Pea 4 aastat on möödunud sellest ajast, mil ma oma velo Elion Cupil joonele lükkasin. 17.06.2006 oli täpsemalt see päev, mil ma Haanja Rattamaratonilt jõudsin tagasi 36. kohaga. Mäletan osaliselt seda sõitugi, sest sel aastal vaevlesin mandlipõletiku käes läbi hooaja ja ühelgi võistlusel ei suutnud endast 100% anda. Mõnes mõttes on 2006 ja 2010 a sarnased. 2006 a tegin come-back’i Tartu Rattamaratonil, kuna selle distantsi oli pikendatud 89 km peale. See tundus sel hetkel ahvatlev, reaalsuses aga ei muutunud suurt midagi, ainult kauem tuli hagu anda. Sellel võistlusel alustasime Erikuga kõige tagumisest grupist, olles eelnevalt kihla vedanud, et sõidame esisaja sisse. Mõned uskusid, mõned vaatasid kahtlevalt ja oli ka neid, kes pidasid ülesannet ilmvõimatuks. Lõpetasin selle võistluse 89. kohaga. Vorm oli nii hea, et pundist punti sõitmine kestis pea kogu distantsi. Ainuke mees, kes meie tuules suutis viimasel 20 km-l püsida oli Toomas Kirsipuu, kes finishis mulle veel pähe tegi:) Vana kool. Deja vu toimus paar päeva tagasi Tallinna Rattamaratonil kui Erikuga alustasime taas tagareast. Number anti 1051. Sellega lihtsalt pidi rahul olema, sest sellise numbriga on end lihtne motiveerida. Sõidan sel aastal koos Ermo ja Tiimoga Elion Cup-il Whirlpool tiimi all, tulles vastu Ermo vanale töökaaslasele. Whirlpoolil oli raha ja sõiduriided, aga sõitjaid nappis. Appi tuli stiilne viisik…ptüi, krt, kolmik hoopis.:) Sõidu eel püstitasime Erikuga nagu ikka eesmärgid. Mina arvasin, et tuleks 100 sisse pürgida. Erik arvas, et peaks Ermo kinni püüdma, kes startis kuskilt 150.-lt possalt. Igal juhul plaanisime terve sõidu koos puid pliidi alla panna nii kaua kuni jaksu on. Kõrvemaa raja raskusaste on kergema poolne ja meie plaanid ei olnud ebareaalsed. Peale stardipauku vaatasin kella. 20 sek-i kulus, et liikuma saada. 45-ga sek-i pärast ületasin ajavõtumati ja siis jäi kõik jälle seisma, enam kella ei vaadanud. Nimelt oli 150 m peale stardiala suur mudaauk, kust keegi ei saanud üle ega ümber. Päris pikalt tuigerdasin seal ja Erik kadus ka vaateväljast. Polnud õrna aimugi, kas ta on ees või taga. Aeg aga oodata polnud ja hakkasin plaani ellu viima ja massidest mööda litsuma. See läks suht kergelt kuni esimese metsateeni. Seal pidin põhiliselt kasutama samblarada ja kahe raja vahelist keskosa. Muudkui litsusin ja litsusin. Mingil hetkel pääsesin ka vägistamiskatsest tänu kiiretele jalgadele. Nimelt sõitsin ühest tüübist mööda nii, et veidi riivasin teda. Kohe kostis hüüatus:“T-ra, lammas!” Ootamata ära kuidas tegutseb ihar oinas kui ta näeb endast möödumas lammast, vajutasin hirmuga juurde. Sain ikka ära ta eest. Esimene tuttav keda nägin oli tiimikaaslane Jüri Märtmaa. Vahetasin paar sõna ja andsin minna. Järgmine tegelane keda arvasin teadvat oli Kirsa, kes võitles gravitatsiooniga kruusasel tõusul. Ega tal lihtne polnud, sest sellise seljakotiga oleks omalgi keeruliseks läinud. Ja siis, ennäe imet nägin ees Konxu ja omakorda tema eest mõnikümmend meetrit Erikut. See tegi niigi hea tuju veel paremaks ja keerasin spidoka mõneks ajaks põhja. Konxust möödumist ei näinudki, tema mind ka mitte nagu hiljem selgus. Aga Eriku sain peagi kätte ja tema taha oli kogunenud traditsioonilist hulk rohelisse kalevisse riietatud vabatmehi. Vaatasime korra üksteisele otsa kui ma talle kõrvale jõudsin ja rohelises kalevis mehed said aru, et nende jaoks on pidu lõppenud. Jätkasime Erikuga kahekesi ja tundsime end hästi. Püüdsime järjest punte kinni ja vahepeal proovisime isegi puhata mõne seltskonna taga, aga see tundus ajaraiskamisena. Väga palju oli näha metsa alla velo.clubbersi mehi, kes vist olid omavahel kokku leppinud enne sõitu, et igaüks neist peab vedama ühte punti! Just nii see oli. Janek Maidla, Kuldar Reiljan, Raul Kotov – kõik oleks nagu käinud Eesti Raudtees veduri koolitusel! Me Erikuga ei lasknud end segada diiselrongidest ja kasutasime seekorda Jaapani kiirraudtee taktikat, vile oli koguaeg üleval. Seltskondi hakkas muidugi hõredamaks jääma kui olime jõudnud kuskile eeldatavalt 200. koha piirimaile. Kuskil sealkandis nägin enda eest liikuvat punast Hawaii vormi ja mina ei tea mitmes meel see oli, mis käskis mind eesliikuja kinni püüda. Ju ta ikka vana kogenud ratturi vaist oli, sest punases vormis sõitja oli Ain-Alar Juhanson, kellega koos leidsime väga hea klapi. Kahjuks ei klappinud see tempo enam Eriku omaga, kes meist vaikselt maha jäi. Ain-Alariga laksisime koos oma paarkümmend kilomeetrit, koostöö oli pea ideaalne. Ilma kokkuleppimata sikutas kruusal tema ja metsalõikudel mina. Tõusudel oli tal probleeme käiguvahetusega, siis pidin teda järgi ootama, aga kui hoo taas üles saime, põrutasime mõnuga edasi. Vahepeal tegi ta ratas hirmuäratavat häält, mille peale ta arvas, et kohe lendab midagi pilbasteks, aga õnneks jäi kollaps ära. Ühel hetkel püüdsime kinni ka sini-valge rattaga liikuva veloclubberslase Kaupo, kel üllatuslikul kombel ei olnud vaguneid taga, ju siis läks depoosse. Veidi aega enne Venemäed saime seltsi Rietumu-Delfin naissõitja Tipane Lelde näol, kes meie liikumiskiirust nähes hakkas meist kohe lugu pidama. Läti neiu, kes oma sulgkaaluga meenutas tõusudel legendaarset Itaalia suusatajast “õmblusmasinat” Maurilio de Zolt’i, oli igal juhul parem seltskonnakaaslane kui mingi ihar oinas. Jätkasime kolmekesi siis oma vallutusretke. Ühel pikemal kruusalõigul haarasime Ain-Alariga taskust geeli järele ja ennäe imet, mõlemal täpselt sama geel! Ain-Alar uuris minu geeli päritolu kohta ja andis teada, et tema on selle tootja kohalik esindaja. Ajasime siis veidi äriasju ja leppisime kokku, et jätkame teemat peale finishit. Ja taas pea lenksu vahele ning tuld…pleasure before business. Tuttavaid nägusid hakkas aina rohkem vastu tulema. Talukas, Kaido Kriisa ja veel paljud. Pidu tundus lõppevat umbes 7-8 km enne finishit kui kett maha põrus ja 2 keerdu sisse keeras. Edukas trio jätkas duona ja mina olin see, kes oma puu najal seisvat ratast kuskil karulaanes vaatasin. Hetkeks oli juhe täitsa koos. 2 keerdu. Keerasin, keerutasin ja pöörasin, kuid hoidusin väänamast. Mingi ime läbi sain keti tööle, aga käikar jäi vedrust kinni ja seda ma nägin alles hiljem finishis. Vähemalt sai edasi sõita kuigi käiguvahetus oli jube raske. Iga gripshifti pööre oli nagu vinnaks 10l ämbrit kaevust välja. Aga ma liikusin. 5 km enne lõppu nägin meeskonnakaaslast Ermost, kes üritas erinevate füüsikaseaduste abil oma esikummi rõhku tekitada. Jätsin talle vahu, mille abil ta hiljem finishisse sai ja ühtlasi täitsin Eriku eesmärgi. Kuigi ilma kummiprobleemita poleks Ermole suure tõenäosusega järele jõudnud. Umbes 3 km enne lõppu viimastel tõusudel möödusin veel ühest helesinisärklasest Taikki Tillemannist, kes pakkus mõnusat konkurentsi H100 suusaretkel. Sel üritusel oli ta oma rammu rajale juba jätnud ja mulle järgnema ei hakanud. Lõpetasin sõidu 133. kohal. 3 minutit jäi puudu, et sõita esisaja sisse ja seega eesmärki ei täitnud, aga oma sõiduga olin siiski rahul. Veidi parema treenitusega ei oleks esisada mingi ulme tagant alustades. Võib-olla pole ka Tallinna võistlus oma lihtsa raja ja suure osalejaskonnaga sobiv etapp sellise eesmärgi täitmiseks. Finishis ajasin veidi Ain-Alariga rajal pooleli jäänud ärijuttu ja siis kohe suppi luristama ,mis oli leige ja mida pidi seetõttu jooma:( Eile käisin ja jooksin Nõmme mändide all 10 km, et anda viimane lihv pühapäeval toimuvale Tartu Jooksumaratonile, kus ma osalen esmakordselt. Pole kunagi nii pikka maad isegi unes näinud, eks näe mis saab. Püüan ka siia midagi kirjutada kui mõistus helgena säilib pärast sellist pingutust.
4 aastat ootamist.
