EELLUGU
Öised sporidüritused istuvad mulle väga, kuid 24h kestvad toimetamised olen kuidagi alati endast mööda lasknud. Siiski, aastal 2008 saime Ermoga hõbemedali Läti meistrivõistlustelt MTB 24h paarissõidus. Veidi hiljem võitsime samalaadse meeskonnasõidu Pariisi 24h raames. Aga see on ka kõik sarjast “Unetud ööd”.
Aga siis helistas Leho Rips. Ta luges, et selleaastast Ekspeditsiooni on võimalik läbida nii, et jalgsietapi asemel saab rattaga sõita. Leho nimelt ei saa joosta väga pikalt. Kuigi mitmed ilmselt ei tee jooksusamme nagunii seal, tundus 35 km lihtsalt jalutada üüratult ajamahukas. Eelnevad Ekspeditsioonid on minust alati erinevatel põhjustel mööda läinud, kuid nüüd hakkas paistma valgus tunneli lõpus.
“Igal juhul läheme me Ekspeditsioonile!” vastasin ma Lehole. Kui ma nüüd väga pange ei pane, siis Leho pikim võistlus seni on Salzkammerguti 220 km MTB maraton, kus me mõlemad olime stardis ja mille lõpuajad kiskusid sinna 12-13h kanti.
Ees ootaval üritusel tegid meid äreva(ma)ks kaks momenti – Kärkna ujumisetapp ja kanuusõit. Leho tunneb Tartu läheduses lookleva Emajõe ümbrust piisavalt hästi. Peale rattaga ühel õhtul ette võetud põgusat inspekteerimist, veendus ta, et kallasradade asemel on jube võpsik ja kuulutas välja, et meie ainuke lootus see koht läbida on ujuda pea 500 m. Selleks hetkeks polnud korraldajad veel välja hõiganud, et see ongi parim variant, kuid me olime juba otsuse teinud – ujume. Ujumise test toimus paar nädalat varem Kirisaare külas, Koordi mõisa kõrval tiigis. Samas kohas proovisime ka kanuud, millega meil…noh, võiks öelda kogemusi napib. 🙂 Igal juhul võttis meeleolukas testipäev pingeid maha.
LUGU ISE
Tartu, Raekoja plats. On 2. juuli, kell näitab 20.30. Istume Leho, Anne ja veel paari sõbraga välikohvikus. Ei tea kust ilmub välja Tarvo Jõeste, kelle silmis peegeldub metsik tahe osta kuskilt üks kann õlut. Ta väljendab oma soovi ka häälekalt, kuid kohvikupidajad ei võta teda kuulda. Kõik paluvad tal istuda lauda ja oodata, kuid seda aega aga enam pole – poole tunni pärast antakse start! Kohalikud baarmenid nagu poleks kuulnudki midagi eestlase kolmest inimõigusest – internet, lumine Tartu Maratoni rada ja üks õlu enne võistlust.
Kell on 21.00. Peakorraldaja Silver on lõpetanud kõne ja annab stardi. Rekkamehe laulu sõnu meelde tuletades hakkame vaikselt peale keerama.
KEERAN ALLA KÜLJEKLAASI
SÜÜTAN RUMBA, ANNAN GAASI MA
SÕIT VÕIB ALATA
Mõne hetke pärast leian end juba kihutamas 35+ km/h Vabaduse puiesteel suunaga Supilinna poole. Pooled võistlejad, kaasa arvatud mina, kihutavad sõiduteel. Teised hoiavad jõekaldale pargiteele. Püüan leida kohta kus diagonaalset hüpata üle äärekivi pargiteele. Kiirus on üsna metsik alguse kohta. Pidi olema rahulik neutraalne start, aga kõik on kontrollimatu. Äkki oligi rahulik start, aga kuskil tagapool ilmselt. Emajõe rannast läbisõit kerib üles sellise tolmupilve, et kohati on nägemisega raskusi. Üksikud vastujalutajad pööravad kiiresti selja, nähes kuidas lähenev tolmupilv neile peale ähvardab vajuda. Hiljem leian end Strava “Jänese matkaraja” segmendis auväärsel 8. kohal. Peale esimest jõeäärset punkti asfaldile jõudes olukord veidi rahuneb.
Emajõe kaldapealne on nagu kaader Viimsest Reliikviast. Meenutab kangesti seda labrakat, mis toimus enne Risbieteri ja Agnese laulatust ja kus salk külamehi plaanis tulla pruutpaari “õnnitlema”.
Alloleval pildil on kiire jäädvustus võistlejatest enne Emajõe ületust:
Kõikvõimalikud täispuhutavad ja -pumbatavad vahendid olid läbisegi juba kohati poriseks trambitud kaldapealsel. Kes vedas kalüpsot selga, kes kiskus seljast viimaseidki juba higist kleepuvaid riideid, jõhker möll ja sebimine käis. Eemaldusime Lehoga mööda kallast veidi lääne suunas, sest Leho arvates oli sealt lihtsam vette minna. Sel ajal kui mina end ujukate väele kiskusin ja asju kuivkotti pakkisin, tallas Leho halastamatult jalgpumpa.
Alustuseks vajusin kaldalt vette astudes kohe põlvini mutta ja mu veesussid oleksidki sinna jäänud, kuid ettevaatlikult sikutasin jalad ikka välja. Vesi oli mõnus, jahutav ja soe samal ajal. Mahe õhtupäike ja korraldajate poolt süüdatud tossupommid vastaskaldal keerasid vindi peaaegu põhja ja üsna ülev tunne oli forsseerida Emajõge. Mõõtsin kaardilt ära, ujuda oli vaja 720 meetrit. Üksi madratsiga liikujad olid vast kõige kiiremad, aga ma kujutan ette, et ratta otsas kõhuli olla pool tundi polnud kõige mugavam. Samas, keda kotib mugavus kui kell tiksub?
Meie lükkasime paati tagant. Kohati proovisin paadile hoogu andes seda ette lükata ja siis järele kroolida, kuid see osutus intervall treeninguks ja Lehol oli ka üsna keeruline sellises rütmis ujuda. Kõige jõudusäästvamaks osutus siiski üritada “jalutada” mööda kaldaäärt. Vesi oli vahel rinnuni, vahel nabani ja vahel kadus üldse põhi alt. Põhjas vedeles palke, suuri kive, suuri oksi ja ma ei tea mida veel, kuid mingi jalutuskäik rannas see ei olnud. Aga ikkagi asi edenes. Pakun, et umbes 30 minutiga saime jõe ületatud ja hüppasin ujukate väel ratta selga, et veidi rahulikumas kohas end kuivatada ja riietuda.
Emajõel toimuva võtab hästi kokku korraldajate poolt tehtud videoklipp.
Kärkna kloostri varemete juurest hakkas meie jaoks rattamaraton. Meenuvad vaid lõputuna näivad metsateed lõpmatu metsa vahel kui kihutasime saabuvasse öösse. Tartumaast sai peagi Jõgevamaa. Aeglustasime vaid hetkedeks kui pistsime mingit toidupoolist suhu ja seda me tegime regulaarselt. Süüa meil oli. Kohe kõvasti oli. Leho arvutas enne sõitu võimaliku energiakulu kokku ja seejärel tegime käruga päris pika tiiru kohalikus Coopis. Terve seljakott oli sööki täis ja seetõttu püsis ka energiatase rohelises. Muidugi me ei kihutanud rattaga võimete piiril, kuid väsimuse märke polnud kuskil. Tammemäe jahimaja juures tabas meid ühtäkki valjuhäälne ergutuskoor ja kui grillmaja juures punkti võtsime, saime ühelt härrasmehelt lahke kutse astuda Depeche Mode-i klubisse. Tema kõrval seisev saatjanna lubas meile kui uutele klubilistele kohe kokku segada welcome dringid džinn-tooniku näol. Kahlasime juba põlvini soojas Pedja jões, kuid üha ahvatlemavad pakkumised ei tahtnud selja taga lõppeda.
6. punkt, mis asus kuskil võpsikus Pedja jõe äärses metsas, oli esimene punktidest, mis vajas veidi lisa tähelepanu. Päris mitu lampi sähvis meie ümber seal pimedas metsas, kuid mööda võssakasvanud harvesterirada õnnestus otse punkti minna. Punktist väljudes polnud enam võistlejatel üksmeelt ja kõik panid ise suunas raginal metsa, lootuses leida kaardil vaevu nähtavat rajajuppi lähima taluni. Me jäime Lehoga seal kahekesi ja sisemise kompassi abil murdsin otse, kuni jõudsingi otsitud rajale. Raja veeres seisis kohalik talu peremees, kes suunas meid õigele poole, veidi eemale sellest kuhu gps näitas. Muhe vend oli, seisis üksi seal öös ja suunas segaseid külalisi õigele teele.
Härjanurme tiikide juures sattusime koos sõitma tiimiga kus olid Ernst Siniorg ja Edgar Bogdanov ning veel üks nende sõber soolona. Koostöö nendega istus hästi, sest tajusime, et leidsime pundi, kes liiguvad rattaga meiega samas tempos. Kurista linnamäe kitsal rajal sai mõnuga vajutatud, kuid järgmisesse punkti tegime teiste taga sõites vea ning valisime punkti minekuks vale teeotsa. Tulemusena tegime mingi arusaamatu 2 km ringi kõrvalasuvas asulas. See tundub siiamaani kummaline, et kuidas siis nii lihtsas kohas nii läks, aga õppetunniks oli see jällegi hea – ära lase ennast teistest mõjutada.
Punamäele – mis on üks üllatavalt põnev koht keset eimiskit – jooksime ilma ratasteta üles-alla ja ilmselt olime üks väheseid, kes lääne suunas mööda heinamaa äärt ja vana traktoriteed asfaldile läksid ning sealt kaudu järgmisesse punkti Kärde mäele liikusid.
Vahetusalasse Endla järve lähedusse jõudsime öösel kell 2.20, teel oli oldud pea 5 ja pool tundi. Päris kottpime ei olnud, aga valge ka mitte. Külm ei olnud, aga õhk oli mõnusalt värske. Otsustasin, et ei pane soojemaid riideid ja jätkasin lühikeste rattariietega. Lubatud parmud jm vastikud sitikad olid kõik ööunes ning isegi sääsetõrje vedelik jäi puutumata. Väsinud ka ei olnud, ainult paar suutäit soolast oleks tahtnud senise energiarikka magusa toidu vahele ja ühele Tactical Foodpackile tegin otsa peale.
Haarasime esimese ettejuhtuva kanuu, ladusime rattad peale, kinnitasime need kummipaeltega ning haarasime nööridest, et kanuu vette viia. Minu käes olev nöör rebenes hetkega puruks. Uut kanuud ei viitsinud selle väikese asja pärast võtta ja lükkasime kanuu kaldalt vette. Ronisin ettevaatlikult sisse ja piidlesin seda ahtakest ruumi, mis mu jalgade ees eesistujana oli, aga kõik tundus siiski normaalne olevat. Leho sättis end taha tüürimeheks ning lükkasime end kaldalt eemale. Kohe alguses kiskus kanuu viltu. Tegime ikka mitu sikk-sakki selles mitte väga laias kanalis, mis kandis meid Endla järve. “Kurat see paat on juhitamatu”, väljendas Leho täielikku arusaamatust kui olime järjekordselt ninaga soostunud kallast ramminud. Meil polnud kummalgi kanuuga kogemusi, vaid üksikud korrad, kuid nii äpud me ometi ju ei saanud olla. Paar kanuud libises mööda, kergelt ja lihtsalt ja kadusid üsna kiiresti eest. Jätkasime oma vänderdamist kuni Endla järve avaruses lõpuks tundus, et liigume enam-vähem. Kell oli 3.30 hommikul. Järve peal oli mitmeid paate. Mõned tundusid vaikselt sõudvat ja päikesetõusu ootavat, kuid oli ka noori, kes lihtsalt panid tina sel varajasel tunnil. Ausalt öelda ei oleks oodanud sellist veeliiklust sel asustamata alal. Oli ka kalamehi ja nende kohalolu pärast ei imesta, sest nii mitmelgi korral lõid kalad sulpsu otse meie paadi kõrval. Järve punktid korjatud, liikusime edasi Nava jõge pidi. Veel mõned tiimid ja soolod ja möödusid meist. Ikka kergelt ja pea kohe eemaldudes. Me enam ei arutanud, miks me teeme nii palju tööd ja üldse ei liigu, sest me ei suutnud seda välja mõelda. Tagumik hakkas ka kanuu istmel juba tunda andma ja krõnksus jalgadele oli üha raskem asendit leida. Aga kannatasime.
Nava saare punkt oma üksiku talikõrtsi varemetega jättis kustutamatu mulje. Päike oli umbes 20 min tagasi tõusnud ja Nava heinamaa sätendas esimeste päikesekiirte nagu pärlimeri. Oli mõnus, et sai jõe kaldalt soosaarele teha väikese jalutuskäigu ja ringutada kangeks muutuvaid jalgu. Õhk oli saarel ja eriti avaral heinamaal jahe. Isegi nii jahe, et tegin paar kiiremat sammu, et jõuda tagasi kanuusse, et saaks veidi sooja aerutades.
Loodus ja eriti need lindude hääled, mis kaikusid jõekallastelt üle jõe olid ebamaiselt kaunid. Vee loksumine aerude alt lisas sinna helide müriaadi oma osa ja kokku sai sellest kõige naturaalsem pillerkaar, mida ma oma elus kuulnud olen.
Puterdasime oma sinka-vonkaga edasi ja peagi olime Põltsamaa jões. Veel kanuusid läks meist mööda. Ühel hetkel möödus meist Meelis Mälberg koos kanuu ninas aerutava õblukese naisterahvaga. Vestlesime veidi Meelisega kanuu juhtimisest, kuid Leho frustratsioon oli juba selliselt tasemel, et igasugune info vastuvõtt oli täiesti välja lülitatud. Meelise paadis istuv naine tegi kergelt aeruga paar sulpsu, Meelis ise peaaegu ei puutunudki taga vett ja juba järgmise kurviga oli neil 10 meetrit edu. Me ei rääkinud midagi sel momendil. Töötasime vaikides. Ja mis kõige hullem – arusaamatuses. Ma tean, et naised on tugevad. Tihtipeale on nad ellujääjad võrreldes meestega. Aga ühe kurviga 10 meerit – et siis mida pekki raisk?!
Et mitte viimast jõe punkti maha magada ja et ka veidi sellest tüütust aerutamisest eemale saada, piilusin tihti gps-i. Lugesin kokku mitu kurvi on veel jäänud punktini ja vahendasin infot Lehole.
Viimasest punktist mõned jõekäärud sõidetud, kuvas mu gps-i tilluke ekraan kuskil nurgas vahetusala tähist. Teatasin sellest muidugi kohe Lehole ja pean tunnistama, et kuigi ma tunnen Lehot juba paarkümmend aastat, siis sellist rõõmupurset temalt pole ma enne näinud. Lõpuni surusime ahnelt, oodates iga käänu tagant päästvat vahetusala. Lõpuks see tuligi. Olime end piinanud selle arhailise, Nahksuka juttudesse sobiva transpordivahendiga veidi vähem kui 5 tundi ja 21 km. Kell on 10 hommikul ja und ei ole ikka veel. Isegi haigutama ei aja. Meist möödus kanuuetapil 16 tiimi.
4. juuli. Kell on umbes 22.30. Meie finišist on möödas umbes 26 tundi. Pikutan rõdul lamamistoolil kui helistab Leho. “Kuule, äkki kanuul on esimene ja tagumine ots erinevad?” uurib ta ettevaatlikult. “Ausalt, mul ei ole õrna aimugi. Ma ei tunne neid paate,” vastan talle, kuid eelaimus ei ole hea. Kirjutan Ivarile messengeri.
ME SÕITSIME TERVE KANUUETAPI TAGURPIDI!!!
Lisaks selgub, et kanuu ninasse on sisseehitatud 30 liitrine õhukott, et nina oleks vee peal… Meil oli see õhukott tagaosas ja mina ees surusin oma 90+ kg esiotsa veelgi rohkem veel alla. Leho on ikkagi kangelane, et sellist jama juhtida 21 km! Rekkamehe laul tuleb jälle meelde:
VÄLJA VENIND PÜKSI VIIGID
MAHA JÄÄVAD SOOD JA TIIGID, AIDAA
NÄGÖZ JÕGEVAAA
Paar võileiba hommikusöögiks manustatud ja pudelid uuesti täidetud, istume taas rataste selga ja oleme jälle omas elemendis. Klubikaaslased Aivo ja Rene on samuti jõekaldal ja löövad parajasti kahjusid kokku. Ratta said nad jõepõhjast kätte viimase 17. punkti juures, kuid rattakingadega nii hästi ei läinud. Rene jätkab ühe Aivo varukinga ja 2 numbrit väiksema jooksusussiga, mille on sunnitud kanna maha tallama, et jalg sussi mahuks. See ongi tõeline ekspeditsioon!
Sääsed kiusuvad ja otsustame kiiresti lahkuda.
Järgnev teekond vahetusalasse number 3 möödub kihutades. Leho jalg on maanteel ja kruusal hea, püsin veidi pingutades kannul ja püüan end samal ajal kurssi viia punktide asukohtadega. Allikad – tehtud, Norra mõis – tehtud. Järva-Jaani tuletõrje auto, mõisakeldrid ja tuulik – kõik tehtud. Kõik on hästi, väsimust ei ole, kuid palavus hakkab vaikselt liiga tegema. 21. punkti poole liikudes tekkis tõsine arutelu, kas paremale viitav silt “Koeru” on ikka see päris Koeru või on Eestis veel mõni väiksem Koeru. Algselt jäi peale arvamus, et tegu on alternatiivse Koeruga, kuid mingil imelisel selgusehetkel suutsime siiski välja mõelda, et oleme päris Koeru lähedal. See arutelu oli esimene vihje, et ööd on magamiseks.
Joogipoolist kulub üha rohkem ja aina rohkem süveneb ka teadmine, et kõike ei jõua tagasi juua nagunii. Peab olema ettevaatlik joogiga, sest kuivada kuskil Järvamaa põlluteel halastamatu päikese all ei taha.
Jõuame Järva-Madisele. Kõik 16 tiimi, kes meist kanuuga möödusid on umbes 3 tunniga kinni püütud ja oleme samal positsioonil nagu enne kanuud. Kellaajast ei saa enam ammu midagi aru. Oli tunne, et on päev ja see oli ka kõik. Pigem tundus, et on pealelõuna, kuid tegelikult oli kell napilt 10 läbi hommikul. See oli teine vihje, et ööd on magamiseks.
AEG ON TEHA STOP
SEAL KUS KOHVI SHOP
ET JUUA VÄIKE GROKK
AEG ON ÜSNA NAPP
KAUGEL VEEL ON LÕPP
Kõhus leiavad oma koha Tactical Foodpack, kartulisalat, veidi grillvorsti ja korralik lõuatäis jahedat petti enne kui oma velod Kodru raba suunas pöörame. Tammsaare muuseumi kaev on ahvatlev maamärk ja plaanin sealt vett ammutada. Pilk kaevul olevasse ämbrisse, aga tapab lootuse, sest vastupeegeldav vesi on hägune. Jätan veevõtmise vahele.
Laudteedel sõitmine nõuab tähelepanu. Aeg ajalt käib lenksust ikka väike jõnks läbi, ratas võtab suuna laudtee serva poole, korrigeerid ettevaatlikult ja hetkeks oled jälle erksam. Arutame, et ei tea miks see tähelepanu kipub hajuma? Alles 14 tundi sõidetud ju. Ei, ei – kindlasti see pole magamata ööst. Pigem ikka ise oled hooletu.
Leho on Kollassaarel esmakordselt, kuid see paik on endiselt põnev ka mulle. Sel korral on kaevuvesi värskeimast värskem ja mõnusalt külm. Võtame kunstinäituse tagant punkti ja pedaalime mööda laudteed minema. Kohtame mitut jooksjate tiimi, kõik on meeldivalt kontaktsed, jutukad ja naerusuised. Mingi 14 tundi liikumist eestlasest võhmafänni veel ei murra.
Viimaste laugaste juures, umbes 1 km enne laudtee lõppu juhtub see siiski. Üsna hea hooga libiseb esijooks laudteelt maha, otse vastu laudtee all olevat risttala ja mina lendan üle lenksu järgmisele risttalale otse peale. Kukun peaga täpselt vastu tala ja vajun siis külili pehmele rabatekile. Õnneks pääsen ehmatusega, kiiver sai kõva laksu ja põlvel on väike kriimustus. Lihtsalt vedas sel korral. Leho pidas vajalikuks valgustada mind erinevatest variantidest, mis võib juhtuda su edaspidise eluga siis kui oleks sinna talasse ilma kiivrita kukkunud. Jah, ööd on magamiseks.
Rabamassiivist eluga pääsenud, sättisime pikkadel metsateedel jälle rauad paremale. Andsime minna nii nagu jalg lubas. Ja jalg vajutas pedaali hästi. Isegi nii hästi, et spetsiaalselt ratturitele mõeldud Ford Escorti punktist panime 3.5 km edasi enne kui hoo maha saime. Ma üritasin juba hakata ajama mingit pehmo juttu Lehole, et äkki jätaks selle vahele ja … Õnneks Lehol ei olnud ajusagarad nii üle kuumenenud kui mul ja kõlas konkreetne ettepanek: “Sõidame tagasi!” Rauad paremal, tallusime tagasi. Rämedalt läppanud õhuga ja lagunevas sinises Ford Escortis punktitähist ei olnud ja nii see ilmselt pidigi olema. Tallasime tagasi, rauad endiselt paremal, järgmisesse punkti, kus me enne juba olime.
Jaapanlase punker jättis võimsa mulje. Minu jaoks oli see kindlasti üks põnevamaid kohti kogu ekspeditsioonil. Ehitada selline asi metsa? Selle jaapanlasega tahaks rääkida, isegi väga. Kindlasti on ta värvikam persoon kui Elon Musk või Bill Gates. Tundub pigem sinna Donald Trumpi poole kalduvat. Hea küll, ma rohkem seda asja ei suuda kirjeldada. Googeldage ise “jaapanlase punker” ja lugege läbi.
Paunküla veehoidla äärde jõudes oli veepuudus juba peaaegu väljakannatamatu. Jäime korra seisma ühe võõra auto juures ja palusime ühelt mehelt juua. Mees võttis pagassist külmakastist jahedad Värskad ja see mõnu oli seletamatu kuidas kergelt soolakas jahe mineraalvesi kurgust alla voolas. Samal ajal meie seljataga sättisid paar jooksutiimi end kaldal valmis, et ujuda veehoidla saartel asuvate punktide juurde. Meil oli vaja võtta vaid üks punktidest ja saarele pääsesime veehoidla loodepoolsest nurgast läbi madaliku jalutades. Järvevesi oli mõnusalt pehme ja soe ja ulatus vahepeal nabani, kuid päris üleni me end siiski vette ei kastnud. Tudre saare maastik oli väga metsik ja reljeef üllatavalt künklik. Metsik risu ja ümberkukkunud puud muutsid niigi võsastunud saare kohati läbimatuks. See umbes 1 km pikk jalgsietapp võttis aega pea 30 minutit.
Järve äärest mööda kohalikku matkarada lahkudes suutsin ära kaotada gps-i lenksult. Jalutasime Lehoga tagasi ja otsisime pingsalt tumedat seadet rajaäärsest rohust, kuid õnne ei olnud. Tegime juba plaani kuidas me paberkaartide abil edasi liigume kuni ühel hetkel vilksas raja ääres midagi oranži. Vana hea Garmin kössitaski seal kõrte vahel. Milline kergendus!
Rõõsa järvede ja küngaste vahel liikusime me kiiresti. Kant oli üsna tuttav ja punktid tulid kergel kätte. Vahetusalas nr 4, kus meil polnud midagi vahetada, jõime kausitäie seljankat, täitsime pudelid. Nüüd oli ka reaalselt pealelõuna kätte jõudnud ja õhtuks oli soov ikkagi koju saada. 18 tundi olime rajal olnud. Enesetunne ei olnud küll nii värske kui Järva-Madisel enne rabasse minekut, aga midagi väga kurta ka ei olnud. Hetke pärast andsime juba minna Ravila – Kose sektorisse. 41-sse punkti viivat rada ma ei suutnud tuvastada. Võtsime punkti ära hoopis põhja pool põllutee pealt lähenedes. Punkti jõudes nägin, et paar tiimi lähenesid mööda väikest jalgrada oru nõlval, aga kuidas nad sinna said, ma ei tea. Hoopis põnevamaks läks kui me punktist väljusime ja hakkasime enda arust minema tagasi metsaveerde jäetud rataste suunal. Me nimelt eksisime metsa ära. GPS jäi ratta lenksule kuskil metsa ääres ja kaarti ja kompassi meil polnud. Tutvusime kohaliku flooraga oma 20 minutit enne kui aru saime, kus me olime ja vantsisime mööda teed ratasteni. Ööd on magamiseks.
Kose seljataha jäetud, sai põrutatud pikalt mööda asfalti. Kuni saabus punkt nr 43, mis pidi asuma vana talu varemes. Legendi meil käepärast ei olnud (legend jm kaardid on ju nõrkadele) ja seetõttu me ei teadnud täpselt kus see punkt asub. Ja me ei leidnud seda punkti. Kõndisime nagu kaks tola ümber kahe lagunenud talu, aeg tiksus, aga punkti ei leidnud. Õnneks saabus varsti abivägi – Piibe Tammemägi ja Sander Linnus. Edasi arenesid asjad nii, et Piibe uuris kaarti ja Sander läks võttis punkti ära sealt vareme seinalt. Ööd on magamiseks.
Järgnevad metsateed, mis jäid Pirita-Jägala kanalist põhja poole ei olnud mingi piknik. Kilomeetrite kaupa vanu traktoriteid, mille põhjatuid auke oli lapitud telliskivide, põllukivide, betooni tükkide jm sarnasega. Oli selline (väga) vaese mehe Paris – Roubaix, kus ilmselt ka Tom Boonen oleks salaja pisara poetanud. Igal juhul sealt metsast välja saades enne Igavere küla oli kergendus suur. Igaveres me ei suutnud kuidagi leida õiget teeotsa ja veidi segaduses olid ka Piibe-Sander, kes meile peagi järgi jõudsid. Tegime seal koos väikese kruusa-extra, et õigele rajale tagasi saada. See õige rada oli kogu ekspeditsiooni üks rõvedamaid lõike üldse. Mööda pehmet, heina kasvanud rada, mille olid sisse tallanud eelmised liikujad, liikusime Vaskjala poole. Olime rajal olnud juba 21,5 tundi ja läbinud 260 km kui Igavere põhikraavi ületusel said kõik testida oma osavust ja tasakaalu hapral omaloomingulisel purdel. Et põhikraavini jõuda, pidi ületama ühe mudase kitsama kraavi. Sander hüppas esimesena, kuid ratast kaenlas hoides jäi hüpe lühikeseks ning ta vajus pea puusadeni mutta. Arvestades, et Sander on minust üle 20 a noorem, ei hakanud ma seal oma hoota kauguse rekordit uuendama. Otsisin tiba kitsama kohta ja alustasin kuulitõukega, kusjuures kuuliks oli mu ratas. Järgnes kaugushüpe kahesammulise hoovõtuga. Pääsesin üsna puhtalt, vaid kingad said mudaseks. Järgnev põhikraav pani proovile tasakaalu, kus üle laia ja sügava kraavi oli visatud sületäis pikki roikaid. Mõtlesin korra, et isegi ujuks üle kraavi, aga kaldad olid nii mudased, et väga ei kippunud sinna. Lehol õnnestus peagi üle kraavi ukerdada ja tema abiga saime üle ka mina, Piibe ja Sander. Loomulikult olid meile abiks ka kõik Rae valla parmud ja muud tiivulised, kes meid kraaviületusel hordidena ründasid.
Sellest põrgulikust piirkonnast pääsedes oli lõpuni jäänud vaid põhiliselt asfalt. Vaskjalast keerasime mööda jõeäärset maanteed alla Lagedi poole. Sinna maanteele on loodud meeleoluka nimega Strava segment “Uueotsa lägamahuti puristus”, kus mulle registreeriti tubli 238. koht üldarvestuses keskmise kiirusega 26 km/h. Joogid olid meil mõlemal ammu otsas ja peas küpses plaan külastada mõnda Lagedi poodi. Vaatamata kuivavale suule, suutis Leho täiesti tuima näoga konsumeerida pool pakki kuiva halvaad. Ja halvaa mõjus. Ei oska öelda oli see mõju füsioloogiline või platseebo, aga veidi aja pärast hakkas spidomeetri seier jälle näitama 3-ga algavaid numbreid. Hoog oli üleval, suu kuivas ja uni ei olnud veel saabunud. Lagedi sõjamuuseumi sillale sõitmiseks olime teinud veidi parema teevaliku kui Sander-Piibe ja jõudsime sinna esimesena ning sõitsime kohe minema ka. Loomulikult punkti võtmata. Kui Lagedi tänavatel nägime Sandrit-Piibet vastu sõitmas, siis meenus, et sõjamuuseumi sillal on punkt. Ots ringi ja tagasi. Ühtlasi võtsime vastu raske otsuse Lagedil mitte poodi minna, vaid kütta edasi ja vajadusel osta juua kuskilt Lasnamäelt. Suu kuivas metsikult ja tundus, et mõtlemisvõime hakkas ka tänu sellele näitama esimesi allaandmise märke. Kihtasime oma väikese pundiga mööda Lagedi raudtee äärset rada Tallinna Vangla poole. Punkt 47 juures Peterburi maantee lähistel ma punti vedades enam seisma ei jäänud. Peatusin vaid siis kui kuulsin selja tagant hõikeid ning tagasi vaadates nägin, et Leho ja Piibe vehivad midagi kätega. Oma hägustuma kippuva mõtlemisega arvasin, et nad leidsid sealt vist juua!? Lähemale sõites selgus, et tegu oli hoopis punktiga. Jah, ööd on magamiseks.
Piibe ja Sander kihutasid minema Mustakivi tee poole, me jäime Lehoga veel korra arutama, et kuidas me läheneme viimasesse punkti Pirita-Kose lasteaia taha metsa. Mõne minuti pärast olime juba Bauhausi hoovis, siis üle Narva mnt ning peale punkti võtmist kihutasime viimaste adrenaliini aurude najal Pirita TOP-i poole. Otse finišisse me muidugi ei läinud, sest kuskil oli meeles, et finiš on tuletorni all ja seetõttu tegime veel ühe väikese extra TOP-i territooriumil ning lähenesime finišis võistlejaid vastu võtvale Timmo Tammemäele selja tagant! Viimast korda nüüd – ööd on magamiseks.
NO VOT, SÕIDUST EES ON KOPP
LÕHNAB NAILON SOKK
SILME ALL ON KOTT
KRAMPIS LÕUA LOTT
TUULEKLAASIL SOPP
Kokku läbisime 288 km. Aega selleks kulus ametlikult 23:05:58
EPILOOG
Umbes tund peale lõpetamist istusin ratta selga, et sõita Vanalinna, kus mind ootas transport koju. Jõudu vändata oli. Tahtmist oli ka. Aga mõtted oli mujal ja nii ma sõitsin seda 6 km lõiku tublisti üle poole tunni, tõuksidega tegelased vasakult ja paremalt möödumas. Nii väga oleks tahtnud veel ühte joogipunkti Russalka juures. Und ikka olnud.
Kõik luulevormis kirjutatud read on pärit laulust Rekkamehe argipäev / Meie mees.
BEHIND THE SCENES
