Mulle meeldib tohutult maastikul joosta. Mida karmim maastik, seda põnevam. Tavaliselt ma kaifin seda nii, et silmad vajuvad juba mõni minut peale jooksma hakkamist kinni ja ma muudkui mõnulen rajal. Nii ka eile Viljandis.
Nagu pildillt näha, ei valinud ma alustuseks asfalti, sest lõpus on ju seda piisavalt. Startisin viimasest grupist, sest registreerisin end viimasel hektel ja minu eelmise aasta suurepärast 900 kandis kohta ei arvestatud. Sellest pole ka midagi hullu, sest tagant ongi lõbus alustada ja kui saaks alustada esireast, siis poodiumile end ikka ei jookseks. Nii et pole vahet kust alustada, protsessi saab nautida nagunii. Kell oli tiksunud 1:39 kui ma stardijoone ületasin. Teosammul liikusime väravani, kus tegime veel väikese leinaseisaku ummiku tõttu, tundes kaasa neile, kes esimese pooleteist minutiga on ilmselt juba esimesest suurest tõusust üles vinnanud ja hing paelaga kaasas edasi kihutavad. Väravast välja pääsedes muutus muidu ühtlaselt lainetav grupp äkitselt kevadiseks vasikakarjaks. Paremalt ja vasakult hakati kihutama ja joosti teepervedel puude vahel slaalomit vaatamata negatiivsele kaldele. Lippasin ka ise teepervel, sest ma oskan joosta ainult kindlas kiirusvahemikus ja teepealne grupp seda ei pakkunud. See vahemik on 4.30 – 5.30 min/km. Kõik mis on alla selle, tundub mulle sprindina ja kõik, mis üle selle, jällegi roomamisena. Leidsin slaalomit joostes oma rütmi kiiresti ja joosta oli üllatavalt mõnus, kohe väga mõnus. Seda, et ei ole mõnus, kartsin ma kõige rohkem enne jooksu. Aprillis olin jooksmas käinud ainult 3 korda, 2 korda Saku metsas ja ühe korra Haapsalu 10 km maanteejooksul, mille ma lõpetasin 47 minutiga ja olin õnnelik, et mu jalad ära ei põrunud ja et ma ilma treenimiseta olen 10 km-s ainult minut aeglasem kui eelmisel aastal Rapla Selveri jooksul.
Arvasin, et esimeseks vahefinišiks 4. km juures olen ma kindlasti juba väsinud, aga ei olnud. Rütm oli hea nagu keegi oleks metronoomi kaela riputanud. Ja ikka veel oli kerge. Siis hakkasid tulema tõusud. Tõusud mulle meeldivad vaatamata mu 89 kg kehakaalule. Tõusudes peitub väljakutse ja neid ma püüan tavaliselt joosta sama kiiresti kui siledamat osa ehk siis veidi tuleb pingutada. Väga mõnus on joosta tõusudele mööda kümnetest teistest jooksjatest ja kuulata kuidas nad ähivad. Ma arvan, et nad on sama õnnelikud joostes kunagi asfaldil minust mööda kui mu kintsud on kõvad nagu lepahalud, tagumik alla vajunud ja jalad sirged nagu hernekepid.
Järgmist ärakukkumist ootasin ühel kruusateel kuskil teisel poole järve. Eelmisest aastast meenus see koht kui eriti vastik lõik. See oli koht, kus kõik nagu kuskilt pääsenuna tempot tõstsid ja mina jätkasin ikka oma põllutõusu tempos. Sel aastal seda ei juhtunud. Jätkasin oma sisemise metronoomi järgi ja jooksin ikka veel paljudest mööda.
Kui rada hakkas umbes 3 km enne lõppu juba allapoole suunduma, siis teadsin juba, et sel aastal kõik nii lõdvalt lõpebki. Viimased paar km jooksin muidugi veidi kiiremini kui eelmised, kuid seda pigem seetõttu, et kõik tegid seda ja olin nendega koos nagu tuulest viidud. Mulle tundus rajal, et ma olen sel aastal kiirem kui eelmisel (59.30), kuid finishis selgus, et olin siiski paar minutit aeglasem, mis tegi mulle tegelikult päris rõõmu ja tekitas küsimuse, kas ma üldse viitsingi edaspidi jooksmas käia kui jooksen mõnuga ja nautides, kuid ilma treeninguta peaaegu sama kiiresti treenides? Metsavahel on mind tulevikus siiski näha ringi silkamas, kõrvaklapid peas ja Spotify müdisemas nende sees.
Minu lõpuaeg oli seekord 1:01 ja mõned sekundid lisaks, kohta kuskil 1300 kanti. Ja siin veel veidi täpsemat statistikat, kuidas tuleb nautida jooksu:
Joosta ei viitsinud ma vahepeal seetõttu, et mulle hakkas taas meeldima rattaga sõita. Käisin isegi Pandivere MTB maratonil. Aga kuna Viljandi järve jooks oli nii mõnus, siis pole kindel, et ma end mõneks ajaks jälle jooksu peale ümber ei lülita. Väga tahaks minna Otepää jooksutuurile, aga ei leidnud perele mõistliku hinnaga ööbimist enam.
Lisaks veel stiilinäide eelmise aasta Nuuksio kaljumaratonilt. Ikka nautides, ikka silmad kinni.
