Heiti Hallikma – kiireimad suusamehed rajal. Juttu jätkus veelgi.
Taas õues, lülitasime esimese asjane lambid sisse. Oli algamas retke põnevaim osa, pea 6 tundi kulgemist pimedas. Vahelduvalt liikusime mööda Aegviidu suusaradu ja väiksemaid metsateid. Kõik oli üsna hästi sõidetav. Orgimäele sõitsime suusarajal vastupidises suunas ja lootsin väga, et mõni õhtut nautiv suusataja sealt samal ajal ei lasku kui me tõusust üles krutime. Tagajärjed oleks võinud päris etteaimamatud olla, sest Orgimägi on paras jurakas ja suuskadel laskumised on seal kiired.
Harakaraba ületusel jäi mulje, et mitte kõik osalejad ei pööranud enne raba lõppu paremale järve äärde viivale singlile, vaid jätkasid otse mööds suusarada. Lihtsalt niivõrd palju jälgi läks otse.
Peale Jussi nõmme algas taas rajalõik, mis tehnilisemat rattasõitu nautivale raturile on magus suutäis. Jussi järvede ja Paukjärve vaatetorni vaheline singel vajas öös piisavalt tähelepanu ja hoidis meeled mõnusalt erksad. Ühe eesliikuva ratturi tuled vilkusid aeg ajalt eespool ja pakkusid vahepeal öös lummavaid vaatepilte. Kuskil enne Paukjärve läbib rada ühte sügavat nõgu või orgu ning sattusime Lehoga täpselt sel hetkel sinna kui mees vastasnõlvalt üles ronis. Öine vaatepilt, kuidas kuskil kauguses särav esituli ja punane tagatuli ümbritsevat metsa valgustasid oli sõnuseletamatult võimas. Jäime lihtsalt seisma ja nautisime vaadet kuni mees koos end ümbritseva kumaga mäenõlvalt öhe haihtus.
Jussi järvede juures kohtasime matkama tulnud seltskonda väikeste lastega, ainsaks valgusallikaks telefon. Uurisid meie käest, et kus pool see parkla võib-olla. Juhatasime suuna kätte ja kuulsin hiljem, et veidi tagapool liikunud Erik oli neid samuti juhatanud. Loodame, et jõudsid ikka ilusti autodeni. Pimedas tundmatus ja külmas metsas seigelda, ilma valguseta ja suuna kaotanutena, umbes 3 km parklast ja koos väikeste lastega – ei tahaks olla ise selles olukorras.
Suursood ületasin viimati rattaga mõni nädal tagasi kui veel lund ei olnud, laudtee oli siis hästi sõidetav. Sel ööl oli kõik vastupidi. Matkajad olid laudteel lume kinni trampinud ja kohati oli sellest moodustunud kumer klomp. No mitte kuidagi ei püsinud ratas selle peal. Heal juhul sõitsin mõnikümmend meetrit ja jälle vajus esijooks laudteelt maha kõrvale lumme. Proovisin nii ja naa, jalgsi ja rattal ja ratast enda ees lükates, aga head varianti ei leidnudki. Paras piin oli ja kindlasti minu jaoks kogu raja kõige raskem osa. Selle umbes 3 km pikkuse laudtee keskel asub vaatetorn, mille viimaselt korruselt korjasime ära 3. medaljoni. Leho kallas seal oma joogipudelist veidi vett ühele jooksjale, kel oli pudel tilgatumaks joodud. Arusaadav, sest meie poolt nauditud Paukjärve kant ei ole mitte nii nauditav jooksjale 65. kilomeetril ja tõmbab sind üsna kuivaks. Suursoos jõudis meile järgi suuskadel duo Tiit Pekk / Heiti Hallikma. Vastasime õieti Tiidu küsimusele mis aastakäigust on tema suusad ja panime vastusega küsija rõõmuks otse kümnesse. Nooremad mehed olla vastamisega hätta jäänud. Tiit ja Heiti kütsid paaristõukega mööda laudteed libisedes minema, meie Lehoga ukerdasime edasi lootes näha eemal laudtee lõppu tähistava Pikklauka jäätunud kaldaid.
Peale Suursood oli edasine rada mulle täiesti tundmatu. Umbes 5 km oli jäänud viimase toitlustuspunktini, mida valitses Mr. 75 (loe uuesti postituse algust). Sinnani viisid erineva kvaliteedi ja lumekihiga metsateed, suurem osa neist siiski mõnusalt sõidetavad. Hakkasime jõudma sektorisse, kus teede ja sihtide võrgustik oli tihe, kuid inimasustusest ei olnud jälgegi. Tekkis tõeline talvematka tunne, kiivrilamp valgustas ümbritsevat valget vaikust. Leho sõitis minu järel, et oma kitsama rehviga minu fäti jäljes veidi rohkem pidamist leida. Meenub üks teelõik, mis koosnes põhiliselt lõpututest külmunud loikudest. Kuigi paar tükki neist praksusid korra, oli jää siiski piisavalt paks, et rattaga ületada. Arutasime omavahel, et mis siis oleks saanud kui külm poleks loikusid kaanetanud. Oleks vist lõbusaks läinud seal. Aga jah – oleks, oleks, oleks…. Tegelikult oli ju kõik hästi.
Viimane kilomeeter enne Peterburi maantee ületust oli sõidetamatu ja teisel pool Peterburi teed saime raiesmikul samuti pea pool kilomeetrit ratast tassida. Selles piirkonnas polnud ma kunagi rattaga sõitnud. Suure tõenäosusega polnud ma seal üldse kunagi käinud. Sirge kraaviäärne kahekilomeetrine teelõik enne Ristipedakat tundus olevat lõputu. Isegi lõputult lõputu. Õnneks oli keegi hea inimene (peakorraldaja?) seal autoga sõitnud ja roobas oli sees, muidu oleks sellest kujunenud lõputu õudus, sest see piirkond üllatas lumerohkusega. Silma järgi tundus oma 30-40 cm seda olevat. Ja muidugi see tühjus, mis seal võimust on võtnud. Kilomeetrite kaupa eimidagit. Pole jälgegi asustusest. See mõjus positiivselt. Oleks tahtnud kuulata sel hetkel Kosmikute lugu “Öö ei lase magada.” Sel lõigul jõudsime järgi kõvadele jooksumeestele Hannes Veidele, Leivo Sepale ja Pärtel Piirimäele. Kõik liikusid jooksusammul. Kõigepealt Hannes, siis pool kilomeetrit eespool Leivo ja paar kilomeetrit eespool Pärtel. Pingisime Hannes ja Pärtelit igaks juhuks suvalise küsimusega ja vastus tuli kiiresti, millest järeldasime, et süsteemid töötavad normaalselt. Leivot ei pinginud, sest tal oli parajasti öine fotosessioon Kajaga pooleli Ristipedaka kuuse kõrval. Ütlen ausalt, et kui Kaja poleks öelnud, et siin kuuse all on medaljonid, siis meil oleks jäänud need võtmata. Kahjuks mõnel vist nii läkski nagu hiljem kuulsin.
Loobu jõe äärne tee oli pea 10 km pikk ja mõnusalt sõidetav. Paar km enne Peterburi teed oli näha seal ka üks elamine. Peremees astus just uksest välja ja ringutas kui me sealt oma prožektorisäras möödusime. Üksildane kant elamiseks, arutasime omavahel. Selle teelõigu lõpuosas tundsin esimest korda väsimust, kuid mitte jalgades, vaid kätes. Ma ei ole selle fätiga nii pikka sõitu veel teinud, kuid käte väsimine tuli mulle üllatusena ja oli esmakordne kogemus. Ise arvan, et ehk oli asi selles, et kasutasin lenksumuhve ja kogu sõidu aja olid käed püsivalt ühes asendis ja see nad ära kurnaski. Õnneks ei olnud palju lõpuni ja väsimus polnud selline, mille pärast peaks muretsema hakkama. Tegime kiire martsipanipeatuse ja liikusime uuesti Peterburi tee silla alt läbi Loobu kanti. Silla all kohtusime taas Kajaga, kes ootas Leivot, telefon pildistamiseks näppude vahel. Ajasime veidi juttu ja liikusime edasi viimastele kilomeetritele. Leho on lapsena aastaid Viitnas elanud ja ta rääkis huvitavaid lugusid, milline oli piirkond siis ja mida sealkandis lapsena tehti. Üleüldse – sõpradega tasub vahest koos teha 12 tunniseid rattasõite, sest kõik teemad saab selle aja jooksul läbi arutatud. Pere, töö, hobid ja poliitika. Ja muidugi vanad heietused, et vaat kus me “kahekümnekuuestega” 2009. aastal Salzkammergutis panime. 220 km rajal 7100 tõusumeetriga raja läbisime 17 km/h. Ja nüüd siin Viitna kandis ei vea enam 10 km/h keskmist välja. Ja-jah, las ta olla pealegi.
1.2 kilomeetrisest gaasitrassist enne Viitnat ma ei kirjuta midagi. Teeme nii, et seda ei olnud. Las see jääb korraldaja südametunnistusele.
Aga loo kokkuvõtteks, lugu tuli nii pikk, et ma ei mäleta kas ma seda juba algusepoole mainisin – Taliharja Vanakuri on mu lemmiküritus Eestis. See retk õpetab mis on talv ja kuidas talvel olla ja seda nautida parimal aktiivsel viisil. Järgmine peatus on Mulgimaal 2022, seniks sõidame!
Veidi statistikat:
Start kell 10.12
Finiš kell 21.33
Läbimise aeg 11 tundi 20 minutit
Distants 102 km
Temperatuur stardis -6
Madalaim temperatuur -9
Keskmine liikumiskiirus ilma pausideta 10.7 km/h
Pause kokku 50 minutit
Varustus:
Ratas: Canyon Dude 4.8″ rehvid, platvorm pedaalid.
Sadulakotis: õhuke täispuhutav alusmadrats, keemilised soojendused kätele ja jalgadele, sulejope, soe pesusärk, õhuke tuulekindla esiosaga pesusärk, varu müts, varu kindad. Seda kotti ei avanud ma kordagi.
Raamil ees väike kolmnurk kott: väike pump, mõned kuuskandid ja keti paranduseks vahendid. Tulemasin.
Vöökott (jaki all soojas): 4 erineva maitsega hematogeeni, 2 suurt Saksa martsipani, 2 topeltvõileiba singi ja juustuga, 3 akut lambile, varu patareid gps-ile.
Joogikott seljas (jaki all soojas): 1.75l spordijooki
Lenksul: Garmin eTrex 20 gps.
Käepidemete küljes: neopreenist lenksumuhvid käte soojas hoidmiseks. Ostsin Amazonist, sest Eestis ei tunta sellist kraami.
Kiivri ees lamp (Lupine Piko XC4), pikendusjuhe jooksis põue akuni.
Kiivri all peas fliismüts.
Seljas kaks kihti – meriino särk ja pehme tuulekindel jakk (Mammuth Ultimate), kaelas Erikult laenatud Tahko MTB 120 torusall. 🙂
Jalas talvised rattapüksid ja nende all lühikesed pehmendusega aluspüksid, meriinosokid.
Kindad – Decathlonist pärit sulekindad, maksid 35€. (Koos lenksumuhvidega olid liiga palavad).
Jalanõud – Salomoni Goretex lumesaapad. Saabaste ülemistes otstes GripGrab kaitsed, et lumi säärde ei tuleks (https://www.gripgrab.com/collections/shoe-covers/products/cyclingaitor-hi-vis)
