Täna hommikul tegin upgrade’i jalgrattaga Sakust hommikuti tööle minejate seas. Tõstsin nimelt sotsiaalse lävimise taset kergliiklusteel beetaversioonsilt versioon 1.0 peale. Hommikuti liigub praegusel aastajal mööda kergliiklusteed Sakust Männikule peale minu veel vähemalt 2 ratturit, keda kohtan pidevalt. Pluss veel Priit muidugi. Mingil hektel tundsin, et imelik on hommikust hommikusse sõita samal teel samade inimestega ja isegi mitte tere öelda. Täna hommikul sõitsin neist kahest tegelasest taas mööda. Üks neist oli lühemat kasvu naisteratas maastikurattal, sportlikult lükrasse riietatud ja teine oli mees, keda näen rattal liiklemas sel teelõigul üsna tihti. Vist mingi hübriidrattaga, lenksul mõlemal pool tahavaatepeeglid ja tüüp ise on alati paksu talvejope ja tundub, et mingite töömehe riietega. Aga pedaale tallab ta korralikult. Kiirus on tavaliselt alati kusjkil 25 kanti, mis seliises varustuses sõitmiseks polegi ei tea mis lahja kiirus.
Täna sõitsid nad koos. Vähemalt sel hetkel kui mina neist möödusin. Sõitsin mööda ja ei vaadanud neile otsa, ei öelnud tere, pedaalisin edasi. Kohe neist möödudes kahetsesin, et midagi ei öelnud. Oleks ju viisakas olnud? Taganttuul oli väga tugev täna ja kohati sai pikalt tirri lasta kui hoog üleval. Eriti allamäge lõikudel nagu näiteks Männiku ärimaja juurest Valdeku ristini. Selles vahemikus vist ei vändanud üldse, mis isegi on tegelikult veidi ohtlik. Kui nii pikalt tirri lasta, siis panin tähele, et vajun väga oma mõtetesse ja ümbritsevat liiklust enam tähele ei pane. Kõik voolab kuidagi omasoodu, meeldivalt ja rahulikult. Täna “ärkasin” Valdeku ristis alles siis, kui autoga kõrvale sõitnud tuttav törtsu signaali lasi. See oli mõnus tunne. Nagu keegi oleks tere öelnud.
Hübriidiga vend jõudis mulle järgi Kawe Plaza juures kui ma valgufoori taga seisin. Mees oli taas korralikult tallanud, sest Männikul ei näinud ma enda taga kedagi. Kasutasin kohe momendi ära ja asusin looma Saku-Männiku kergliiklustee sotsiaalselt platvormi: “Äge taganttuul täna, ahh? Väntama ei peagi.” Mehel läks nägu nalja täis, tundub, et oli kaifinud abistavat loodusjõudu: “Kuradi hea jah, aga tagasi raisk….?” ja jättis lause lõpetamata. Tugeva vene aktsendiga, kuid siiski täiesti puhtas eesti keeles vastanud tüüp lasi lumivalgete hammaste välkudes laia naeru. Sain aru, et selles vennas on sisu ja pealelõunase vastutuule üle ta lihtsalt naerab. Ei mingit stressi. Ma ei saanud tegelikult üldse aru, miks ta peatus, sest kohe kui ta oli oma lõpetamata lause lõpetanud, tallas ta punase tule alt otse liiklusesse. Sellest manöövrist paistis vilumust, autod pole tema jaoks probleem. Jäin rohelist tuld oodates vaatama kuidas hall kergelt puhvis talvejope eesolevasse liiklusesse sukeldus. Taas nägin meest Veloplusi ristis. Seisis keset rattateed, mis seal jookseb päris maantee keskel, esimese ja teise sõidurea vahel ning vaatas vasakule kuhu mingi nipiga poleks pöörata saanud. Foor oli kutsuvalt roheline. Ma ei jäänud ootama tema tõenäoliselt autojuhtidele väga ootamatut manöövrit ja veeresin edasi. Tondi tänava ristumiskohas viskasin korra pilgu selja taha, aga rattatee mustendas selja taga tühjalt nagu oodanuks kedagi veel seal sõitma. Ja sotsialiseeruma.
Foto: Raul R.
