Ei ole midagi paremat kui võtta ratas ja kihutada sügiseses metsas mõned tunnid. Ilma kaugema ja tähtsa eesmärgita, ilma treeningplaanita – lihtsalt lähed ja sõidad. Praegu on selleks õige hetk.
2 nädalat tagasi võtsime Eriku ja Konxuga käsisaed, õigemini Erik toppis need oma seljakotti ja suundusime Kõrvemaa singlitele. Puhastasime enne ja peale Jussi järvi olevaid matkaradasid langenud puudest, et saaks nädal hiljem seal Kolmapäevakute lõpetamisest osavõtjatega mõnusalt kruttida. Eemaldasime umbes 30 mahakukkunud puud singlitelt. Müttasime seal metsa all pea 3 tundi. Üritus lõppes nagu alati supi ja majakoogiga Oja talus.
Nädal hiljem sõitsime seal juba viiekümnekesi. Kolmapäevakutele sai joon alla tõmmatud, kõik põhinäod olid kohal ja selle seltskonna peale võib kindel olla, et nad on kohal ka 2009 kolmapäevakutel. Äärmiselt sõbralik ja lahe kamp, kes ei vaevle hooaja jooksul pidevas punktinäljas vaid kaifivad maastikurattasõitu. Mõned said auhinnad ka, aga see pole eriti oluline kogu selle sarja juures.
Käesoleval nädalal tekkis koletu tahtmine jooksma minna. See on seletatav puht füüsilise vajadusega treenida. Ma ei nimetaks seda mingiks põhjaladumiseks, mis on minu arust eriti tobe väljend. Mis kuradi põhja ma laon kui ma liigutan end aasta ringi, vahel pikemalt ja vahel lühemalt, vahel intensiivsemalt ja vahel rahulikumalt. Et praegu laon põhja ja kevadel panen kaane peale? Ei ole nii, las kogenud rutiinikud treenivad nii. Aastast aastasse laovad mingit põhja. Kevadeks laovad ära ja sügisel hakkavad jälle peale. Sama kava järgi jne. Oh, sellest võiks kaua rääkida, et see kuhugi ei vii. Minul sai põhi ammu valmis, viimastel aastatel tegelen hoopis arendusega. Muidu ju ei arene!
Aga nüüd jooksmisest. Ma ei viitsi joosta lihtsalt niisama. Mööda kindlat ringi 10 km ja siis koju. Nii lihtsalt ma kunagi ei pääse (kunagi siiski pääsesin, aga tüdinesin). Ma pean omal ikka elu raskemaks tegema. Sel esmaspäeval oli mul aega täpselt 1h20min, mille kavatsesin jooksmisega sisustada. Startisin Nõmme suusakeskusest ja hakkasin jooksma mööda Nõmme nõlva üles ja alla, igalt poolt kus võimalik. Tagasi jõudes näitas Polar 370 tõusumeetrit. Päris ok tundus, hea vaheldus igal juhul. Jalad muidugi nii ei arvanud, sest 2 päeva hiljem oli raskusi trepist üles ja alla kõndimisega, aga see möödub. Kusjuures huvitav on see, et kui ma sõitsin Salzkammergutis 7000 tõusumeetrit, siis mul peale seda reielihas (nelipealihas) ei valutanud. Aga peale 370 tõusumeetri läbimist joostes ei tahtnud lihast paari päeva jooksul isegi katsuda. Kas keegi seletaks mis toimub? Või löövad tuld mingid pisemad lihased, mis rattaga sõites tööd ei saa? Vist on loogiline.
Paar päeva hiljem võtsin ratta ja sõitsin Harku metsas samuti 1h20min. Enamuse selle ajast piinasin end Harku küngastel, valides ainult üles ja alla rajad. Ma polnud enne kunagi sellist marsruuti seal valinud. 2 künkast isegi üles ei saanud, ühte kohta proovisin 5 korda. Ja mida ma näen sõidust tagasi tulles – sama ajaga 260 tõusumeetrit. Tervelt 110 m vertikaali vähem. Tähendab joostes jõuab rohkem.:) varsti lähen teen tõuse Nõmme nõlval rattaga, ikka 1h ja 20 min, vaatan palju tõusu tuleb. Pakun, et umbes sama mis joostes. Sügis on katsetamise aeg.
Täna otsustasime Erikuga, et võtame ette Jõelähtme kandi. Et teeme ära 4 kolmapäevakute rada järjest. Ma ise polnud sõitnud neist kahte, seetõttu tundus põnev ettevõtmine. Planeerimise kulutada selleks sõiduks 3 tundi, aga läks täpselt 4 tundi ja 00 minutit. Janek (pildil Kalevi-Liiva etapil 30.07.08), Priit ja Konx olid ka kambas. Alustasime Raasikult ja võtsime suuna Lastekangru poole. Krt see on ikka väga cool rada, lõpmatu singel, ei lõpe ega lõpe. Kohustuslik kõigile Harjumaa maastikuratturitele. Lastekangrust võtsime suuna mööda maratoni rada Kalevi-Liiva poole. Päike säras, sooja oli üle 10 kraadi ja taevas oli sinine nagu suvel – mida veel tahta ühelt laupäevalt! Kalevi-Liivale jõudes olime sõitnud juba üle 2 tunni. Võtsime seal kohe kolmapäevaku raja ette ja poole raja pealt keerasime Riiamäe kolmapäevaku rajale. Tegime Riiamäe ringi ära ja jätkasime Kalevi-Liiva rada. Välk on ikka kõva raja seal Riiamäel kokku keeranud, mulle jättis väga sügava mulje. Nii sügava, et isegi kõht läks tühjaks ja jalg tundus ka pehmevõitu olevat peale seda rada. Süüa ma loomulikult kaasa ei viitsinud võtta, aga õnneks on organism väga hea kohandumisvõimega ja ta sai kohe aru, et mingit lootust energiat juurde saada pole. Seetõttu lülitas ta sisse “söögivaba rezhiimi”, millega saab trennis tavaliselt veel paar tundi ilma olulise haamrita üsna mõistliku tempoga kulgeda. Ma ei soovita kellelgi seda rezhiimi teadlikult katsetada, tagajärjed võivad olla kurvad sügiseses metsas. Minu meelest oli Riiamägi üks tehnilisemaid radu kolmapäevakutel. Õige pea oli ka Kalevi-Liiva rada läbi ja võtsime suuna Jägala-Joale. Seal tervet rada ei viitsinud läbi, tegime ainult “best of” variandi, s.h. ületasime need tulnukate poolt jäetud kartulivaod. Jägala Joalt panime suoraan Raasiku poole üle Piibe mnt ja Haljala põldude. Viimasel vastutuule lõigul asfaldil tõmbasime veel korra Erikuga laksu üles ka. Nagu alati enne finishit. Selline tore päev oli siis meil.
Järgmisel korral võtame ikka Ülgase singli ka sisse, siis on 5 Kolmapäevakute rada sees ja tuleb u 5h sõit. Millal seda teeme, ei tea veel.
Aga järgmisena on plaanis ette võtta marsruut Kanama – Keila – Klooga – Madise – Paldiski – rannaäär kuni Vääna-Jõesuuni – Vääna – Harku – Kanama. Kes tahab võib ühineda. See peaks oma 100 versta ikka täis tulema.
Sügis on nautimise aeg
