Kas teate miks mõned sõitjad peale hiilgavat hooaega esinevad järgmisel suhteliselt tagasihoidlikumalt? Sellepärast, et nad uuel hooajal kopeerivad oma eelmist edukat hooaega. Jätame Lance’i ja veel mõned välja – need mehed on nii tugevad, et pigistavad kivist vee välja ka kehva vormiga. Aga ülejäänud, sealhulgas hulk amatöörsportlasi ja kahjuks ka professionaale, võtavad oma eduka hooaja treeningpäeviku ning proovivad teha kõike täpselt nii nagu “siis”. Kuid – organism kohaneb kõigega, ka koormustega ning uuel hooajal võib jääda areng toppama. Mihkel Zilmer armastas ühes oma toiduraamatus korrata pidevalt – loodus pole loll ja inimorganism on osake loodusest. Muutmine ja muutumine tekitavad arengu ja see tähendab, et ka oma treeningus pead sa pidevalt midagi muutma. Ikka ja jälle imestan kui loen kuskilt kuidas korraldatakse off-season ühissõite ja toonitatakse spetsiaalselt üle – tempo on rahulik. Olles mõnest osavõtnud, leidsin, et see tempo on liigagi rahulik ja enam aega ei raiska – sellised ühissõidud teenivad vaid sotsiaalse suhtluse eesmärki, treeningefekt on 0 lähedane. Aga võib-olla nad ei vajagi muud? Äkki tahan ma ise, et iga liigutus mind ka miskitpidi arendaks ja kõik muu on ajaraiskamine?
Selle blogi eesmärk on rääkida muutmisest ja muutumisest. Uutest meetoditest ja ka vanadest, kuid efektiivsetest ning mõne jaoks kiiksuga lahendustest. Kes veel aru pole saanud, siis jutt käib jalgrattaspordist. Hobisportlase tasemel. Kindlasti räägin tulevikus palju treenimisest võimsusanduriga ning selle eelistest ning ka sellest, miks südamelöögiandurid on (tõsiste)ratturite jaoks põhitreeningvahendina ajalugu. Palju juttu tuleb veel kindlasti Meelisest – peagi valmivast singlespeedist(edaspidi SS) ja sellest mida ma temaga ette võtta kavatsen.
Minu selle aasta treeningplaan põhineb ainult võimsusnäitajatel. Powertap’i võimsusanduriga rumm on laotud DT Swiss RR1.2 pöiale(hetkel veel Veloplusi kapis kodaraid ootamas). Planeerisin alustada aeroobse vastupidavuse faasiga – palun mitte segi ajada “rahulike mahutreeningutega võileib taskus” – juba märtsi alguses, kuid ilm ei ole olnud päris see mis peaks ning tegelikult alustasin esimese tõsise treeninguga alles täna. Plaanis oli 4 tundi sõitu vahemikus 190 – 220W + sprint intervallid. Kuna võimsusandurit veel pole, siis usaldasin enesetunnet ja kiikasin ka vahepeal pulssi, mis aeroobsetel treeningutel isegi mingi ülevaate annab kui sa oled normaalses konditsioonis treeningut alustanud. Vaatmata sellele, et kõik see 4h10min mis ma sõitsin kallas vaheldumisi vihma ja lörtsi, sain planeeritu hästi ellu viia. Kui 99 juhul 100-st vihmaga trenni minnes vihm üsna pea lõpeb, siis täna oli see ainuke kord kus seda ei juhtunud. Jalad olid märjad u 15 min peale treeningu algust ning kindad olid läbi vettinud u 2 pärast. Aga enesetunne oli nii kuradi hea(ma talun külma üsna hästi), et kordagi ei tekinud mõtet keerata varem koju. Valetan, siiski paar korda tekkis:( Aga seda üsna alguses kui kartsin et 4h välja ei vea, enne hakkab nagunii külm, aga ei hakanud. Ise ka imestasin.
Muutustest
