Sõbessoo matkakene

Käisin täna jälle kirikus. Pühakojaks oli seekord Sõbessoo, mis asub Jalase maastikukaitsealal Rapla maakonnas Varbola ja Märjamaa vahel. Kuupäev oli maagiline, ainult nullid ja kahed, 02.02.2020 ja see vajas tähistamist väikese palverännakuga. Lisaks veel küünlapäev, mis peaks poolitama talve ja murdma selle selgroo. Talve selgroo tugevust proovib vanarahva uskumuse järgi ka jaanuaris taliharjapäev. Saa siis aru millal see talve keskpaik on. Nime järgi nagu oleks jaanuaris, reaalselt tundub aga veebruar sobivam olevat. Igal juhul seadsin sammud rappa, et kontrollida kas raba näeb välja sama hall kui kodus aknast avanev vaade vihma sabistavale selgrootule talvele.
Sõbessoosse saab lihtsa vaevaga mööda RMK Jalase matkarada. Pani isegi veidi imestama, et sellise vihmase ilmaga tillukeses parklas veel paar autot oli. Soo on parklast umbes kilomeetri kaugusel ja pool sellest teest läbib kaunist metsa nimega Abrumets.

Metsaalune oli väga samblane, suvel võiks seal vist vabalt paljajalu ringi joosta. Paekivi on seal kandis väga maapinna lähedal ja metsas on näha isegi samblaga kaetud tillukesi paeastanguid. Ilus ja põnev maastik. Vihmasabin oli jätnud kuuseokstele veepiisad pärlendama, mis eemalt vaadates tundusid nagu väikesed sätendavad kristallid.

Metsast välja jõudes avaneb kaunis vaade üle rabaäärsete heinamaade. Kevade tärgates ja esimese sooja päikesega tasub kindlasti siiakanti jalutama tulla seda avarust nautima.

Kui heinamaa äär on läbi kõnnitud, tuleb enne rappa jõudmist läbida kitsas metsariba ja siit hakkab ka laudtee. See metsariba on üsna kitsas, kõnnid nagu läbi roheliste kardinate enne kui raba pruunikad toonid maastikul võimust võtma hakkavad.

Laudtee oli esimesed 100 meetrit kaetud kerge metallvõrguga, mille peal on märja ilmaga väga kindel astuda. Hiljem tundus olevat raha otsa saanud, kuigi laudis oli uuemapoolne. Samasugust metallvõrku oli kasutatud paar nädalat tagasi külastatud Paunküla matkarajal.
Üsna kiiresti olin veendunud, et hallist talvest on raba kaugel. Värviküllus on imetlusväärt. Mõned kontrastid köidavad pilku lausa pikemaks ajaks. Jalutasin aeg ajalt laudteest paarkümmend meetrit eemal, raba piiril, seal kus veel päris sisse ei vajunud. Mul ei olnud matkasaapaid ega kummikuid, vaid tavalised gore-tex Salomoni maastikujooksu tossud ning igaks juhuks ka veekindlad sokid. Plaan ei olnud kuhugi sukelduda, kuid esimese ehmatuse võiks kuiva jalaga üle elada.

Üksik sookail sirgus välja punasest samblavaibast ja kõõlus rahutult tuule käes.

Isegi rabamände võis näha erinevas toonis okastega. Need, kes saatuse tahtel on omale elupaigaks saanud üksiku mätte keset laugast, ei suuda toitainevaesest ja pea olematust pinnasest piisavalt jõudu ammutada, et oma okkaid roheliseks värvida. Kollakate okastega männid kõrvuti oma jõukamate liigikaaslastega viljakamal pinnasel, vaid paar meetrit eemal.

Mõnele männile on vanajumal juba noorena vingerpussi mänginud ja nii ta seisab nagu kõverik Quasimodo oma sirgete, kuid siiski kidurate sõprade kõrval.

Laukamättad on eemalt vaadates üsna muhedad. Tundub nagu peidaks end laukas kõrvuti terve sookollide perekond, ainult karvased peanupud on vee peale jäänud. Ja vaadake millised soengud. Ja millised toonid.

Valge sammal tundub kõige vanemat olevat. Umbes nagu sammalde vanataat või nii. Kortsus, krabisev ja auklikuks kulunud, kuid väärikas.

Keset raba asuv Jalase järv on ümmargune nagu pannipõhi. RMK on välja ehitanud kaks puhkeplatsi, üks ühel pool ja teine teisel pool järve. Ilus koht kuhu lihtsalt veidikeseks maha istuda. Aga miks ka mitte priimusega veidi endale söögipoolist valmistada või tass kuuma jooki valmistada.

Mõlema puhkeplatsi põhivarustusse kuulub ka redel, mis toetub kenasti järvekaldale ja mille alumine ots kaob rabajäve mustjasse vette. Kes rabajärves ujuda ei pelga, siis see koht on super ujumiskoht!

Järve ääres ametlik matkarada koos laudteega lõpeb, ent kaartide pealt on näha, et rada läheb edasi üle raba teisele poole metsa välja. Võtsin ka suuna sinnapoole. Alguses oli isegi rada ees, kuid see kadus peagi. Vaid üksikute vett täis valgunud jalajälgede järgi oli näha, et keegi on seal ilmselt millalgi kõndinud. Väga märg oli ja pidin hoolsalt valima mättaid ja kõrgemaid kohti, et mitte vette sattuda. Ümbrus muutus väga kiiresti ühetaoliseks ja ümberringi vaadates ei saanud enam üldse aru kust ma tulnud olin või kuhupoole võiks jääda järv.

Punasele, rohelisele ja valgele samblale lisandusid uued naabrid – pruunikas ja lillakasmust. Raba värvispekter muutus üha täisulikumaks.

Lõpuks üle raba jõudes avastasin end mõnusalt kitsalt jalgrajalt. Kaugel eemal raja lõpus vilksas valgustäpp. Üle pehkinud ja väga libeda purde olin jõudnud Lipstu nõmmele.

Lipstu nõmm on kaitsealune piirkond. Tegu on karstialaga, maapinnas võib näha kuni meetrisügavusi lõhesid. Mullakiht on väga õhuke ja mõnes kohas puudub see üldse, tuues esile mustjad kivipaljandid, mis aja jooksul on saanud omale rohelise samblakrae.

Nõmmelt edasi kõmpides pidin otsustama, kas otsin üles lähima tee ja teen suurema ringi või lähen kuskilt läbi metsa otse, hoidudes võimalikult lähedale rabaäärele. Viskasin pilgu kellale, mis näitas paarkümmend minutit üle kahe. Suurem ring mööda teid oleks võtnud liialt aega ja kuna ma polnud selleks valmistunud, mul ei olnud ei süüa ega valgustust, valisin tee läbi metsa. Kaardi järgi oli läbi metsa vaja minna veidi alla kilomeetri, siis hakkavad juba rabaäärsed lagealad ning seal on kergem sihti seada.

Mets oli õnneks üsna hästi läbitav. Väike viivitus tekkis vaid üht laia kraavi ületades, kus ma kahe poolpehkinud lepa abil oma purde ehitasin. Kuid 90 kg on ikkagi 90 kg ja pehkinud lepa kaalupiirangust oli see kaugelt üle. Vajusin ühe jalaga vette, kuid suutsin end mingi ime läbi teisel pool kraavi kasvavale viltusele lepale haakida. Veekindel sokk tegi oma tööd tõhusalt, tundsin vaid, et korraks lõi soki ümbert jahedaks, kuid jalg jäi kuivaks.
Viimased paar kilomeetrit jalutasin mööda avarat heinamaad. Jope juba läikis üha tugevnevast vihmast ja kapuutsi nurgast nirises vett otse silme ette kui jõudsin autoni. Eemal astus üks üleni sõjaväe vihmakeepi mähitud vanamees rahuliku sammuga veel raba poole. Tund veel ja hakkab hämaraks kiskuma.
See väike retkeke kestis 2 tundi ja 20 minutit, distantsiks 8.4 km.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga