See saab olema Haanja 100 talve versioon. See oli esimene mõte kui 2024 aasta Taliharja Vanakurja toimumispaik avaldati. Selline siis oligi Haanja 100 talvine versioon, mõtlesin ma kui me Lehoga Haanja laial, taliharjaliste poolt tallatud suusarajal Kurgjärve spordibaasi kollakaid tulesid kuuskede vahel kumamas nägin. Kõht oli metsikult tühi. Totaalne vaakum. Süüa veel rattakotis oli, aga ei olnud mõtet enam sellega viimasel kilomeetril tegeleda. Mainisin Lehole oma olukorrast. “Viimane kilomeeter algas”, kostis selja tagant sõidukaaslase rahustav hääl. Muidu oli kõik hästi – külm ei olnud, ratas veeres lumel kergelt, vaid üks silmamuna kippus vist külmuma. Mis tähendas seda, et kui heitsin pilgu mõne valgusallika poole, siis see oli udune ja selle ümber oli sini-rohe-punane halo. Nagu Gunnar Grapsi laulus – valgus, sini-heleroheline valgus… Finišis üritasid tüdrukud meid küll kohe sõgedale sõõrile juhtida ja ei tea kust välja ilmunud peatreener lausa käratas, et ots ringi ja metsa tagasi! Aga ei, mind sellega ei lollita. Nii sõge ma ei ole. Süüa on vaja, saate aru, et süüa on vaja ja astusin peakorraldaja sooje tervituse “Tere tulemast taliharjalised” saatel tuppa. Vahetasin paar sõna tublide klubikaaslaste Aivo ja Jaanaga, kes olid 30 minutit varem naasnud lühemalt rajalt ning seejärel sukeldusin juba makaronipotti.
Tsipake jahedaks tõmbas ajukäärude vahel kui hommikul autoga Võrust Haanja poole liikusin. Lubati ju -14… -15. Võrus autot käivitades näitas siras autos punane kirjake -20. Ahh et niimoodi siis. Kuskil Puiga ja Kasaritsa vahel näitas -22,5. Õnneks Haanja kõrgustikus paiknevas parklas oli temperatuur tõusnud 4 kraadi võrra ja -18 tundus juba leevendusena. Aga ikkagi, mida kuradit ilmaennustajad? Wunderground, Foreca, Ilmateenistus jt. Kõik nad oleks nagu oma ilmainfo ostnud kuskilt ühelt ja samalt hulgimüüjalt, kellel on aastatkümnete tagune andmestik koos lõpututest valemist koosnevatest mudelprognoosiga ja vähemalt kümne räkiga andmekeskus. Lõpuks tirib minu päevinäinud Volkswageni põhja all tuulevarjus asuv temperatuuriandur ikkagi tõe päevalgele ja paneb nupuvõttega pikali kõik reklaamidest vilkuvad ilmaäpid.
Tirisin parklas oma fatbike-i pagassist lumele, lõin paar matsu õhku tagarehvi juurde ja olingi valmis Kurgjärvele väntama. Juba 6. Taliharja Vanakuri on tekitanud mugavustsooni ja teadmise, et mul on ükskõik mis hetkel kogu vajalik kola olemas ja talvine rattasõit võib suvalisel ajahetkel alata. Varustust on aastatega kogunenud, ole ainult mees ja vali õige välja. Siiski, midagi võiks alati juurde osta või välja vahetada. Astusin korra läbi Matkamaailmast ja võtsin omale uued säärised. Eelmised olid Ferrinod ja need andsid alla minu esimesel Taliharjal juba esimestel tundidel! Talla-aluse rihma plastikust klamber on sellisele tootele täiesti ebaõnnestunud valik tootja poolt. Nüüd valisin hoolikamalt ja tundub, et läks täkke! Lisaks hüppasin läbi Decathlonist ja ostsin 9 euroga soojad lumelauapõlvikud, mis jällegi õigustasid end 110%.
Võistluskeskuses kohtusin klubikaaslastega ning sain Jaana käest rasvast näokreemi ja hõõrusin mõned lapikesed näos sellega sisse. Väärt mõte ja veelkord aitäh Jaanale, sest mehed ise ju sellise asja peale ei tule, et näokreem kaasa võtta.
Üritasin viimase hetkeni toas passida, aga lõpuks oli aeg teha õues viimased tegevused. Number kinnitada ja vana hea Garmin eTrex käima tõmmata.
Ratas veeres suusarajal hästi. Haanja rajameister teeb kvaliteettööd ja on rajad asfaltkõvaks pressinud. See eest lumisel maanteel ei veere fatbike üldse võrreldes tava MTB-ga. Peab ikka tööd tegema kui tahad kellegagi koos veereda. Kuni Vällamäe parklani läks õnneks kõik lihtsalt, lausa allamäge. Väike sutsakas Munakale oligi lihtsalt üks sutsakas. Vähemalt 3 ratturit olid oma rattad jätnud Vällaka parklasse ja jätkanud jalgsi, mis oli täiesti mõistetamatu, sest parklasse tagasi ei pidanud ju tulema. Ikka edasi, seltsimehed, edasi peab minema. Sellest parklast sai alguse tänavuse Taliharja lõputu rattalükkamine.
Õnneks olid mitmed eespool sõitvad ratturid juba vaeva näinud ning jalgraja kõrvale oli tekkinud rattarööbas, kus sai ratast mõnusalt edasi veeretada. Näiteks legendaarsel Alutagusel sellist mugavust ei pakutud, enamus aega pidi ratast läbi lume suruma või tassima!
Vällamäe vallutamisel oli mäenõlv jutuvada ja naerupahvakuid täis, emotsioon oli kõigil kõrgel, energiatase lubas veel nalja teha. Mõne tunni pärast enam kellelgi tavaliselt naljatuju ei ole, kätte jõuab sünge vaikimise aeg ja Vanakurja hingus muutub üha tugevamaks.
Kilomeeter peale Vällamäge, Haanjamehe talu juurde jõudes, lõppes esimene “rataskäekõrval” sektor. Iga kilomeeter, mis lumes sumbatud, tundus vähemalt 5 kilomeetrina. Lumekihi paksusest oli pilt selge ja võis vaid aimata, et sel Taliharjal tuleb väntamisega oluliselt vähem tegeleda kui mõnel viimasel.
Peale järgmist jalgsimatka Kavadi järve ääres Uue-Saalusesse jõudes saime aru, et sel Taliharjal kipub vist aega ikkagi minema veidi rohkem kui planeerisin. Lootsin, et äkki saab 9-10 km/h keskmisega hakkama, aga vaata Vanakurja, esimesed paar tundi näitasid juba 7,5 km/h keskmist. Ikka rattasõidust pajatan siin, saate aru, eks. Kavadi ääres silkas meist energilisena mööda esimene jooksja, Peeter Pihl ja ei läinud kaua aega kui mööda murdis ka esimene suusataja – Ain Fjodorov. Tugevamate jooksjate ja suustajatega sai postisioone hiljemgi vahetatud, kuni me lõpuks ikkagi lõpututel jalgsilõikudel lootusetult aeglasteks osutusime.
Kütiroru suusakeskuse pea kõrgemasse tippu pääsemiseks pidime taas jalutama väga pikka lõigu, kuid suusakeskuse melu kompenseeris selle pingutuse. Muusika mängis, ilm oli kirgas ja rahvast tundus olevat seal kõvasti.
Elasime kaasa ühele tüübile, kes üritas ühest jubedat seinast alla sõita. Natuke muidugi provotseerisin ka teda oma sooviga tema sooritust filmida. Kahju muidugi, et ta püsti ei jäänud, aga ju tal on aega harjutada veel.
Kogu see Kütioru ümbrus on tegelikult rõvedalt raske profiiliga ja suur osa Taliharja rajast kattus erinevate Haanja 100-de radadega. Ehk ei midagi uut, aga peab ära kannatama. Samas, järgnev sektor Kütioru – Puutli – Härma müür oli minu meelest kogu raja ilusaim! Võimsad männimetsad ja üles-alla suunduvad teed, kus sai pikalt-pikalt kitsas rööpas veereda nii et pidureid puutunud – seal adrekas möllas, silmad põlesid peas ja kindad olid lenksumuhvide sees higist märjad. Nii mitmedki polnud selle pingele kiiretel pikkadel laskumistel vastu pidanud ja kohati oli tee ääres üsna tihedalt kukkunud ratturitest maha jäänud lumeingleid.
Kuigi õhk oli külm, siis ratta peal külm ei hakanud. Jalad olid soojad, lumelaua sokid ja Salomoni talvesaapad ei andnud külmale lootustki läbi murda. Kätel oli liiga soe. Kasutasin taas lenksumuhve ja nende all kolme sõrmega kindaid, mis olid tegelikult kogu sõidu läbimärjad ja soojad. Seljas oli tavaline sooja pesu särk, selle peal õhuke Odlo polüester vahekiht tuulekindla esiosaga ja kõige peal talvine rattajakk. Seljas salomoni seljakott, kus olid madrats, sulejope, kuiv meriino särk, varu (sule)kindad ja torusall. Varukinnaste sees olid peidus lambiakud ja patareid gps-i jaoks. Telefoni hoidsin lahtisena rattajaki tagataskus ja sõidu lõpus oli akut alles 60%. Ümber vöö oli veel suusatajate joogipunsu, mis esimesse toitluspunkti jõudes oli peaaegu tühjaks saanud. Jooki oleks ilmselt kulunud rohkemgi, aga pidin joomiseks rattalt maha tulema, vöö lahti tegema ja alles siis sai jooma hakata.
Esimeses TP-s, mustika kisselli punktis tegin paar topsi jooki, pistsin mõne Komeedi põske, täitsin joogipunsu uuesti ja väntasime edasi. Puutli kiriku juurde jõudes vahtisin seda ühtäkki mändide vahelt paistma hakanud puitehitist pikalt. Vaade oli nagu esimese vabariigi aegsel jõulukaardil. Ma polnud sellest kirikust midagi kuulnud enne, samuti ei jõudnud tutvuda korraldaja materjalidega.
Seda suurem oli üllatus, et selline koht meil Eestis on. Puutli. Nimi küll ei tähenda midagi, aga kõlab kuidagi kõhedalt. Kes taipas aknast sisse vaadata, nägi seal tillukesi põlevaid küünlaid. Leho tuletas meelde, et peab palja käega seina katsuma. Tegingi seda ja juba veeresime kiriku tagant künkakeselt alla, et juba päris hämaras jõuda kauni Härma müüri juurde. Koos Sander Mirme ja Eleri Hirvega otsisime jõekaldalt medaljone kuni keegi eemalt hüüdis, et üle silla peaks ikka minema. Läksime ja oligi kausitäis puurõngaid üsna raja ääres. Hiljem kuulsin, et paljud nii kiiresti sealt neid üles leidnud, sest algselt pidid medaljonid olema jõe ääres. Vanakuri trikitas jälle.
Pimedus hakkas vaikselt peale vajuma ja panima lambid põlema. Piusa jõe matkarajal olin rattaga suvel palju sõitnud, talvel mitte kunagi ja ega see mingi lust ei olnud. Väiksed juurikased järsakud olid kohati paras väljakutse, rajapõhi oli juba üsna lihvitud kas esimeste või taliharjaliste või muidu jalutajate poolt, aga hakkama muidugi saime. Kuskil seal jõeorus oli Aldis Toome ka end sisse sättinud ja välklamp sähvis päris innukalt Piusa kaldapealsel singlil lumiste kuuskede vahel. Püüdsin asjalikku ja keskendunud nägu teha fotograafi perimeetrisse jõudes.
Janu hakkas mind üha rohkem piinama ja ühel hetkel avastasin õudusega, et punsu korgialune suue oli paksu jääkorgiga kaetud. Jook loksub sees, aga kätte ei saa! Päris õnnetuks tegi ja juba ropendasin ka pimeduses kuni Leho mind maha rahustas lonksukese leige joogiga oma termosest. Igal juhul peale seda pisikest, kuid äärmiselt vastikut vahepala hakkasin ootama kesklaagrit. 6,5 tunniga oli sõidetud oli umbes 45 km ja ausalt öeldes martsipani ja šokolaadi isu enam ei olnud. Kere vajas midagi soolasemat ja tummisemat.
Kartulipuder grillvorstiga Vasekoja puhkekeskuse kesklaagris oli nagu taeva kingitus. Kruubid oleks muidugi roa tummisemaks teinud, aga kuum grillvorst muutis niigi kreemja pudru veelgi mahlasemaks suutäieks. Haukasin veel mõned kurgiviilakad, rüüpasin mitu tassi teed, urgitsesin purgist ülimaitsvat, veidi krehvtist tikrimoosi saiale ja siis tekkis mõttekoht, et kas panna kuivad riided selga. Leho lahendas olukorra nii: “Pole mõtet riideid vahetada, tunni pärast on kõik samasugune nagu praegu.”
Mitmed tuttavad näod lõid kasulikult aega surnuks selles ilusas majakeses. Pait Peri ehk härra Vasekoja ise abistas oma külalisi. Nalja viskav ja alati muhe Margus Kelk, kellega eelmistel taliharjadel oleme tihti koos kulgenud. Indrek Reitsak, kes ei saa kuidagi sõbraks gps seadmetega – kui aku probleem laheneb, siis ütleb juhe üles!
Pererahva lahkel loal likvideerisin köögis kuuma vee abil jäise korgi oma punsult ja täitsin selle uuesti kuuma veega, kuhu kallasin mingit siirupit, mida laual märkasin ja viskasin sinna veel paar mineraalide tabletti. Viimased haarasin kaasa päev varem Decathloni riiulist.
Niisked riided hakkasid vaikselt jahedust üle keha levitama ja oli tagumine aeg suunduda külma öhe. Tõmbasin oma läbimärjad kindad kätte ning astusime Lehoga otsustaval sammul pakasesse.
Vastseliina linnuse ümber tegime ratastega ära tiiru, mis nagu hiljem selgus, oli kohustuslik ainult jooksjatele. Linnus ise tundus eemalt vaadates nagu tohutu suur kivikoloss mingist ulmefilmist. Vana-Vastseliinas keerasime suuremalt teelt maha ühele pea pooleteise km pikkusele sirgele, kuhu pehmod olid raja sisse tallanud. See sirge näis olevat lõputu ja hoida oma esijooksu kitsal rajal nii pikka aega järjest hakkas mulle korralikult ajudele! Kui olin paar korda sirge raja peal lihtsalt ilma mingi põhjseta välja sõitnud, lasin lõpuks Leho ette ja ütlesin, et ma lihtsalt enam ei talu seda sirget. Tundus küll imelik, et kui külm sind ei võta, siis Vanakuri viskab välja sellise püünise, mida üldse oodata ei oska! Koperdasin seal kuidagi siiski edasi ja tundsin kuidas kõrvade vahel asuv poolkera ükshaaval mu tasakaalulihaseid välja lülitama hakkas. Esijooks rammis üha rohkem kitsa ja sügava rajakese seinu. Õnneks hakkas eemal pimeduses kumama peatee märk, peagi paistis ka tee ise ja lõputu õudus sai lõpu. Ei saagi aru mis asi see oli, mis mind häiris, aga sinna ta minust jäi ning edasi sõita polnud mingit probleemi.
Vastseliina ümbruse laiad ja puhtaks aetud kruusateed võimaldasid üsna kiiret sõitu, kuid proovi sa fatiga kiiresti sõita. Leho kurtis, et tal on pulss juba 100 kandis ja on reaalne jahtumise ost, aga ma lihtsalt ei saanud midagi teha. Fat lihtsalt ei veere tavalise MTB-ga võrreldes ja töö hulk mida ma tegin veidigi kiireks edasiliikumiseks maanteel tundus väga suur. Talvine lõunatuul, mis kohati lausa ulus lagedate kohal, kippus sõidujakki kiiresti jäätama ja lõikas mõnuga põske. Päris Arno ja Teele retk koolist koju ei olnud, aga need kuulsad kaadrid meenusid küll sel hetkel. Õnneks metsaosadel ja eriti jalgsi osadel, mida kippus üha vähemaks jääma, sai Leho uuesti sooja üles. See Vastseliina kant on üldse selline X-files sarja sobilik piirkond, sest ükskõik kui ka kaua sa sealt eemale sõidad ja kuhugi teeristi jõuad, siis ikka näitab silt “Vastseliina 9 km”.
Lõpuks murdsime end Vastseliina nõiaringist välja ja jõudsime kauaoodatud Nopri Meiereisse. Sõidetud oli juba 10 tundi ja 10 minutit. Punsu oli jälle tühjaks saanud, janu piinas tegelikult üha tihedamini ja suutäiest soolasest poleks ka ära ütelnud. Õnneks meiereis soolast jätkus. Kuum nuudlitega puljong, pütt kohaliku meierei võid, kohalik leib, kuum tee. Täielik paradiis. Mugisin seal võileibu ja kuulasin Etheli ja Raini poolt kiiret ülevaadet eespool toimuvast. Indrek Reitsaku gps-i oli Vanakuri lõpuks jääkuninganna juurde saatnud ja ainuke vasturohi Vanakurja needuse vastu ellu jääda oli leida võõras naine, kellega pimedas öös retke jätkata. Indrek kogenud seiklussportlasena teab, et Taliharjal on kõik võimalik, asi see naine siis leida ja nii nad Triin Rastiga koos teele end sättisid. Sellised lood siis Haanja metsadest.
Kes enne Taliharjal käinud siis need teavad, et viimasest TP-st finišini on ainult korra nuusata. Motivatsioon on üleval, tuju on parem kui 45. km-l ja oled jälle valmis inimestega juttu rääkima. Finiši kuma juba helgib su silmades. Hea küll, päris nii (jää)lilleline kõik ei ole, aga suures piires küll.
Ruusmäele jõudes tundsime juba rõõmu kui nägime silti “Haanja 11 km” ja olime kindlad, et siit kütame lõpuni mööda teed otse Haanjasse ja sealt paar km Kurgjärvele. Peaks nagu klappima? Aga ei, viimane medaljon on ju võtmata ja need juba suure tee ääres maanteekraavis ei vedele. Vorstimäe mahajäetud taluni mööda lumist lagendikku tundus pikk ja tüütu maa jalutada. Esimene jäljetegija oli träkist veidi kõrvale kaldunud, mida erinevad jooksjad ja suusatajad sikk-sakkidega korrigeerida olid püüdnud. Päris lõbus oli neid lohasid seal vaaadata ja vajadusel kasutada. Viimane medal tasku topitud, jäi lõpuni veel umbes 11 km. Plaani kant on tuttav pea kõikidest Haanja 100-dest, eelkõige pika Plaani Jaanimäe tõusu tõttu, kuhu tuleb tõusta mööda noolsirget heinamaal kulgevat imevat rada. Ei saa öelda, et talvine tõus Plaanilt alates oleks mõnusam olnud. 90 km hakkas jalas juba tunda andma ja kohalik pehme lõunatuuleke ei tundunud ka justkui aitavat. Kuskil Plaani taga viimase talu juures lõppes tee ära ja rada juhatas meid suure raginaga kuskile võssa ja auku, kus sai sinka-vonka põlvini lumes ragistatud üsna pikalt. See oli kõige ebarattasõbralikum koht terve raja jooksul. Selle eest kõik metsasinglid, kus sõita oli võimalik, olid nauditavad kuni lõpuni. Nendel kadus väsimus hetkega, kitsas lumine jälg ja valgusvihk tekitavad kombo, mis tõstavad adrenaliini taseme xxx väärtuseni ja sa naudid, naudid, naudid oma veeremist.
Kui olime sõitnud 96 km ja jõudnud viimaselt singlilt välja Kääraku kanti, läks kõht tühjaks. Kui kõhu tühjusel oleks mingi ühik 10-palli süsteemis, siis Käärakul oli see 3. Taaskord Kurgjärve suusaradele keerates oli järele jäänud vaid 1 ühik. Üle punase finišivaiba veeredes tegi mootor Kurgjärve söökla seina ääres mõned turtsatused ja seiskus lõplikult. Kütust jätkus täpselt finišini.
Mõnikümmend minutit hiljem väntasime Lehoga Haanjasse parkla poole. GPS oli välja lülitatud. Lupine lambil jagus endiselt luumeneid lumisele teele. Kõht oli täis. Seljas oli soe sulejope. Kuivad sulekindad lausa õhkasid seest soojust. Leho kruttis mõnikümmend meetrit eespool, mina mõnulesin laisalt järel. Soe voodi ootas ees. Ja öömaja öökapile jäänud poolik karp marmelaadi. Termomeeter näitas -14 kraadi.
STATISTIKA JA VARUSTUS
Distants 101 km
Aeg 12h 57min
Tõusumeetrid 1141 m
Temperatuur -14…-18 C
Ratas: Canyon Dude CF 8.0, jäiga kahvliga. Kerge ja mugav ratas. Rehvid lateksiga. Tööriistadest võtsin kaasa vaid ketivõtme, ketiluku, rehviparandusniidi ja pumba. Varurehvi ei võtnud, sest fati siserehv kaalub pool kilo ja tõenäosus, et lumes rehv puruneb on üliväike. Raami ülatorul Alpkit Fuel Pod kott snäkkidega (martsipan, halvaa, marmelaad – ükski neist ei külmunud ära oma rasvasisalduse tõttu)
Tuled: Kiivri peal asus väike, aga võimas, seiklussportlaste lemmik Lupine Piko X4 Pikendusjuhtme otsas olev aku oli rattajakki tagataskus. Kasutasin kõige nõrgemat valgusvihku, 230 lm umbes 7h ja varuakut vaja ei läinud. Ratta tagatuleks oli tilluke KLS Twin II.
GPS: Garmin eTrex 20, kõige lihtsam ja soodsam käsi gps. Usaldusväärne, sest töötab 2xAA tüüpi patareidega, mis ei karda nii palju külma kui liitium akud. Patareisid retke ajal vahetama ei pidanud.
Riided: Decathlon lumelaua põlvikud, sooja paksu tallaga, 9€ paar. Salomon lumesaapad ja nende peal põlvini säärised Tatonka Gaiter 420 HD. Ullmax pikad sooja pesu püksid, peal Force talvised rattasõidupüksid. Ülakeha kattis sooja pesu särk, vahekihiks Odlo tuulekindla esisega särk ja kõige peal Force talvine rattajakk. Seljakotis varu Ullmaxi meriino särk. Kinnasteks olid Carnaci talvekindad. Väga soojad kindad olid, sain nende ostusoovituse FB matkajate grupist. Ratta lenksule olid mul kinnitatud veel neopreenist “lenksumuhvid”, kuhu pistsin käed sisse koos kinnastega. Selline lahendus tagas käte soojuse kogu 13 tunni jooksul. Vahepeal hakkas kätel palav ja siis võtsin käed muhvist välja ja sõitsin mõne aja ilma nendeta. Ratast lükates võtsin samuti käed aeg-ajalt välja, et liiga palav poleks. Lenksumuhvid ostsin Amazonist.
Lisaks olid mul kotis ühed varukindad – eriti soojad Decathlonist ostetud, mägironijatele mõeldud sünteetilisest suletäidisega kindad. Ning kõige sügavamal kotipõhjas ootas oma võimalust Ferrino Viedma sulejope, mis oli kaasas magamiskoti asemel ja mis on fantastiliselt mõnus, soe, kerge ja väikeseks palliks kokkupakitav jope.
Kotid: Salomon Trail 20 seljakott ja Rex joogipunsu.
Ja lõpetuses midagi ka moodsa tehnoloogia huvilistele. Kui sisestada AI-sse mõned märksõnad nagu Taliharja Vanakuri, lumi, pakane, fatbike, Lõuna-Eesti jne. ,siis tulemuseks genereeritakse sulle selline pilt:
