Kui me räägime Toskaanast, siis üldjuhul kangastub silme ette pilt maalilistest rulluvatest rohelistest mägedest, kuldsetest viljapõldudest, orgudes looklevatest kitsastest käänulistest kruusateedest, viinamarjaistandustest ja ehk ääristab mõnda künkaotsas asuva talu sissesõiduteed ka küpresside rivi. Ja muidugi pealelõunane päikesevalgus.
Siiski saime me Katiga 2016 aasta juunikuu alguses teada, et on olemas veel üks teine Toskaana ja ehk kolmaski. Selline, kus vihm ei lõpe ega lõpe, selline kus päeval võib olla peaaegu sama pime kui öösel, selline kus niiskus on nii suur, et udust läbi sõites tunned end nagu täiesti läbi vettinuna. Kuid ka selles teises Toskaanas, kus sa oled surutud Alpi Apuane metsaste nõlvade ja peaaegu pealage puudutavate raskete ja tumedate pilvede vahele, rõske udu pugemas kuhu iganes võimalik, liigud sa ikka edasi ja näed vaimusilmas päikest, küpresse, rohelust ja soojust ning muretut itaallaste naeratust. Seiklushimu matab kõik hirmud, hoiab adrenaliini üleval ja tõukab sind visalt mööda rada edasi.
Just seiklushimu oli see, mis ajas meid 2016 aastal osa võtma üritusest nimega Tuscany Trail. See, kuidas me omavahel selle kokku leppisime, nägi välja umbes nii. Ühel detsembrikuu pühapäeva hommikul, umbes 10 paiku hommikul, istusime me Katiga tugitoolides ja mugisime võileibu.
Mina, täissuuga, poole mugimise pealt, silmad läppariekraanil: “Kuule, ma lähen vist suvel rattamatkale.”
Kati, täissuuga, ühe kõrvaga kuulab mind, teise silmaga loeb Delfit: “Ahahh, kuhu siis?”
Mina, täiesti üksluise tooniga: ”Itaaliasse, Toskaanasse. Mingi sõit korraldatakse seal, vist 600 kiltsa.”
Kati, ikka veel erilist huvi üles näitamata: ”Võistlus või?”
Mina, endiselt nagu muuseas: ”Ei, pigem matk. Aega ei võeta, aga osalejaid on palju. Kõik stardivad koos ja lõpetavad siis kui rada läbitud on. Ajalimiiti pole. Sõida kaua tahad. Sõidetakse läbi Toskaana.”
Kati, suu tühjaks söödud ja taibates, et tegemist võib olla põneva üritusega: “Ma tahaks ka kaasa tulla.”
Mina, kerge imestusega: “Sõidad autoga kaasa kuskil niikaua kui ma rattaga kiman?”
Kati, imestades: “Ei – mis autoga?! Rattaga sõidan kaasa sinuga, pane kirja mind.”
Mina, kerges segaduses: ”Aaa, ok. Lähme siis koos.”
Asi oligi otsustatud. Minu ülesandeks jäi tegeleda varustusega, kohapealse logistikaga ja kõige muu seonduvaga. Kati ülesandeks jäi kohustus sõita nädalas 2-3 korda rattaga, sest ees ootas ikkagi ligi 600 km mitte kõige leebema profiiliga maastikul ja umbes 12000 tõusumeetrit.
Tuscany Trail on rattaüritus, kus tuleb läbida korraldajate poolt etteantud rada (gps fail) ilma igasuguse nendepoolse abita. Unsupported bicycle adventure – nagu nad ise seda tabavalt kirjeldavad. Ühisstart antakse mereäärsest Massa linnast Toskaana põhjaosast ja finiš on Capalbio linnas Toskaana lõunaosas. Maanteed pidi, mööda mereäärt on algusest lõppu on umbes 260 km, auto või rongiga ca 3 tundi sõitu. Rattarada kulgeb aga kaarega läbi sisemaa, ületades mõned ca 1100 m künkakesed Alpi Apuane mäestikus ja läbib siis mitmed ilusad ja kuulsad linna(kese)d maakonnas kuni lõpuks oled mere ääres tagasi. See 600 km on nagu õppematk läbi ühe piirkonna ja kui sa selle läbi teed, siis võid ilma igasuguse südametunnistuse piinata öelda, et sa oled Toskaanat näinud. Ja seda kõike lähemalt kui tavaliselt, aeglasemalt ja kvaliteetsemalt kui näiteks autoga läbi sõites. Rada on planeeritud nii, et suuri teid ja asfalti oleks võimalikult vähe, kuid tähtsamad punktid maakonnas oleks ikkagi läbitud. Unsupported tähendab seda, et korraldajate poolt ei ole öömaja, toitlustamist ega mingit muud abi. Ise vaatad kaua sõidad, kus ööbid ja sööd. Lisan kohe juurde, et selline ürituse formaat on Itaalias hetkel hästi populaarne ning võimalusi erinevaid piirkondi läbida on juba palju. Aga vaadake ürituse trailerit, ürituse feeling on hästi tabatud siin:
Unsupported tähendas meie jaoks veel seda, et lisaks ratastele oli vaja osta hulk varustust, mida meil enne ei olnud ja mida kahjuks kohalikest poodidest ei saanud. Põhiliselt puudutas see rattakotte ja väljas ööbimiseks vajaminevat kraami. Varustuse valimine oli väga aeganõudev protsess. Siinmail kellegiga kogemusi vahetada ka ei olnud, sest ultralight bikepacking polnud veel siin veel tuure üles jõudnud koguda. Rattaga kergmatkamine ehk bikepacking tähendab seda, et kaasaskantav varustus ei ole enam kinnitatud jäikadele ja raskust lisavatele pakiraamidele, vaid kotid on kerged ja kompaktsed ning need kinnitatakse sadula alla, lenksule või ka mujale otse raamile. Tänu sellisele pakkimisviisile on võimalik täisvarustusega sõita seal kus sulle meeldib, ka kõige tehnilisematel mägiradadel. Tootjaid selles vallas tekib järjest juurde, valik on üsna lai ja närisin tükk aega end läbi tootjate veebilehtede, blogide ja ülevaadete.
Valituks osutus Inglismaa tootja Alpkit, kelle müügimudel on otse tootjalt läbi veebi lõppkliendile. Kokkuvõttes sain nende kaudu varustuse umbes 50% soodsamalt kui algselt olin arvestanud. Lisaks veel, Alpkiti tooted on ka veel kergemad kui konkurentidel. Kasutusmugavuse poole pealt jään vastuse võlgu, sest kogemus teiste tootjatega puudub, kuid sisetunne ütleb, et kerge kaalu saavutamiseks on veidi funktsionaalsuse pealt kokku hoitud.
Sadula alla läks nii endale kui ka Katile 13l sadulakott Alpkit Koala. Raami peale ratta ülatorule ostsin endale Fuel Pod Large koti ja Katile veidi väiksema Fuel Pod Small koti. Lenksu külge riputatava koti ostsin ainult omale, et Kati ratast mitte koormata ja selleks valisin 13l Airlok Dual koti. Esimest korda proovisin kogu varustust stardieelsel õhtul hotellitoas. Ärge teie nii tehke, sest selgus, et nende kottide kinnitamine vajab veidi kogemust ja Youtube oli siinjuures abiks. Näiteks lenksukott, mis tegelikult on kahe lahtise otsaga toru, võtab algul kukalt kratsima ja silmi pööritama, et “mis mõttes te sellise asja valmis olete teinud?” Lõpuks sain aru, et selline see olema peabki ja seda on tegelikult väga mugav kasutada. Kuna kõik eelpool mainitud kotid ei ole valmistatud 100% veekindlast materjalist (nii ei ole tihti ka teistel tootjatel), siis on võimalus juurde osta veekindel drybag. Mul oleks vaja läinud neid 3 tk, kuid tuginedes aastatepikkusele statistikale, kus vihma võimalus Toskaanas juunikuus on 7%, jätsin selle väikese kulutuse tegemata. See oli tegelikult viga ja statistika ei pidanud jällegi paika, sest 6 matkapäevast ei sadanud rattasõidu ajal ainult 1 päeval!
Statistikale tuginedes ja foorumis itaallastega suheldes tegin otsuse, et ööbimiseks kasutame ainult alusmatti ja suvist magamiskotti kuna kohalike jutu järgi öine temperatuur Toskaanas alla 15 kraadi ei lange. Surfasin läbi kõik Eesti matkatarvete müüjad eesmärgiga leida pehmem küljealune ja magamiskott, mis täidaks kaks tingimust – kaal peab olema kerge ja hind mõistlik, kuid kahjuks ei leidnud ühtegi. Magamiskotid leidsin lõpuks Saksamaalt, Mivall Patrol komplektis koos padjaga. Komplekti hind tuli lõpuks 32.95€, mis oli oluliselt odavam kui olin arvestanud. Ostule aitas kaasa omapoolsete soovitustega kaasa tootja esindaja, kes vigases inglise keeles mind igati aidata püüdis, uuris milleks ja kus mul varustust vaja on ja siis selle järgi soovitas. Külje aluse muutis pehmemaks ameeriklaste Klymit Inertia X-Frame, mis oli õnneks parajasti soodushinnaga. Pidin ameeriklastega veidi kauplema, sest nende poolt pakutud transpordikulu ületas ühe madratsi maksumuse ja palusin neil leida mõni soodsam saatmisviis. Õnneks tulid jänkid mu palvele vastu ja pakkusid igati mõistliku hinnaga lahenduse. Kui eelpool loetletud kraam oli erinevate kullerteenustega minu garaazipõrandale hunnikusse jõudnud, tundus korra, et võib juba matkama minna. Siiski, umbes 10 päeva enne ärasõitu välgatas peas, et Klymiti madratsit ei tahaks igasugusele pinnasele otse panna ja vaja oleks mingit alust sellele. Jälle surfasin läbi kõik Eesti matkapoodide saidid ja jälle pidin lõpuks sobiva toote tellima välismaalt. Lisaks oli vaja leida Kati rattale eraldi GPS seade, et ka tema saaks peale matka korraldajale raja läbimist tõestava jälje saata. GPS-i ostmisest siiski loobusime ja rentisime Garmini poest kõige lihtsama eTrexi mudeli. Enda vana Garmin Edge 705 jaoks pidin tellima vidina, mille abil saab seadme panna tööle AA patareide pealt. Nüüd oli kogu kraam koos ja nimekiri nägi välja selline:
– 2 ratast: 29” Silverback Storm ja 26” Zoulou.
– 2 sadulakotti Alpkit Koala. Ühte kotti mahtus kogu magamisvarustus: alusmatt, madrats, magamiskott, padi, plätud mõlemale.
– 1 lenksukott Airlock Dual. Sinna pakkisime sooja õhukese meriinopesu (Kati valis särgi ja püksid, mina võtsin ainult särgi), vihmajakid, kerged ja minimaalsed vaba-aja riided mõlemale, esmaabi tarbed, mobla, fotoka ja Garmini laadijad ja veidike nosimist.
– 2 raamipealset kotti Fuel Pod. Minu kotti mahutasin kõik vajalikud tööriistad (kuuskantidega multitool, ketivõti koos powerlinkidega, kummiheeblid, kummilapid ja liim, sisekumm), hunniku AA patareisid, minu Garmini patarei boxi. Kati väiksemas kotis oli üks sisekumm ja vist veel dokumendid ja rahakott.
– 1 kott lenksul veel fotoka jaoks (väike Fuji X-E2S + XF 27 mm F2.8), sinna pistsin ka oma rahakoti ja veel veidi AA patareisid.
Tundub, et me olime valmis ja võis Volkswageni nina keerata Itaalia suunas.
Marina di Massa, mis oli meie matka alguspunkti Massa merepoolne linnaosa, jättis endast esmapilgul üsna korrapäratu mulje. Eramute piirkond, kus pidi asuma ka meie staap B&B Acquamarina, üllatas meid kitsaste ja katkiste tänavatega ja arhitektuuriga ühest äärmusest teise. Tundus üsna kahtlane, et sellises piirkonnas võiks olla mingi öömaja ja eriti nimega, mis viitab veele ja sadamale, sest via Fiume-l ringi vaadates ei suutnud kuidagi ette kujutada, et asume rannapiirkonnas. Majanumbrid nagu läksid järjest ja siis kohati kadusid ja meile vajalikku 45. maja ei paistnud kuskilt. Peale mõningat orienteerumist leidsime siiski väikese põiktänava jupi, mis algas suletud kooli värava eest ja mida polnud tegelikult peatänavalt näha. Järgmisel päeval nägime ka meie hotellile viitavat silti, mis oli nähtav ainult teiselt sõidusuunalt saabudes. Öömaja, mis oli kohandatud osaliselt elumajast, asus tegelikult õdusas ja rohelises hoovis. Läks vaid paar minutit aega kui lobisesime hotelli perenaise ja tema tütrega maast ja ilmast nii nagu oleksime tuttavad juba aastaid.
Perenaine rääkis vaid itaalia keelt, kuid tema 20 a tütar rääkis õnneks vabalt inglise keelt ja nii me seal seletasime üsna elavalt, teemadeks põhiliselt lapsed, emad ja kodukohad nii nagu Itaalias kohane. Kõigepealt pereasjad ja siis kõik muu. Igal juhul ühel momendil istusime me kõik korraga arvuti taga, Haapsalu kaart oli Google Maps-is lahti ja tädi ainult õhkas kui kuulis tervistparandavast Haapsalu mudast ja pisikesest mereäärsest linnast Eestis.
Tunnikese pärast jalutasime juba Marina di Massa rannaäärses piirkonnas ja otsisime Alfiero pizzeriat, mida meile öömajast soovitati. Kahjuks osutus see suletuks, tõenäoliselt seetõttu, et hooaeg polnud ju veel alanud. Nii jäigi üle jalutada veidi ringi ja süüa veidi silmadega läbi söögikohtade akende, et siis sobilikku kohta lõpuks maha istuda.
Katil on söögikohtade (nii nagu hotellidegi) suhtes hea nina ja mina tavaliselt oma argumente esitama ei hakkagi. Seekordseks valituks osutus kanalis vaiadele toetuv La Peniche, mis juhtumisi kuulus ka Michelin Guide-i. Põhiliselt värsket meretoitu pakkuv restoran sobis meile sel õhtul üsna hästi ja lasime hea maitsta aurutatud kaheksajalal kartulipüreega ning mooniseementes röstitud tuunikala steikidel. Kogu selle kraami loputasime alla kohaliku Vermentinoga. Vähemalt kulinaarselt algas meie teekond hästi.
Hommikusöögilauas saime tuttavaks sakslase Sveniga, kes oli samuti kirjas Tuscany Trailil. Sven oli pärit Berliini lähedalt ja saabus Massasse rattaga nagu tõeline bikepacker. Õnneks rääkis ta inglise keelt üsna hästi ja meil jätkus juttu päris pikalt. Sven oli sõpradega matkanud üle Alpide ning peale seda kui sõbrad koju tagasi pöördusid, otsustas Sven edasi vändata ja sõita läbi ka Tuscany Trail. Nii et tal oli all juba korralik soojendus, mõnisada kilomeetrit üle Alpide ja ca 500 km Alpidest Massasse. Ta pajatas pikalt oma teekonnas Alpidest siia, rääkis kaunitest paikadest, kuid samuti ka hämmastavalt suurest hulgast mahajäetud küladest Põhja-Itaalias. Ja muidugi vihm. See ebatavaline maikuu vihmaperiood hämmastas ka kohalikke. Ka lähimate päevade ilmateade ei tõotanud midagi head. See tegi mind murelikuks, sest ööbimiseks meil katust pea kohal, see tähendab mingit tarpi või telki, ei olnud.
Üks meie suuremaid mõttekohti kohalikus logistikas oli välja mõelda, kuhu me paneme auto. Esimene versioon oli selline, et jätame auto Massasse tasulisse parklasse ja finišist tagasi sõidame rongiga. Rongiga starti oli umbes 3 tundi, lisaks ümberistumine Pisas. Võib-olla ka teine ümberistumine Grossetos, oleneb rongist. Itaalias ei saa mitte kõikide rongide peale ratastega. Kiirematele rongidele võib rattaga minna vaid siis kui see on mingil kujul pakitud, karpi või kohvrisse. Pakkimata rattaga saab mina vaid regionaalsetele rongidele. Seetõttu tundus rongimõte meile mitte just kõige mugavam. Esiteks ei teadnud me, mis kell me finišis oleme, millises konditsioonis me üldse oleme ja kas me viitsime ratastega rongis 3 tundi loksuda. Seega läks käiku plaan B – auto tuleb viia finišisse ja rongiga starti tagasi. Istusimegi autosse ja kihutasime mööda autostradat 250 km lõuna poole Capalbiosse. Itaalia kiirteed ei ole odavad ja see ots läks meile ca 30€ kiirteemaksu. Umbes sama palju maksab ka rongipilet Massa ja Capalbio vahel. Massast autoga väljudes kallas vihma nagu oavarrest ja taevas oli ühtlaselt tumehall. Kuna ilmateade midagi rõõmustavat ei lubanud, siis otsustasime, et varustame end igaks juhuks ka ühe kergtelgiga kui peaksime matkal kuskile ööseks vihma kätte jääma. Tegime selleks puhuks väikese kõrvalpõike Lucca all asuvasse Decathloni, kus matkatarvete osakond on muljetavaldav ja hinnad ülihead. Meile sobilikku telki me kahjuks siiski ei leidnud. 2,5 kg lisaraskust ma oma rattale ei tahtnud ja nii tuli loota paremale ilmale või mõnele katusega öömajale.
Capalbios tervitas meid põhjatusinine palavus ja virvendav kuumus. Täpselt see, mida me tahaksime näha iga päev. Parkisime auto finišipaigaks oleva spordiklubi parklasse ja suundusime kohe tagasi mõnisada meetrit eemal asuvasse raudteejaama. Natuke kõhedust tekitas tunne jätta auto nädalaks koos matkal mitte vajaminevate asjadega kuskile võõra väikelinna spordiklubi ette, suhteliselt rohtunud, vist mitte väga aktiivset kasutust leidvasse parklasse, kuid mõtted olid juba järgmiste päevade rattasõidul ja pikalt ei kurnanud oma pead auto pärast.
Ostsime automaadist rongipiletid ja tegin jaamapuhvetis ühe kohvi seniks kuni Kati perroonil päikest võttis, uudistasin veidi itaallaste sagimist ja sain tuttavaks ühe sakslase ja kamba itaallastega – kõik kuulusid järgmisel päeval algavasse matkaseltskonda. Hämmastav kui vähe on vaja, et luua tutvust võhivõõra inimesega, kellega sul on ühine hobi ja lähiajal ka ühine eesmärk. Piisas sellest, et ma seisatasin korraks raudteejaama kõrval väikeses parklas, et hetkeks jälgida kuidas itaallased auto katuselt rattaid maha tõstsid. Korraks ühe itaallase ja minu pilgud kohtusid. Küsisin uurivalt:”Tuscany Trail?” Itaallane naeratas, juba surusime kätt ja kohe olid ka teised tüübid meie ümber, ütlesime oma nimed ja algas elav vestlus. Mina inglise keeles, mida ilmestasid mõned üksikud sõnad itaalia keeles ja nemad itaalia keeles ja mõne üksiku sõnaga inglise keeles. Nagu ikka sellisel puhul – üksteisest arusaamine oli täielik, jutt püsis teemas. Perroonil liitus meiega veel eelpool mainitud sakslane.
Capalbiost suundus meie mitte just kõige uuema välimusega rong Grossetosse, kus peale väikest ootamist istusime ümber meid sihtpunkti viivale, juba moodsamale rongile. Piletid olid kõigil reisijatel kohtadega, kuid kuna ruumi oli rohkem, siis istuti ikkagi sinna kus mugavam. Meie lähedal istusid seltskond tuttavaid itaallasi ja meie kõrvale teisele poole vahekäiku kolisid üks vabalt itaalia keelt valdav ameeriklane (või oli see vastupidi?) ja tema jaapanlannast kaaslane. Ameeriklane rääkis vahetpidamata telefoniga mõlemas keeles ja nii palju kui tema hääl minuni jõudis, käis jutt põhiliselt suurtest kinnisvaratehingutest Californias. Lobisesime Katiga, vahtisime aknast mööda vilksatavat maastikku ja aeg-ajalt viskasin pilgu ka kõrvale ameerika-jaapani duo poole. Põhiliselt selleks, et vaadata, mida näeb nendepoolsest rongiaknast. Ameeriklase pilk eksles samuti aeg-ajalt ringi ning ühel hetkel ta vaatas mulle otsa ja ütles vaikse häälega midagi, mis kõlas nagu: “Tere.” Ma pomisesin tervituseks vastu: ”Hi”, sest olin täiesti kindel, et tema tervitus kõlas lihtsalt eesti keelele sarnaselt ja ma olin seda hetkeks lihtsalt omale ette kujutanud. Ameeriklane ilmselt vaatas, et ta oma tervitusega minu mugavustsooni ei murdnud ja jätkasime reisi nagu enne. Mida rohkem hakkas meie rong lähenema Pisale, seda rahvarohkemaks läksid peatused, inimesi voolas rongi vaikselt juurde. Kõik see tähendas seda, et uued reisijad vaatasid piletilt oma kohta ning kuna need hakkasid vaikselt täituma, siis kõik eelnevalt rongis istunud, sealhulgas ka meie, vahetasime oma suvalised istekohad piletijärgsete vastu. Peale lõbusat kohavahetust, pange tähele – just lõbusat, sest inimestele pakkus nalja jutuvada saatel kohti vahetada ja uute inimestega vestlust alustada, istusime me seljaga sõidusuunas. Meie kõrvale üle vahekäigu parkis enda taas ameeriklane koos jaapanlannaga ning meie ja nende vastas juba tuttav itaallastest ratturite seltskond. Vestlus tõmmati käima koheselt ja õige pea tutvustati ka kõrvalistuvale ameeriklasele Tuscany Traili ning jutt kiskus vaikselt rattateemadele. Uurisin itaallastelt nende suhtumist Nibalisse, kes oli just Giro võitnud, kuni ühel hetkel ütles ameeriklane midagi sellist, mis mul kellukese peas helisema lõi. “Eestlastel on ju ka paar väga head ratturit”, ütles ameeriklane asjatundliku tooniga üle laua itaallastele ja jäi siis mulle otsa vaatama. Oot-oot mees, itaallased teadsid, et ma olen eestlane, aga ameeriklasele ma pole sellest ju sõnagi maininud. Ja kohe meenus mulle ennist see vaikse häälega öeldud tervitus. Jäi vaid üks võimalus – mees saab aru eesti keelest või siis vähemalt selle kõlast. Uurisingi ääri-veeri tema seotust Eestiga ja selgus, et mees on elanud mõnda aega Eestis äriasjus, teadis hästi muidugi Tallinna ja tegelikult ka Eestit laiemalt, eriti meie kaunist riigi lõunaosa. Lobisesime mitmetest asjades kuni lõpuks jõudsime välja Itaalia veinide ja söögini. Ta tutvustas meile Toskaana veinivalikut ja mainis, et suurem osa Chiantisid on mõeldud müümiseks väljaspoole piirkonda ja kohalikud eelistavad hoopis üht teist sorti. Andis meile mõned nõksud kuidas veini siin piirkonnas valida ning lõpetas kokkuvõtvalt oma ülevaate lausega: “If you know what to choose, then for 8 – 10€ per bottle you will drink like a king.” Veiniteema jätkus loogiliselt juustu teemadel ja itaallastele tegi palju nalja kui ma rääkisin neile Eesti juustusortidest, kus enamus kohalike suurtootjate sorte on suht sarnase maitsega. Ameeriklane ei suutnud uskuda, et nii mulle kui ka Katile ei meeldi kitsejuust tänus selle spetsiifilisele maitsele ja rääkis meile erinevatest sortidest ja laagerdusaegadest, kus kitsemaitset absoluutselt tunda pole. Lühikoolitus lõppes sellega, et tema jaapanlannast kaaslane tõusis püsti ja võttis pakiriiulilt oma käekoti ning tõmbas sealt välja kilekotti pakitud nutsaka. Ameeriklane pakkis selle lahti ja laual oli tükk värsket kitsejuustu, mis oli laagerdanud väga vähe aega ja millel ei pidavat olema üldse kitsemaitset. Proovisime siis Katiga ettevaatlikult ning ameeriklase jutt vastas tõele – mingit kasukamaitset me ei tundnud. Tema tungival pealekäimisel pidime me kogu tüki kahepeale nahka panema. Mida rohkem ma ameeriklasega rääkisin, seda rohkem hakkas mulle tunduma, et ma olen teda kuskil näinud. Ma ei saanud enam sellest mõttest lahti ja ajukurrud töötlesid infot kuumenemise piiri peal kuni lõpuks Massas rongi pealt maha astudes suutsin ameeriklase nägu nimega seostada – see mees oli Tony Massei, kodanikunimega Antonio Angotti. Mees, kes püüdis erastada Eesti Raudteed 2000. aastal Rail Estonia projektijuhina ja oli USA-st California osariigi maksuameti eest põgenenud Itaaliasse, tõenäoliselt oma sünnimaale ja kelle pildid oli Eesti meedias 3 aasta jooksul, mil ta siin viibis. Meie meedia tema vastu just väga lahke ei olnud, ilmselt ka põhjusega.
Massa keskuses asuvast rongijaamast võistluskeskusesse oli üle 3 km jalutada. Ilm muutus üha pilvisemaks ja jõudes Parco della Comascas asuvasse staapi, hakkasid taevaluugid üha rohkem avanema. Haarasime korraldajate käest kotikesed, mis sisaldasid Canyoni logoga joogipudelit, paar ülihea maitsega ja suus sulavat kohalikku marmelaadilaadset energiabatooni, ürituse logo kandvad sildid rattale kinnitamiseks ning kohalik mineraalvesi. Boreal Mappingu letist võtsin välja ettetellitud paberil rajakaardi mõõtkavaga 1:50000. Uudistasime veidi spordisaalis asuvas keskuses ringi, piilusime rõdule ja vaatasime kuidas suur osa seltskonda oli juba endale asemed saali põrandal ööbimiseks ettevalmistanud. Ühel matil istus tuttav sakslane Sven ja lürpis kausist sooja suppi. Soovisime talle homseks head teed ja astusime õue peenelt tibutava vihma kätte.
Mõne minutiga muutus vihm üha suuremaks ja suuremaks. 20 minutit slaalomit veeloikude vahel vaheldus kõrvalehüpetega vettpritsivate autode eest Marina di Massa kitsastel tänavatel. Tumehall taevas tundus kohe meile pähe kukkuvat ja ilma paranemise märke ei olnud kuskilt näha. Tegelikult ei tahtnudki pilku taeva poole pöörata, vihm tikkus silma ja mõte sellest kui halvasti me tegelikult olime end ette valmistanud matkamiseks vihmas, tuletas ennast ikka ja jälle meelde. Raputasime oma 1 eurosed vihmakeebid, millised Kati oli ettenägelikult kodust kaasa krabanud, Pizzeria Deli ees kuivemaks ja astusime söögimajja sisse, et kinnitada veel keha enne homset Suurt Sõitu.
Järgneb…
