Leidsin oma blogist ühe drafti, mille olin salvestanud ammu, kuid polnud millegipärast avaldanud. Lugu on juba pea pool aastat vana, aga lasen ta ikkagi käiku. Palun väga:
Lugu Ülemiste järve jooksust.
Tekkis kange tahtmine minna ja joosta jälle Ülemiste järve jooksu. Suurem osa sellest 14 km ringist on üsna igav, aga viimased 3-4 km jällegi mõnus künklik metsarada, kus mingitel aastatel sai rattaga nõrkemiseni kihutatud. Tegelikult olen juba ühe korra Ülemiste jooksul osalenud – see võis juhtuda aastal 1998 või 1999. See juhtus just siis kui ühtäkki ei olnud enam kedagi, kellega regulaarselt tennist käia mängimas ja otsustasin energia ülejäägid jätta metsarajale. Ma ei jõudnud paljudel jooksuvõistlustel käia, sest rattasõit hakkas rohkem meeldima ja kui õieti mäletan, siis Ülemiste jooks oligi viimane. See võistlus on mul suht hästi meeles. Suutsin esimesed 10 km joosta endale üllatusena väga kiiresti. Isegi nii kiiresti enda jaoks, et jooksin kuskil võistlejaterivi esimese kolmandiku keskel. Ja siis sain korraliku haamri. Nii korraliku, et jõud lõppes täiesti. Päris kurb tunne oli kui Jüri Mõis rahulikult minust mööda sörkis ja mul olid kõik hapnikukraanid suletud. Hiljem kui võistluse fotod avaldati, siis pidin brauseri väga-väga alla scrollima, et end leida. Ja seal ma olinigi, täiesti näost ära ja minu taga lonkas finishi poole pikkade põlvikute (sel ajal veel kompressioon põlvikudi siiski polnud) ja maani habemega vanamees. Päris sitt tunne oli seda pilti vaadata. Printisin selle välja ka ja peitsin kuhugi ära. Jüri Mõisa käest sain muideks tappa ka esimesel aastal kõigil rattakrossidel. See jäi mulle meelde sellepärast, et ta oli üks väheseid nägusid, kes mulle spordivõistlustel tuttav oli sel ajal. Kahjuks ei õnnestunud temaga ühelgi võistlusel lähemat tutvust sobitada, sest mul olid ju alati kraanid kinni kui ta minust möödus. Hiljem ma teda enam ei näinud, sest minu harrastussportlase areng oli kiire ja Jüri jäi peagi üsna kindlalt mu selja taha ning peagi ei olnud teda võistlustel enam üldse näha. Tõenäoliselt sukeldus pereellu ja rahateenimisse ning võistlemiseks hakkas aega nappima.
2013 a. väljalaskele registreerisin end läbi Stamina regamiskeskkonna. Ütlen ausalt ja otsekoheselt – see ei ole meeldiv kogemus. Nii palju vorme peab täitma, et lõpuks unustad juba ära kuhu sa ennast registreerid. Ilmselt tuleb seda neile teatada, et aeg on edasi läinud ja hetkel on olemas ka lihtsamaid lahendusi veebivallas. Võib-olla paljudele tundub minu kiun ülekohtune, aga kuna tööalaselt olen otse selliste asjadega seotud (veebiarendus), siis mulle tundub see karauul. Veebivormidest ja sellega seonduvalt ka aluspesu värvist saate lugeda siit.
Ülemiste raja lõpuosas.
Lõpuks sain end regatud (selle aja peale oleks juba vähemalt 3 km olnud joostud). Lisaks sellele, et mulle ammune Ülemiste jooks meeldis, tahtsin veel end nö. lahti joosta ja veidike jooksuvõistluse õhkkonda nuusutada enne nädal hiljem toimuvat Nuuksio maastikumaratoni, kuhu ma end emotsioonide najal reganud olin. Aga sellest loost ma kirjutan teises postituses. Minu ettevalmistus järvejooksuks oli pehmelt öeldes väga pehme. Lausa kesine. Kuna jooksmine on minu jaoks üsna uue aktiviteet, siis ma ei oska mingeid treeningmahte planeerida ja arvata kas seda on vähe või palju. Kuid sellest ma sain küll aru, et juuni ja juuli kilometraaž oli kokku 60 km ja seda on selgelt vähe.:) Jaanuarist alates kuni augusti alguseni oli kogunenud umbes 360 km ja suurem osa jäi sellest kevadesse. Juunis sai ühtäkki sporditegemise isu otsa ja nii ta läks kuni 29. juulini kui mu mailboxi laekus sõnum, et mind oodatakse 31. augustil Nuuksio maratoni starti. Mind, kes pole kunagi jooksnud ühtegi maratoni. Ja aega ettevalmistuseks oli täpselt 1 kuu. Aga sellest kirjutan jällegi teises postituses.
Üritasin sättida, end Ülemiste järve ääres stardialale üsna ettepoole, et saaks alguses kiirematega veidi maad kaasa minna. Aga kuna stardijoon puudus, siis avastasin, et olin end positsioneerinud üsna valesti. Ühtäkki olin kuskil taga lõpus. Start oli üsna aeglane ja üritasin end veidi ettepoole toimetada, kuid pidin seda tegema teeäärsel üsna mättalisel kaldapealsel ja jõudu kulus palju. Vaatasin hiljem, et esimese km-i läbisin 4.57, mis on üsna aeglane alguse kohta. Sagimist ja kohaotsinguid oli esimesel paaril km-l üsna palju ja vabalt sain joosta alles 3. km alates. Seal põrutasin kohe ka kogu jooksu kiirema km-i: 4.39. Edasised km-id kuna metsaosa alguseni möödusid väga stabiilses tempos ja ma tundsin teiselpool järve kallasteel kuidas ma teglikult naudin seda jooksu. Kilomeetrid tiksusid ühtlaselt 4.45-4.47 ja selline ongi minusugusele paras võistlustempo. Samm on mul lühike ja madal, jalg raske ja lihas üsna suur, kaalu ka pea 90 kg – sellise massiga kaob kiiremini joostes jooksumõnu ära.
Enne finishit
Peale viimast joogipunkti, mõnisada meetrit enne metsa jõudmist tundsin, et samm läheb raskemaks. Eks ole juba lipatud ka omajagu. Metsa jõudes aga tundsin kohe kui mõnus on joosta vahelduva profiiliga maastikul – metsajooks on minu jaoks ainuõige! Kilomeetri ajad kukkusid 5.05 – 5.15 vahemikku, kuid ilmselt mõjutas aega pehme rada, vahelduv profiil ja kuhjuv väsimus. Pidev üles-alla lippamine kulutab jõudu korralikult. Metsarajal möödusin vähemalt 10 jooksjast ja see lisas indu, kuid kiiremini joosta enam ei jõudnud. Siin pole ka midagi imestada – kui pole treeninud kiiret jooksu, siis kiiresti ei jookse ka. Viimasel km-il tundsin, et jalg hakkab paksuks minema ja mõnesaja meetrine asfaldiosa lõpus tundus kuidagi eriti vastik. Finišisirgele jõudes enam ühtegi kiiremat liigutust teha ei jõudnud ja maandusin oma madala ja raske ratturi sammuga finišisse. Miinimum eesmärk sai täidetud – joosta alla 5 min/km. Unistasin muidugi joosta 4.45, aga selleks peab stabiilselt jooksmas käima. Ei tea veel, kas hakkan seda tegema või mitte. Igal juhul märk on maas Ülemistes, koht 307 (vanameeste klassis M40 – 77.), aeg 1:07.03,4 ja keskmiselt 4.54 min/km.
