Täna hommikul Pai Swu Tan valge tee paki kallal nokitsedes tundsin, et keegi kõditab kaela pealt. Naine magas ja lapsed on koolis, mõtlesin, ega ometi vaimud? Oh ei, see oli hoopis pikakoivaline ämblik – tuntud õnnesümbol. Raputasin ta maha ja jätkasin tee keetmist. Umbes 20 min pärast kui tee oli rüübatud, mõned arved makstud ja laekunud e-kirjad üle vaadatud, tundsin käsivarrel tuttavat kõdi. Ma ei eksinud, õnn jalutas mu käe peal, toksides oma pika tundlaga kohtades, mida ta peagi läbida kavatseb. See oli selge märk – õnn trügib vägisi minu õuele. Võtsin tühja kakaopurgi ja tõstsin õnnetooja sinna sisse ning lasin ta välisuksel jalutama. Äkki leiab keegi veel õnne? Toimunu on kindlasti seoses minu tulevase hooaja peaeesmärgiga, mida ma veel ei siin ei maini, aga õige pea räägin pikemalt.
Õnn saabub varsti
