Piazza degli Aranci on apelsinipuudega ümbritsetud (arancio – apelsinipuu) väljak Massa südalinnas. Tema lõunapoolset külge ääristab imekaunis barokk stiilis puna-valge Palazzo Ducale ehk hertsogipalee. Sel hommikul kell 8 võõrustas see väljak 527 ratturit 20 erinevast riigist. Olles väga täpne, siis kell 8.00 ootasid Grand Depart’i 525 ratturit. Sest meie Katiga jäime hiljaks. Sattusime hotellipidaja perega sellisesse jutuhoogu, et lihtsalt ei olnud võimalik õigel ajal lahkuda. Rääkisime vaheldumisi oma peredest, mis on Itaalias väga oluline jututeema. Eriti kui juttu tuleb vanemastest või vanavanematest. Näitasime pilte suvisest Haapsalust, Kati kodukandist, mis mõjus pereemale väga võimsalt, sest tegu on ju armsa mereäärse väikelinnaga sarnaselt Massa-le. Kuuldes veel meie sanatooriumitest ja ravimudast, oli tädi lummatud.
Ainult 15 minutit kulus veel pildistamiseks ja kallistamiseks enne lahkumist ning meie võimalus asuda teele läbi Toskaana koos teistega oli kadunud. Proovisin küll Katit veidi kiiremini sõitma sundida, et midagigi päästa, kuid Kati sõidutempo on imestamisväärt ühtlane ja mu ponnistused ei kandnud vilja.
Väljak ei olnud siiski päris inimtühi. Mitmed ratturite grupid rääkisid elavalt veel juttu, osad sättisid oma varustust ja korraldajad vedasid telki väljakult minema. Toetasime oma rattad väljaku keskel asuva monumendi äärele, et hetkeks hinge tõmmata, mõned pildid teha, gps-id käima panna ja siis teele asuda. Saime just oma rattad väljaku keskpaika ehtiva ausamba kiviäärisele toetada kui astus ligi sõjaväe paraadmundris härrasmees ja palus viisakalt, kuid vastuvaidlemist mitte sallival toonil meil võtta oma rattad ja väljaku keskelt lahkuda. Selgus, et just täna on Festa della Republicca ehk vabariigi aastapäev, mida tähistatakse alates 1946. aastast kui veidi üle poole Itaalia kodanike otsustas vabariigi loomise ja monarhiast loobumise kasuks. Populaarne on seda päeva tähistada sõjaväeparaadiga ja just sellele me kippusime jalgu jääma.
Kohustulikud pildid ürituse algusest tehtud, oli aeg liikuma hakata. Kati rattal gps-i sisse lülitades jäi pilk peatuma tema tagarehvile. Ei, ei olnud hea meel seda näha. Rehv oli täiesti vastu maad vajunud. Hakkasin kohe vihaselt pobisema, sest tahtmine ära sõita oli suur ja realiseerida üks sisekumm juba enne sõidu algust ei olnud just meeldiv väljavaade tuleviku osas.
Rehvi vahetades jõudsin tööde järjekorraga sinnamaani kui oli vaja hakata pumpa kasutama. Võtsin pumba ja sain kohe aru, et midagi on viltu. Pump oli, aga pumbavoolik oli puudu. See kinnitatakse transpordi ajaks keermega pumba korpuse sisse. Tõenäoliselt olin selle kehvasti kinnitanud ja see asus nüüd ei tea kus. Nüüd ma enam ei pobisenud vihaselt, ajas juba ropendama, kõva häälega ja eesti keeles. Võtsin siis Kati tagajooksu ja suundusin teiselpool väljakut toimetavate ratturite juurde. Õnneks kohe esimese pundi juures üks tüüp tegeles oma rehvi pumpamisega. Piinlikustundega (eriline äpu – tuleb matkale ilma pumbata) seletasin, et pumpa oleks vaja, sest enda oma on kadunud. Seda mulle kohe ka lahkelt jagati. Lõin rehvi täis ja uurisin, et ega nad ei tea kus on lähim rattapood, ostaks uue pumba. Inglane teatas rõõmsalt, et täna on rahvuspüha ja kõik poed on kinni. Ma olin täiesti löödud selle uudise peale. Homme on ju reede ja me oleme mägedes. Tõenäoliselt pääseme mägedest laupäeval, kuid see on ju nädalavahetus ja poed võivad ikkagi kinni olla. Nähes millist pettumust väljendas mu nägu, kuuldes, et uut pumpa ma ei saa, teatas inglane optimismist pakatava häälega: “Don’t worry, you won’t need it.” Oli see nüüd Briti huumor või proovis ta mind tõesti lohutada, parandas tema siiras muretus siiski mu tuju mõnekümne protsendipunkti võrra ja tõttasin üle väljaku tagasi Kati juurde, täispumbatud rehviga tagajooks käes.
Lõpuks saime liikuma. Minu Garmin Edge 705 muidugi ei näidanud raja alguses üldse mingit tracki, kuid mingil hetkel ilmus lillakas joon siiski kaardile. Põhiline teenäitaja, lihtne Garmin eTrex 20, mille ma päev enne ärasõitu rentisin Piritalt Garmini poest, töötas õnneks perfektselt. Soovitan ka teistel sarnastel retkedel mitte kasutada sportimiseks mõeldud Edge seeriat, vaid mõnda käsi gps-i. Viimaseid ei pea laadima, vaid nad töötavad patareidega ja see on suur eelis, sest kahe AA tüüpi patareiga võib kulgeda pea 36h.
Esimesed kilomeetrid möödusid linnakeskusest välja sõitmisele, liiklesime rahulikult tänavate vahel, peatudes hetkeks vaid ühel tänavaristil, et lasta läbi kohaliku jalgrattavõistluse karavan. Toimus mingi kohalik kriteeriumisõit nagu puhkepäeviti Itaalias tihti näha võib. Vihma tibutas kergelt.
Meie ees ja taga, vahel ka meiega koos, liikus veel mitmeid Tuscany Trail logodega rattureid. Kõik liikusid omas tempos, kiiret polnud kuhugi. Teadsime, et esimesed 20 km on profiil tasane ja siis ootab meid eest Alpi Apuane mäeahelik, Itaalia keskmäestik. Kuna enne pole olnud au selle Põhja-Toskaanat läbiva mäeahelikuga lähemalt tutvuda, siis ei osanud midagi oodata. Kati ei osanud üldse midagi oodata, sest ta polnud elus enne rattaga ühestki tõsisest mäest üles sõitnud, nii et no stress! 5 km enne mäkke pööramist tegime Pietrasanta Sparis väikese peatuse, et tankida end Coca-Colaga. Koos poepeatusega olime 15 km siledat maad läbinud pooleteise tunniga, mis on tõeline linnas kruisimise tempo. Umbes sama kiirusega ma jooksen trennis tavaliselt, aga mis seal ikka, peaasi, et liigume. Ja ringi vaadata saime me palju, see oli eriti nauditav.
Järgmine linnake oli Camaiore, piirkond hakkas üha enam äärelinnastuma, majad muutusid madalateks pereelamuteks ja ühe hetkel nägime, et ühtegi maja enam tänavalõpust ei paistagi. Kitsas asfalttee keerutas eemal puude vahel mäkke. Juba esimesel kilomeetril sai Kati aru, et tema rattal on midagi viga – teatud käikudega tõusul vajutades, hakkas kett tagakassetil üle viskama. Ma kohe esimesel korral ei reageerinud tema märkustele, sest keti üleviskamine uue keti ja kasseti puhul ei ole loogiline ning arvasin, et ta lihtsalt teeb vigu käiguvahetusel vähese kogemuse tõttu. Mida suuremaks läks tõusunurk, seda rohkem kuuldus aga raginat Kati rattast ning ei jäänud muud üle kui maha ronida ja vaadata milles asi. Kohe oli näha, et kassett istub tirril viltu ja ringi käies viskab silmnähtavalt. See omakorda tähendas, et kett püsis kassetil vaid alumisel 4 hammakal ja ülemisi kergeid käike kasutada ei saanud. Palju õnne meile, mõtlesin omaette. Mismoodi ma suutsin uue kasseti kodus viltu peale panna, sellest ei suuda ma siiani aru saada. Kuidas üldse on võimalik sinna kassetti viltu peale panna? Kõik on siiski võimalik ja kurb oli see, et polnud ühtegi käepärast vahendit, millega kasseti maha ja uuesti kinni saaks. Ainuke võimalus oli jätkata mägede ründamist raske rauaga ja lohutasime end sellega, et kui peab kõndima mäest üles, siis nii ka teeme. Mingil hetkel proovisime isegi rattaid vahetada, kuna ma saaks ehk raskema ülekandega hakkama, kuid raamide suuruste vahe oli nii suur, et loobusime sellest peale proovimist. Samal tõusul olnud kaasõitjad ei saanud muidugi meie tõusuvõtmise taktikale üldse pihta. Kõigepealt tulin mina ühtlase kiirusega, järgnevalt lendas serpentiine mööda üles Kati, kes oli raske rauaga hoo üles saanud ja möödus kohalikest korraliku tempoga nagu oleks käsil Giro mäefiniš ning paarisaja meetri pärast nähti meid mõlemat jalutamas ratas käekõrval. Kohalikud möödusid meist vaikselt kerides. Ja siis kõik otsast peale – kõigepealt möödusin taas mina, siis lendas Kati mööda ja mõne kurvi pärast jälle jalutasime.
Eesmärk oli jõuda Monte Ciurlaglia tippu, 903 m kõrgusele ja selleks oli vaja läbida 10 km tõusu ehk siis enam-vähem 9% keskmist. Sellejärel hindaksime oma edenemist ja saaksime juba enam-vähem eeldada kui kaugele õhtuks jõuame. Tõus oli kohati üsna jõhker isegi minu jaoks. Ühtlast minekut ei olnud, gps kuvas pidevalt tõusunurka vahemikus 5 – 25% ja see tegi meie elu lõbusaks.
Kui olime jõudnud 400 m kõrgusele Metato külakesse, õnneks mööda asfalti, katkestas meie tee päästeameti auto. Äsja lõppenud vihm ja tuul olid teinud oma töö ning langetanud teeäärselt nõlvalt ühe puu täpselt risti üle tee. Mootorsaag juba õnneks undas päästeteenistuja käes ning auto taha oli kogunenud lõbus pealtvaatajate punt, mis koosnes šotlastest, waleslasest ja ühest Londoni lähistelt pärit mehest, keda võis kutsuda inglaseks. Kahte esimest rahvusgruppi ei tohi mingil juhul inglasteks kutsuda – esimene kord ehk antakse andeks, aga teist korda võib juba asi tõsisemaks minna. Samuti vaadatakse väga viltu kui küsid meeste käest kas nad on UK-st? Ei, me ei ole UK-st ega Inglismaalt on kindel vastus. Kogenud bikepacker Alan, juhuslikult sama mees, kes laenas mulle stardis pumpa, oli kolinud Walesist Põhja-Itaaliasse ning oli paras lõuapoolik hoides verbaalselt seltskonna tuju üleval. Põhiliselt sai muidugi aasitud meest, kes elas Londoni lähistel ja kes mägede puudumisel pidi trenni tegema vastu tuult. Kui ma siis neile rääkisin oma kodumaa kõrgeimast tipust ja tüüpilisest maastiku profiilist, ei hakanud mind muidugi narrima keegi, pigem vaadati austusega ja eriti just Katit.
Päästeameti mehed olid sae käsitlemisel üsna osavad ja peagi saime serpentiine mööda edasi kruttida. Vaated olid endiselt udusse ja vihmapilvedesse mässitud. Tegime aeg ajalt pildistamiseks peatusi ja kui jõudsime ühe mahajäetud teeäärse majakese juurde, puhkasime veidi pikemalt, piilusime koliga täidetud vanasse elamisse sisse ja nokkisime oma juhuslikut tasku jäänud söögivarusid.
Meil ei olnud õrna aimugi kus me võiksime saada sooja toitu või varusid täiendada, aga kuna matkatuhin oli nii suur ja iga kurvi taga oli uus avastamist väärt maailm, siis tegelikult otseselt energiapuudust ei tunnetanudki.
Monte Ciurlaglia tippu jõudes lootsime salamisi leida veidi leebemat profiili ja kergemat veeremist, kuid tegelikkuses ootas meid mudaseks sõidetud kivine singel, mida mööda liikumine, eriti Katil, oli suhteliselt vaevaline. Vihma sadas.
8 tundi oli möödunud stardist kui me olime seljatanud ka järgmise, 940 m kõrge mäekese ja ees ootas pikk laskumine. Olime liikunud mägede tippudes mööda radu umbes 15 km ja nüüd ootas ees ca 20 km jagu laskumist. Sinna vahele jäi mitu mõnusat seika. Laskumise esimene osa oli järsem ja tehnilisem, mööda kohalikke jalgradu ja mõnes kohas olid kevadveed raja üldse ära viinud või olid leidnud omale uue voolusängi otse rajal! Nii olimegi olukorras, kus ülalt sadas vihma ja alt pritsis ka korralikult peale.
Kogu tänane teekond mägedes oli meie rattad katnud ühtlase mudakihiga ning laskumise ühel laugemal osal, kus kitsas kivine jalgrada asendus veidi laiema rajaga, avastasime mõnusa puhkepaiga oja kaldal, kus oli võimalik ka rattad ära puhastada. Sama võimalust olid kasutamas veel mõned ratturid. Rattapesu vahendeid meil muidugi ei olnud, kuid see-eest olid meil joogipudelid ja rattakindad – pudeliga vett peale ja kindaga muda maha. Perfetto!
Vihma sadas ikka veel ja maapind auras nagu päevinäinud auruvedur. Kõik see tekitas mägedes üsna müstilise aura ja vahepeal jäime lihtsalt seisma, kuulasime ja vaatasime seda looduse mängu, mis meie ümber hõljus.
Järjest madalamale laskudes keerutasime ümber mägede ja kui ühel küljel tusatseb hall udu ja rõskus tahab sind vastu maad suuruda, siis kurvi taga võib sind tervitada pilvevaibast läbitungiv päike koos lämbe soojusega. Imelised kontrastid. 1000 m üle merepinna kõrguvad mäed tunduvad olevat veel liiga madalad, et ilmataadi tujusid põhjalikumalt taltsutada.
Laskusime edasi kuni ühtäkki avanes alla orgu jõudes muinasjutuline vaatepilt – Fabbricche di Vallico külake koos üle jõe viiva, uhkelt kaarja sillaga. Ohkisime ja ähkisime sealt imestusest mitu minutit ja proovisime seda imeilusat vaatepilti jäädvustada iga nurga alt. Mõistsime ühtäkki millisesse imelisse seiklusesse me oleme sattunud. Veidi ajalugu uurides saab teada, et see 14. sajandist pärit sild, mis on kasutuses veel tänagi, oli kunagi piiriks Modena hertsogiriigi ja Lucca vabariigi vahel ning silla küljes olev maja ei olnud miski muu kui kunagi kahe riigi vahel olnud tolliamet. Kes kunagi sinna piirkonda satub, pange see nimi omale kirja, soovitan kindlasti seda kohta külastada. Autoga on see veidi tüütu, sest külakesest edasi läheb ainult jalgrada üle mägede ja seetõttu peab sõitma edasi-tagasi.
Olime 8,5 tunniga läbinud 53 km, toetasime oma rattad iidse linnamüüri äärde ja jalutasime veidi külas ringi. Nälga juba näpistas ka veidi ning oli soov leida külapood, et haarata midagi kiiret hamba alla. Meile jalutasid vastu kaks Tuscany Trail tunnusmärkidega meest, SPAR logodega kilekotid näpus. See oli hea märk! Lühikese vestluse jooksul, mil mehed mainisid, et on tänaseks sõidu lõpetanud tänu vihmale ja rasketele tingimustele mägedes. Üks neist pilgutas lõbusalt silma ja kõlistas kotis olevaid õllepudeleid. See oli üsna kõva rünnak meie sõidumoraalile, kuid pidasime vastu. Saime ka teada, et lühikese jalutuskäigu kaugusel on agriturismo (turismitalu), kus oleks vabu kohti ka meile, 25€ nägu. Siiski tundus veel vara päeva lõpetada ja suundusime “kuskil seal nurga taga” olevasse pisikesse külapoodi. Tiirutasime ja tiirutasime, aga poodi me ei leidnudki. Tegime veidi pettunult baaris ühed kohvid ja paar šokolaadibatooni nälja petteks ning istusime ratastele, et jätkata kerget laskumist nüüd juba mööda peegelsiledat asfaltteed kitsa oru põhjas.
Kati tegeleb mudatõrjega
Idüllilist asfaldilaskumist saime nautida pea 10 km. Laskumine lõppes kui teed hakkasid ääristama kauni mägijärve Lago di Turrite Cava kaldad. Möödusime sellesse sügavrohelisse järve enne teist maailmasõda ehitatud hüdroelektrijaamast ja jõudsime mägede vahelt välja laia Lima orgu, kus võtsime suuna Bagni di Lucca peale, mis asus umbes 10 km kaugusel. Linnake, mis tõenäoliselt on arenenud ja saanud oma elujõu linna läbivast Lima jõest nägi välja täpselt selline, et seal võiks vabalt ühe öö veeta. Kindasti mängis rolli selles otsuses ka tühi kõht ning pilk taevasse, mis vaatamata nüüd juba mõnda aega lakanud vihmale nägi endiselt ähvardav välja. Kiire pilk rajakaardile näitas peale linna taas suundumist sügavale mägedesse ja sinna me loodusjõudude kätte hilisõhtul jääda ei tahtnud. Kell Garminil näitas 19.00 ja oligi otsustatud – otsime omale öömaja. Seda, et tegelikult oli kell 18.00, sest Garminis tuleb suveaeg käsitsi seadistada, avastasime alles hiljem.
Peale vihmast päeva mägedes ei tekkinud kordagi mõtet, et ööbiks lageda taeva all ja öömaja otsimiseks lülitasime telefonidel roamingu sisse, et booking.com-is kiire surfing teha. Kõige lähem öömaja oli mõnesaja meetri kauguses. Booking.com seda küll ei pakkunud, kuid teeviidad juhtasid otse mäkke. See oli spa hotell mineraalvee basseiniga. Kati huvi selle asutuse vastu oli märkimisväärselt suur, kuid mina punnisin vastu, sest ma olin päeva otsa saanud looduse poolt nii koorivat mudamaski kui ka tselluliidi vastast massaaži märja liivaga. Ma ei suutnud end ette kujutada valges hommikumantlis ja ühekordsetes sussides. Kontrast hetkeolukorraga oli liiga suur. Siiski nõustusin uurima, mis soolvees vannitamine maksab ja kas ka tube on. Astusin puhtusest kiiskavasse fuajeesse ja sättisin end järjekorda sakslastest abielupaari järel, kellele teenindaja püüdlikult oma asutuse võlusid selgitas. Selgitamine võttis kaua aega, isegi liiga kaua ja kui mu pilk langes lõpuks letil olevale hinnakirjale, siis astusin kergendustundega välja ja lõin bookingu lahti. Lõpuks leidsimegi mõistliku hinnaga toakese, mis oli tegelikult üsna õnnetu valik. Tuba oli jahe ja niiske ning püsivalt sigaretti imev perenaine oli sellise näoga, et ta müüks oma hotelli kohe mulle kui ma vaid soovi avaldaks. Jätsime emotsioonid kõrvale, panime kuivad riided selga ja suundusime tänavale süüa otsima.
Kui hotelliga ei vedanud, siis restoraniga panime otse täkkesse. Restoraniomanik, kes ilmselgelt sellisel vihmasel õhtul erilist käivet ei lootnud, sai peale vestlust paari ratturiga aru, et tema restoranist võivad mööduvad ratturid leida õdusa peatuspaiga. Mees kutsus kohe poja appi, pizzaahi õnneks praksus hubaselt juba ja kõik lauad kahes söögisaalis said uued katted. Maja täitus ratturitest nii kiiresti, et hetkeks vaatasime isegi seda segadust muigega pealt, kuid kõik laabus perfektselt. Menüüsid ei olnud, peremees lendas mööda saali ringi ja vedas endaga kaasa puidust harkjalale kinnitatud paberilehte, kuhu oli kiiruga nimekiri toitudest kirjutatud. Hindu ei olnud, kõik eelroad ja põhitoidud olid ühes reas ning joogikaarti ei viitsinud keegi valmis kritseldada. Mida sa kirjutad kui küsida saab, eks? Esimese paarikümne minutiga olime sõbraks saanud kokaga, kes ka pidevalt saalis ringi jooksis ja kippus meile eriti tähelepanu pöörama, sest ta oli oma jutu järgi teeninud sõjaväes ja veetnud mingi aja ka Moskvas. Purssis üksikuid sõnu vene keelt ja tõi meile õllekõrvaseks kuuma pizzasaia oliiviõliga. Lõime pudeleid kokku ja hõikasime tervitusi kõrvallaudadega, kaks meest haarasid muusikariistad ja täitsid kõrtsi rahvaviisidega. Sõime kuumade kivide vahel küpsetatud kana koos röstitud kartulitega ning pizzat. Kokk andis vahepeal teada, et ta oli Vene luuraja omal ajal, mängisime kaasa ja naerda sai palju.
Sellises lõbusas meeleolus sai otsa meie esimene päev rattamatkal läbi Toskaana. Koka lehvituse ja arusaamatute venekeelsete sõnade saatel astusime kõrtsust välja oma hotelli poole, mis vähemalt sel tunnil enam nii õnnetu ei tundnudki.
Kokk seletab menüüd lahti 
Menüü 
Veidi ka statistikat. Kokku läbisime esimesel päeval 74.6 km, 1850 tõusumeetrit. Puhast sõiduaega jätkus pea 7 tunniks. Keskmine kiirus 10.7 km/h.
