Ahtme, 30. aprill 2021. Veereme neljakesi mööda üsna kõlava nimega ja üllatuslikult laia Estonia puiesteed. Saabuvast 1. maist ei ole kuskil ühtegi märki. Kõnniteel liigub üksikuid, oma tavalist reedeõhtust progulkat tegevaid paare. Mööda vilksatavad mõned poekotiga koju kiirustavad inimesed ning nina telefonis nooremad ahtmelased. Pea 40 minutit tagasi loojunud päike ei olnud veel kogu valgust kaasa võtnud ja kui poleks olnud nappe 3-4 soojakraadi, oleks kogu vaatepilt meenutanud pigem sumedat augustiõhtut. Kell oli 21.56 kui peatusime hetkeks madalasse valgesse putkasse mahutatud kaupluse Araxes ees, et osta eelolevaks ööks igaks juhuks veidi külmarohtu.
Juba paari minuti pärast liikusime neljakesi – mina, Grisha, Mikk ja Ivo – üsna hea hooga mööda asfalti linnast välja. Peagi ületasime Jõhvi – Vasknarva maantee ja võtsime suuna eemal vaevu mustava Alutaguse rahvuspargi poole.
Plaan oli otsida mõnus ööbimispaik ühes mitmetest RMK platsidest sealkandis. Esimese katse tegime Liivjärve ääres, kuid otsustasime siiski veel ringi vaadata. Vähem kui kilomeetri kaugusel asuv Rääkjärve äärne tundus sobivat paremini. Kuigi meist saja meetri kaugusel olevast autokõlaritest kostvad üheksakümnendad kaikusid üle järve, ei häirinud see meid. Sättisime oma telgid üles Queeni ja vastaskaldalt kostuvate rajule grillpeole viitavate häälte saatel ning asusime seejärel üles seadma oma välikööki. Queen asendus Roxette-iga ning ühel hetkel pandi õnneks autole hääled sisse ja meid jäeti üksi. Enne südaööd vaibusid hääled ka vastaskaldal ja me saime rahulikult arutada läbi Eesti rattamehhaanikute TOP 10 ning muud põletavad teemad seoses meie ühise hobiga. Kuigi me tunneme üksteist juba ammu, on esimesel õhtul veidi tutvumisõhtu hõngu. Üksteise ööbimise- ja muu matkavarustus räägitakse pulkadeni lahti ja tegelikult see on üsna hariv. Ja ka kulukas, sest üsna kiiresti saad aru, et mõnesaja euro abil oleks tegelikult veel vaja varustust varsti täiendada! Teisalt on rattamatkamise ehk bikepacking–u hinna ja emotsiooni suhe üks parimaid, mis võimalik saada. Kogu selle matka kulu, transport + söök, oli 80€.
Ei ole mõnusamat tunnet telgiga ööbimise juures kui sind hommikul äratab läbi telgiriide tungiv päikesesoojus. Kuigi korraliku varustusega ei ole magada jahe ega ebamugav, annab telki vaikselt imbuv soojus märku ilusast ilmast ja sätib meeleolu õigele sagedusele.
Kiirputrude, võikude ja lahustuva kohviga tangituna asusime kevadises päikesepaistes keerutama Alutaguse suusakeskuse ümbruse küngastel. Meil ei olnud selleks päevaks mingit muud plaani kui et lõunat võiks süüa Kuremäe kohvikus ja õhtusöögi ostaks Iisaku poest ja ideaalis võiks ööbida kuskil Peipsi lähedal.
Alutaguse ja Kuremäe vaheline lõik oli napp 20 km, kuid selles eest looduslikult väga mitmekesine. Kurtna järvistus looklevad matkarajad viisid meid ühe järve äärest teise. Grisha oli rada planeerides sisse võtnud lõike RMK Kauksi – Aegviidu lõigust ja aeg ajalt sattusime ka rahvusvahelisele E11 matkarajale, mida Estis tuntakse osaliselt ka Metsa matkaraja all. Kurtna kandi juurikasinglitel oli kohati tükk tegemist, et rattal hoogu ja tasakaalu säilitada. Rada ületas mitmeid vanu kuivenduskraave, mille põhjades olid palgid, kuid siiski pidi olema ettevaatlik, et järskudest kraaviäärtest üles saada.
Konsu singlil meenutasime kuidas me külmas jaanuariöös 2019 aastal lähenesime mööda sama rada toonase Taliharja Vanakurja finišile. Ratturitele oli Konsu singel siis viimane raske lumine rajalõik, suusatajatele ja jooksjatele oli aga korraldajal veel üks väike vimka lisaks. Kes mäletab, see mäletab.
Kuremäel täitsime joogipudelid uuesti püha veega Püha allika juures. Vaatasime kuidas kohalikud tädikesed allikast vett plastikpudelitesse villisid ja liikusime siis edasi kohviku poole. Äärmiselt sõbralikud kohvikutädid olid valmis meiega kaasa tegema pool-jokk skeemi, kus meil lasti terrassil kohalikke hõrgutisi nautida. Üle tänava asuvas parklas seisis operatiivvärvides auto kirjaga “Korrakaitse” ja temale olime me valmis kinnitama, et me ei söö siin, vaid ootame. Õnneks keegi meile turja ei karanud, kuigi kohvikupidajate sõnul oli see oht olemas.
Borš, seljanka, erinevad liharoad, värksed liha- ja kapsapirukad. No korraks oli tunne, et koli või elama siia.
Kergelt ülesöönutena liikusime edasi mööda metsateid Imatu järve, Valgesoo ja sealsete kriivade poole. Paari tunniga jõudsime Imatu järve lähistele ja pöörasime oma lenksud väiksele rajale, mis kaartidel on kujutatud Karksi – Aegviidu matkaraja ühe osana. Rada lõppes keset raiesmikku, kuid leppisime kokku, et tassime rattad üle raiesmiku ja jätkame sealt kust rada edasi läheb. Hetkeks valisid kõik oma suuna raiesmiku ületuseks, kuni teisepool raiesmikku uuesti kokku saades oli selge, et siit me kuiva jalaga ei pääse. Kõik koos ja igaüks eraldi püüdsid hüpata pokult pokule, kuid õige pea olime kõik jalgupidi vees. Tagasi minna ei tahtnud, ees paistnud ühtegi rada, kuid kaart näitas visalt, et “track läheb sealt” ja kohe oleme rajal. Läbi häda ületasime Imatu järve suunduva kraavi, peale seda kui Grisha võttis kotist sae (!) ja saagis kraavikaldalt purdeks ühe sobiva puu.
Edasi hulpisime kõik jalgupidi soises metsas, kuid mida ei olnud, oli rada. Otsisime, mis me otsisime, leidmata see jäigi. Hiljem kodus erinevaid kaarte uurides on kaartidel aga rada olemas. Igal juhul liikusime otse suurema tee poole, istusime korraks kraavipervele, väänasime sokid kuivaks ja jätkasime mööda teed sobivas suunas. Umbes 4 km “rada” olime läbinud 1 tunni ja 15 minutiga.
Punktiiriga on tähistatud kaardil matkarada. Tugevam tume joon on meie liikumine. 
Eesti põhikaart on siiski korrektne. rada lõpeb kagunurgas kriiva peal.
Kriivadel tuli muidugi kohe jälle meelde Taliharja Vanakuri. Kes soovib, võib selle kohta lugeda siit. Suvel ei olnud ma kunagi siiakanti rattaga sattunud, küll aga võtsin osa 2019 a sügisel toimunud Jõhvika orienteerumismaratonist kui sai Valgesood ja kriivasid risti-rästi joostes ületatud. Juba siis jättis see piirkond mulle väga võimsa mulje. Ja nüüd, läbides rattaga seda pea 8 km pikkust singlit mööda küllalt raske reljeefiga soosaari, kinnitus see tunne veelgi.
Iisakusse oli jäänud umbes 10 km ja seal oli plaanis teha tutvust Olerexi kõige uuema ja moodsama kohviaparaadiga ning laduda mõnes poes seljakott täis õhtusöögi kraami. Iisakust Kotka matkaraja poole suundudes olime teel olnud juba üle 7 tunni ja endalgi oli põnev mõelda, et kuhu me oma laagri püsti paneme. Peab ütlema, et see on bikepackingu üks nauditavamaid pooli kui sa tead, et võid sõita kaua tahad ja kuhu tahad. Õnneks ei olnudf Grisha valinud rada üle Kotka raba laudtee vaid sõitsime teises suunas mööda metsateid. Ühel hetkel muutus metsatee RMK poolt renoveeritud palgiväljaveoteeks, mis tähendas seda, et liikusime umbes 7 km jämeda killustikuga kaetud teel. Vandusin seal korralikult, rohkem küll omaette, et mitte teiste motti alla tõmmata. Proovisime sõita vasakus jäljes, siis paremas ja vahepeal tee keskel, kuid kuskil polnud hea. Need kilomeetrid läbisime me vaikides. Peale lühikest peatust paigas, kus Rannapungerja jõgi hakkas tee kõrval oma vahutavat voolu demonstreerima, tuli kõigil säde silmadesse tagasi. Killustikulõik oli jäetud selja taha ja otsustasime koos üle vaadata unikaalse 26 meetrise katusega puitsilla Järuskas. Tõeliselt omapärane ehitis Eesti oludes ja pigem oli tunne, et oleme kuskil Kansase lähedal.
Olimegi jõudnud Peipsi äärde välja, kuid me ei kippunud järveäärsele Tartu – Jõhvi maanteele vaid liikusime paralleelsel metsateel. Kuni ette jäi Raadna külaplats. Lõkkekoht, katusealune söögilaud ja välikäimla. Pakkisime oma laagri pikema jututa lahti. Sel õhtul nautisime tõelist lõkkeõhtut, mida vürtsitasid jutud alates geoloogilistest uuringutest kuni argieluni Peterburi ja Moskva äärelinnade eliitkülakestes. Desserdiks olid lõkke kohal küpsetatud sardellid. Grillvardad ilmusid välja muidugi Grisha põhjatust kotist. Kui ka Jägermeister lõpuks otsas oli, siis kobisime telki magama. Oli tunda, et olime terve päeva veetnud ratta seljas.
Hommikul väntasime mööda muljetavaldava ajalooga Raadna külateed mööda Lohusuu poole, et osta veidi joogipoolist ja nosimist tee peale. Päike siras erksalt, oli tõeline suvetunne kui asusime Lohusuu poe juurest teele Mustvee suunas. Õigeminin liikusime küll mõnda aega mööda Lohusuu – Maetsma maanteed hoopis vastupidises suunas, kuid seda pigen sel põhjusel, et ühtegi mõnusta alternatiivi ei olnud.
Mustveesse jõudsime keskpäevaks ja peale fotosessiooni sillal, taustaks päikeses sillerdav Peipsi, suundusime otsejoones kohalikku kalaputkasse. Vahetasin 5 eurot 4 värske soolakurgi ja 2 sooja Peipsi suitsuahvena vastu ja nautisin sõpradega neid hetki kuni taldrikule jäi hunnik kalaluid ja üks märg plekk kurkidest.
Kuni Omeduni väntasime mööda järveäärset külatänavat ja vaatasime kohalike kevadisi toimetusi. Omedult võtsime suuna Kuremaa ja Jõgeva poole. Suures osas koosnes järgnev teekond mööda kohalikke kruusateid. Mida rohkem Peipsist eemaldusime, seda mõnusamaks hakkas ka maastik muutuma. Teed läksid kurvilisemaks ja hakkasid vaikselt üles-alla käima. See piirkond on mulle enam võõras. Liikusime pikalt koos käänulise Kääpa jõega, möödusid kohad nagu Perametsa, Koseveski, Kääpa, Voore. Kuremaale jõudes olime juba Vooremaa tõuse tunda saanud, aga need olid pigem mõnusaks värskenduseks ja vahelduseks peale Peipsiääre valla siledaid kruusateid.
Kuremaalt Jõgevale jäid veel viimased 10 km mööda avaraid ja tuultele avatud teid. Jõgeva raudteejaamas panime oma kompuutrid kinni ja vaatasime Grishaga kuidas Ivo ja Mikk tormasid juba perrooni ääres ootavale Tartu rongile. Telefonikõned kodustele, kiiret burks Olerexis ja mõne aja pärast istusime ka meie oranži porgandi kunstnahast istmetel.
Reede õhtust pühapäeva pealelõunani väntasime maha umbes 205 km. Kes tahab läbida sama teekonda, siis gpx failid leiab minu Stravast. Ainult Imatu järve kandis peate raja ümber planeerima.
