Päikesetõus Järlepa rabas jääb mulle ilmselt alatiseks meelde. Priit, aga võib-olla ka Paavo, jõudis vaid korraks hüüatada: “Näe, päike tõuseb!” Püüdsin oma paksud kindad käest saada nii kiiresti kui võimalik, et seejärel soojast põuest fotoka aku kätte saada ja see pisikesse plastikkambrikesse fotoka põhjas suruda. Kaas kinni, “On” lüliti sisse ja kui pilgu tõstsin, et olukorda hinnata, oli kuldkera juba end peaaegu tervenisti horisondi kohale sättinud. See käis küll nüüd liiga kiiresti, mõtlesin. Sõbrad jälgisid päikesetõusu pingsamalt, heites aeg ajalt pilke mu sehkendamisele külmakartliku elektroonikaga. Priit, aga võib-olla ka Paavo, kobises midagi mu kiirusest fotoka sättimisel ja võrdles seda püssilaadimise kiirusega laskesuusatamisel. Võrdlus oli minu kahjuks muidugi, lausa hävitavalt.
Pilt, mis avanes üle rabalagendiku sel tänapäeva mõistes üsna krõbedas külmas, veidi alla -10 kraadi, oli kirjeldamatult ilus. Vaid mõne minuti jooksul oli kogu taimestik, ka kõige kiduramad männid, kaetud kuldse korraga. Kõik sätendas. Nagu keegi oleks käinud ja paigaldanud säravad kuldsed jõulutuled igale pisemalegi oksale. Lihtsalt seisime ja vaatasime. Sõbrad liikusid vaikselt edasi, pead kergelt ida suunda pööratud, et jälgida selle kuldse etenduse viimaseid hetki. Ma koperdasin järele ja proovisin käigu pealt pildistada, kindad ühes kaenlas ja suusakepid teises. Kuidagi ei õnnestunud. Head kaadrit niimoodi käigupealt ei püüa.
Meil vedas, et sattus külm ja selge ilm olema. Just nimelt külm. See oli üks peamisi põhjuseid miks Priit mõni päev varem helistas ja ütles, et nüüd aeg minna ja sõita matkasuuskadel läbi Raplamaa rabade. Läbi 9 raba. Või oli neid isegi 10. Matkapäev pidi olema viimane külm ilm enne prognoosi järgi saabuvat sula. Külmaga saab nautida kogu looduse ilu, kargeid säravaid lagendikke ja lumme rüütatud puid. Sulaga see paljuski hävib ja lisaks muutub lumi raskeks.
Maa-ameti ortokaardi järgi valmis Priidul marsruut, millel pikkust pea 33 km. Ettevalmistatud suusarajal läbiks selle veidi üle kahe tunniga, kuid raskel maastikul eeldasime liikumist umbes 4 km/h. Ees ootas terve päev suuskadel.
Matkasuuski mul ei ole. Õnneks oli telefonikõne kaugusel sõber Villem, kel seisab jõude terve komplekt varustust talvise maastiku vallutamiseks – suusad, kepid, saapad. Kõik kvaliteetkraam, tuntud brändid, hoole ja armastusega valitud. Priidul ja Paavol seda muret ei olnud, neil on matkasuusad aastaringselt käe ulatuses.
Kell 8 hommikul kobisime Sakus Harry bussi, kes meid lahkelt Pahkla lähistele ühele põlluäärsele teele viis. Mu riietus ja muu varustus ei erinenud eriti paari nädala tagusest Taliharja Vanakurjast – ikka need samad võikud, martsipanid ja Tactical Foodpack. Soe jook oli termo vöökotis ja seljakotis igaks juhuks veel liiter vett, varuriided, väike priimus gaasiga, nuga, veidi esmaabi vahendeid ja pealamp.
Veidi enne üheksat hakkasime mööda lumise lagendiku äärt liikuma eemal mustava metsaviiru poole. Lippel polnud viga ja naha sai soojaks üsna kiiresti. Esimesed 1.5 km saime liikuda mööda metsasihti, kus õnneks oli keegi mootorsaaniga sõitnud ja seetõttu ei pidanud lumes sumpama. Peagi oli aeg pöörata suusaninad esimesse rappa ja kõik otsisime pilkudega sobivat kohta, kus raba ja sihi vaheline metsaviirg oleks hõredam.
Esimene raba oli Järlepa raba ja enne kui asusime sinna suusarada sisse sõitma, tegime lühikese peatuse. Priit võttis ühe kihi vähemaks, mina sättisin fotokat ja Paavo viis ümbritsevat maastikku kokku tema Polaris jooksva trackiga.
Ega me pikalt minna ei saanud, vast paarsada meetrit kui päikesetõus pakkus loo alguses kirjeldatud talvise etenduse. Järgnevad 3 kilomeetrit kuni Järlepa järveni möödusid päikesest vallandunud dopamiini tulva mõju all. Päikest ei jätkunud kahjuks kauaks. Raba ääres laiuva kraavini jõudes oli taevas juba enamuses pilviseks tõmmanud. Meie üllatuseks ei olnud lai rabakraav jäätunud ja sellest ülesaamine ei läinud meil väga libedalt. Priit on küll kõva rattur ja suusamees, kuid hoota kaugust võiks tihedamini harjutada. Vedas, et ta ainult ühe jalaga kraavi astus ja sellega hullemast pääses. Mina ja Paavo otsustasime seepeale otsida turvalisemat kohta ja nibin-nabin läks seegi kraaviületus. Veidi veel metsas ragistamist ja jõudsime avarale Järlepa järvele. Peale esimest sadat meetrit saime kerge ehmatuse osaluseks kui lume alt hakkas vesi suusajäljele pressima. Tundus, et järv on kohati jäätumata. Igaks juhuks hargnesime ja liikusime ettevaatlikult lähima kalda suunas. Turvaliselt kaldale jõudnud, tegime järgmise peatuse. Laenatud suusasaapal oli tõsine plaan mu päka siseküljele korralik vill tekitada ja vaja oli jalg üle vaadata. Polnud mingit tahtmist järgnevad 30 km villis jalaga suusatada. Jalal laiutas punane hõõrutud lätakas, kuid villi veel ei olnud. Nii suurt plaastrit mul kaasas polnud ja käiku läks Paavolt saadud Macgyveri teip. Töötas ideaalselt!
Järvel olnud vesi jäätas suusapõhjade alla tohutud jääklombid ja nende eemaldamiseks meil head tööriista polnud. Lõpuks oli parim lahendus kasutada jää eemaldamiseks teise suusa metallkanti. Vesi suusarajal oli teema, milleks me üldse valmis polnud ja pakkus meile täiesti uue ja ootamatu kogemuse. Väike pahtlilabidas või suusa metalltsikkel näiteks võiks rabamatkajal tulevikus kotis olla.
Liikusime mööda kallast edasi, surusime end läbi võsastunud kallasmetsa, möödusime eemal paistvast Järlepa mõisast ja järve ujumiskohast. Ühel hetkel olime taas rabas, mis endiselt kandis Järlepa nime ning läbisime järgmise 3 kilomeetrise lõigu. Priit tegi ees rada põhiliselt ja valis hoolikalt kuhu suusaninad pöörata, sest meile üllatuseks oli kogu raba külmumata. Oli küll pikalt külma olnud, kuid lohukesed ja laukad näisid oma elu elavat sooja lumeteki all. Keegi meist ikka aegajalt suusapõhjaga vett katsus ja siis oli jälle tegemist, et jäist klompi likvideerida suusa alt.
Päris planeeritud tracki pidi sõita ei saanud ja nii see joon Polaris käskil meil vahel 150 m vasakule või siis paremale minna. Järlepa raba lõppes väga tiheda metsaga, kuidagi me end ikka läbi sealt pressisime, aga üsna vaevaline oli see liikumine seal.
Ragistasime tihedas võsas suuskadega mitusada meetrit enne kui saime aru, et meist paarkümmend meetrit eemal jooksis meie liikumissuunaga paralleelne metsasiht, mis oli hästi läbitav. See oli suur kergendus, hammustasime tüki magusat, rüüpasime lonksu sooja jooki ja suusatasime edasi.
Metsasiht viis meid välja Järlepa – Oru rabateele, kus avastasime, et liigume Penijõe – Kauksi matkateel suunaga Kauksi poole.
Paar kilomeetrit saime seda mõnusat teed nautida ja proovida isegi vahelduvsammuga paaristõuget kuni aeg oli taas rappa pöörata – tilluke Landja raba ootas meid.
Veidi vähem kui 2 kilomeetrit ja Landja raba oli ajalugu. Rabaäärsele suurele lagendikule oli kohalik jahiselts püstitanud jahitorni. Selliseid jahitorne oli seal ümbruses palju ja kõik nad olid vist ühe mehe tehtud, nii sarnased olid nad üksteisele. Paavol tekkis plaan üles ronida ja teha seal tuulevarjus lõunapaus. Mõte oli hea ja järgmisel hetkel leidsimegi end tillukeses puitlaast plaatidest ruumis, kust oli 360 kraadi vaade läbi igas küljes olevate pakettakende. Tilluke, kuid väga lux pleiss lühikeseks peatuseks.
Kõik mehed asusid kohmitsema oma seljakottide kallal, igaüks valmis realiseerima oma juba päev enne valmis mõeldud lõunasöögi plaani. Priimust ei pidanud üles sättimagi, sest Priidu ja Paavo termostes olev vesi oli piisavalt kuum, et kuivatatud nuudleid söödavaks turgutada. Soojad toidutopsid ahtakesele lauale ootele sätitud, asusime samal ajal võikude kallale. Priit koukis koguni kotist välja lapiku pudeli ja tõdesime, et matkal oli meid hoopis neli – mina, Priit, Paavo ja Jack Daniels.
Sõõgid naha vahel, ei jäänud me sinna leiba luusse laskma, ruumi selleks nagunii polnud. Olemine kiskus juba üsna niiskeks ses tillukeses putkas, ventilatsiooniks oli kasutuses irvakil aken. Pakkisime oma kodinad kokku ja liikusime suuskadel edasi, esialgu mööda lumist teed. Õige pea pidime keerame üle lagendikku, et murda läbi metsa Naisteraba suunas, kuid õnneks oli keegi hea inimene saaniga täpselt õiges suunas raja sisse sõitnud. Metsas viis saanijälg ühele tillukesele lagendikule, kus oli järgmine jahitorn, ikka sama stiiliga – pakettaknad igas suunas ja kõrgus maapinnast ka vastavalt kohalikule standardile. Lagendikult edasi raba poole viis metsasiht, kus saanijälg jätkus ja vähemalt järgmiseks pooleteistkümneks noolsirgeks kilomeetriks oli elu nagu lill.
Naisterabas, üllatus-üllatus, läks jutt muidugi kohe naistele. Ma siin detailsemalt ei peatuks, millest juttu tuli, küll aga jõudsime otsapidi Venetsueela naisteni ja meenutatud sai ka Heidi Tamme teemakohaseid esitusi.
Naisteraba on põnev koht. Popp on seda nimetada lausa rabamassiiviks ja seal on võimalik ühe raksuga läbida kolm märgala – Naisteraba, Leva soo ja Mahtra soo. Piirid nende vahel on ebaselged, tegu on ühe suure piirkonnaga, millel ei puudu ka põnev kultuuripärand. Naisterabas on vist isegi mingi ametlik lõkkeoht, aga kus täpsemalt, seda ma ei uurinud ja meie teele see ka ette ei jäänud. Selles põnevas piirkonnas veetsime me poolteist tundi, tehes vaheldumisi ette jälge tagumistele. Kuna Naisterabasse jõudes olime olnud suuskadel juba pea 5 tundi ja enamus aega sellest üsna keerulisel maastikul suusatamise jaoks, siis raja tegemine esimesel ei olnud lihtne ülesanne. Samal ajal viimane mees rivis võis üsna muretult juba sammu libistada. Palju jäi teele laukaid, nii Naisterabas kui ka Leva soos ja rada pidi seetõttu hoolikalt valima. Üksikutest laugastest libisesime ka üle, kuid tundus, et enamus olid siiski külmumata. Meist paremale jääv sooäärne maastik pakkus pikalt silmail. Rabasse ulatuvad metsastunud poolsaared ja üllatavalt kaunis reljeef ümarate küngastega olid meile heaks orientiiriks. Mahtra soo rabasaared kerkisid eemalt esile nagu suured puravikud ja lähemale jõudes tekkis mõte, et oleks põnev ühel neist mõnel sumedal suveööl ööbida ja kuulata öise raba hääli.
Kui suusatatud oli 6,5 tundi ja umbes 24 km, hakkasime mõtlema selle peale kuidas jätkata. Kas liikuda edasi ja täita maksimum plaan 33 km või lõpetada varem, enne pimeda saabumist. Kuigi olime pimedaks valmistunud, otsustasime siiski rabaseikluse lõpetada ja võtta suund Juuru poole. Mahtra soost väljusime Pedaku talukoha lähedal, kus ammustel aegadel asus Puna talikõrts. Viimane oli tähtis peatuspaik kunagise Mahtra sood läbiva Mahtra – Kirivalla talitee ääres. Kõrts oli avatud ainult talviti ja seal pakuti nii söögi- ja joogipoolidt teelistele, samuti vajadusel öömaja. Nimetatud taliteelt pääses omakorda tähtsale Tallinn – Paide taliteele, mis oli sajandeid tagasi oluline kaubatee. Taliteedel nagu nimigi viitab, sai liikuda ainult talviti ja need lühendasid tavapärast suvist teekonda mitmeid, väidetavalt isegi kümneid kilomeetreid kui tegu oli pikemate trassidega. Tänapäeval peaaegu enam ametlikke taliteid enam pole, sest teedevõrk ja transport on arenenud. Miks ma ütlesin peaaegu? Sest midagi ikkagi selles vallas veel toimub, mõelgem kasvõi Haapsalu – Noarootsi jääteele. On seegi klassikaline talitee kuigi kaubavedudeks seda enam kasutada ei saa. Siiski, põnev on mõelda, kuidas vanasti talviti regide ja saanidega naaberkülade Mahtra ja Kirivalla vahel liiguti. Kas tänapäeval üldse on vajadust enam selliseks liikluseks? Kas praegu Mahtras elavad inimesed tunnevad kedagi Kirivallast ja vastupidi? On võimalik, et osad inimesed isegi ei tea enam oma sootaguse naaberküla nime. Endise Puna talikõrtsi mõdukraanid on kadunud juba rohkem kui 100 aastat. Endises talukohas on elupaiga endale leidnud metssead.
Pedaku talokohast viib Mahtra poole kohati üsna hästi säilinud tee. Kuskilt sealkandist, erinevate kraavide kaudu kokkukogunevast veest saab alguse Tuhala jõgi. Ühte neist kraavidest ületab ka see Mahtra poole viiv metsatee, piirkond on üleujutatud, kuid saame suuskadega nibin-nabin üle.
Libiseme hinge kinni hoides üle selja taga praksuva ja jõuame vaid näha, et põdrad on siin korralikult pidu pidanud. Keegi on tähistanud metsatee iga 100 m tagant puu küljes rippuvate õhukeste puidust lapakatega. Lapakad on vanad, ripuvad roostes traadiga okste küljes ja numbrid on vaevu loetavad. Jõuame lugeda alates 9-st ja need lõpevad 3 juures. Ees, metsatee lõpus paistab eredamat valgust. Oleme jõudnud külasse ja liigume edasi mööda kitsast külateed kuhu keegi on juba suuskadega triibud joonistanud. Juurut ja Järlepat ühendava maanteeni on veel umbes poolteist kilomeetrit.
Viimased 6 km liigume hõreda liiklusega maantee ääres. See kant on üllatavalt huvitava profiiliga, lauged tõusud ja laskumised vahelduvad. Juba kisub hämaraks. Teeäärsete majade aknad helendavad juba kollakalt. Lõpuks jõuab väsimus ka kohale. Viimased pool kilomeetrit maanteelt Harvikeri mööblitööstuse prožektoritest valgustatud hoovile liigun juba tahtejõu najal, seda veel õnneks jätkub. 33 km näitab Strava. Keskmine kiirus 4.7 km/h. Koos peatustega pea 8 ja pool tundi, see on pea terve päev suuskadel.
Retk läbi viie raba toimus 20. jaanuaril, päev enne suurt sula.
