Eile tegime Guidoga minu jaoks ühe mõnusama suusasõidu läbi aegade. Uisklesime Valgehobusemäelt Kõrvemaa keskusesse ja tagasi.
Kodust autoga lahkudes oli ilm hall ja tuisune, kuid Alavere kandis oleks järsku nagu olnud Kesk-Euroopas. Päike siras taevas, mis oli põhjatu sinine ning külma oli -12℃. No oleks võinud olla veidi soojem nii pika sõidu jaoks, aga oli nagu oli.
Valgehobusemäelt asutasime vaikselt minekule, tempo valisime teadlikult väga rahuliku. Rada oli värskelt aetud kuni pöörasime ära Jäneda poole. Meie kurvastuseks ei olnud seda rada üle sõidetud ja rajal oli korralik kiht värskelt sadanud lund. Kui ettevalmistatud rajal lippas suusk hästi (all oli Toko valge HF), siis värskel pressimata rajal oleks peaaegu ninali pannud alguses. Libisemine kadus täiesti, vaid mõningatel paksema metsa all olevatel lõikudel oli veidi parem. Kuna tempo oli aeglane, siis ei lasknud end väga morjendada. Liikumiskiirusele see muidugi mõjus, sest põhiliselt pidime “kammajaad” sõitma, teiste stiilidega liuelda ei olnud võimalik. Hiljem selgus, et rajatraktor oli katki läinud ja seetõttu jäi see rajalõik ettevalmistamata. Kohtasime rajal ka paari klassikameest, kes end rahulikult läbi lumise jälje surusid.
Elu läks oluliselt lõbusamaks kui jõudisme üle Aegviidu tee vana TTÜ suusabaasi radadele. Seal oli traktor raja üle käinud ja kuni Kõrvemaani oli lausa lust sõita. Pukimäe ja paari järgneva km-i tõusud rebisid muidugi pulssi üles (mul oli isegi vist ca 3a vaheaja järel pulsivöö peal), kui Kõrvemaa osa oli jälle laugem. Enne Kõrvemaa kohvikusse maandumist tegime veel kohaliku “kolmese”. Kohviku ees viskasin pilgu kellale: 2 tundi ja 5 minutit kulus selle vahemaa läbimiseks.
Lasime teel ja võileivadel hea maitsta, tõmbasime läbimärjad mütsid pähe ja asusime tagasiteele. Kohvikust välja astudes oli külm naha vahel ja seetõttu tegime umbes 5 km kiirenduse. Riided oli õue astudes niisked ja tõmbusid pealt jäässe. Laskumisasendisse minek oli veidi ebameeldiv, jäätunud jaki painduvus ei olnud parim ja veidi lumeskulptuuri tunne tekkis laskudes, Paar laskumist võtsin seetõttu sirgetel jalgadel. Aegviidu radadel ei olnud suur ring pärsi lahti aetud ja suundusime kohaliku “viiese” peale, mis viis meid taas üle Pukimäe, kuid ka laskumine sealt oli nauditav. Mäe tipust otse alla viiv kurvideta rada nagu raudtee. No mida sa veel ühelt suusasõidult tahaks?
Tagasi Nelijärve radadel jõudes selgus, et libisemine pehme lumes on läinud väga heaks ja see tegi tagasimineku oluliselt lihtsamaks ja ka kiiremaks. Väga nauditav oli Nelijärve tõusudel rühkida ja laskumistel puhata. Ajaliselt olime Kõrvemaal minekuga sel hetkel ees juba pea 15 minutit. Kuna kiiret polnud absoluutselt, siis lihtsalt nautisime loodust ja rada. Suusatajaid nägime üsna vähe sealkandis, kokku vast 10 inimest.
Paar km enne Valgehobusemäed läks kõht väga tühjaks. Kuigi tundus, et sööki ja jooki oli kaasas piisavalt, oleks siiski pidanud Kõrvemaal ühe majakoogi lisaks võtma.:) Õnneks olime finišile nii lähedal ja Valgehobusemäe radadele jõudes keerasime veel paremale “kolmese” peale, et retk saaks ikka väärika lõpu.
Jõudsime tagasi hämaras, viimasel sajal meetril tundsime mõlemad, et oleme täiesti väsinud. Aga tänu õnnestunud suusasõidule oli see mõnus väsimus. Tegime veel kohvikus supid, koogi ja kohvid ning suundusime Guido juurde sauna. Talvemuinasjutt oli selleks päevaks läbi.
Kõrvemaa ja Valgehobusemäe radade ühendamine on andnud suusasõpradele ikkagi fantastilise võimaluse veeta praktiliselt terve päev suuskadel. Järgmisena on plaanis teha ära kogu 65 km suur ring, aga seda teeme ilmselt veidi kevade poole. Eile jäi sellest puudu umbes 15 km.
Eilsed näitajad: sõiduaeg 3:58, AVG HR 149, 3900 Kcal, 50+ km, 1706 tõusumeetrit (veidi kahtlen selles näidus), temp -12℃
