Looduses on viimase nädala jooksul väga palju muutunud ja see omakorda muudab minu veebis surfamise harjumusi. Cyclingnews.com ei köida enam üldse, välja arvatud muidugi Belgia cyclocrossi sarjade ülevaated ja lood (nii kurb kui see ka ei ole) Sven Nysi viimaste sõitude ebaõnnestumistest. Jooksmisest ei ole ka hetkel huvitab lugeda, sest midagi nagu ei toimukski. Orienteerumisest samuti mitte, sest see distsipliin on vajumas talveunne. Siiski, mõtted, pigem soovid, kannustavad mind tagant proovima suusaorienteerumist. Ainuke kitsaskoht tundub siin olevat see, et kohalik suusa-o kalender pakub ainult tiitlivõistlusi. Päris hull mõte on alustada uue ala tundmaõppimist tiitlivõistlustest? No saab näha.
Kui juba suusatamise juurde jõudsin, siis tegelikult pani mind kirjutama hoopis üks teine asi. Loo pealkiri annab ehk väikese vihje. Nimelt olen ma ammu tahtnud kaasa lüüa mõnel piiritagusel suusamaratonil. See on mulle endalegi üllatus, et ma ena umbes 20 a harrastussuusatamise “karjääri” jooksul ei ole mitte kordagi käinud piiri taga maratoni sõitmas. Ma olen küll suusatanud sadu kilomeetreid Soomes, aga mitte ühelgi maratonil. Ehk on põhjus selles, et nende aastate jooksul on rõhk olnud siiski (maastiku)rattasõidul ja igasuvine alpitripp on kogu perele piisavalt suur väljaminek ja seetõttu on talverõõmud jäänud nautimata. Üha rohkem aga kisuvad mõtted mõne laheda suusasõidu peale ja viimasel paaril talvel olena hakanud jälgima kuhu võiks ikkagi tulevikus minna. Wordloppeti seeria sõidud vist välistan kohe, sest 10k+ suusatajaid stardis ei ole m inu jaoks. Ei viitsi suures massis trügida ja jutud kell 4.30 äratusest Vasaloppetil ja siis 30 min seismist kuskil “esimesel tõusul” ei tekita mingeid emotsioone. Seda ma ei taha. Seepärast olen kiiganud Euroloppeti poole, kus on maht on väiksem ja starti saab minna väiksema stressi ja energiakuluga. Siinjuures on veel üks tingimus – kui destmebris ja jaanuari esimeses pooles Eestis suusalund ei ole ja harjutada ei saa, siis Euroopasse surema ma ei lähe. Iga hinna eest ma lumisele džotile ei visku. Nautima peab. Vimpleid juba on niigi kodus riiulil. Niisiis, viskasin eile taas pilgu selle hooaja Eurosarja kalendrisse ja see, mis vastu sealt vaatab on huvitav. Ei, mitte võistluspaigad, need on nagunii põnevad. Hoopis see üllatab, et peaaegu kõik etapid pakuvad suusasõitu mõlemal päeval. Tavaliselt laupäeval vabastiilis ja reedel klassikas. See on väga mõnus formaat ja võimaldab mõnusast weekend breigist võtta viimast. Väga õige lähenemine. Saab mõnusalt planeerida vastavalt sellele millisel päeval sa endast rohkem anda tahad. Võid teha ju laupäeval vabastiilis lühema maa või loksuda pikema läbi ja pühapäeval keerad klassikas volüümi peale. Võis siis ajad ninast vere välja laupäeval vabastiilis ja pühapäeval matkad klassikasuusaga memme-taadi grupis tagumises otsas. Kõik on võimalik. Planeeri kuidas tahad.
Esimesest 10-st sõidust 8 pakuvad Euroloppetil mõlemas stillis sõite.
Ja muidugi kohe tekkisid mõtted meie koduste võistlustega. Miks meie Kuubikul on avatud raja sõit nädal varem? Miks ei võiks olla ka FT + CT? Ei jõua sõita nii palju? Ära sõida siis, tule ainult laupäeval või ainult pühapäeval. Ma olen oma tutvusringkonnas kuulnud lugematuid kordi kuidas sõbrad-tuttavad, kes valdavad ainult uisustiili, milline piin ja kannatamine on läbida TM klassikalises tehnikas. Ma arvam, et neid harrastajaid on palju, kel pole klassikasuuski ja kelle ainus lootus on läbida talvine laulupidu paaristõugetega. FT + CT lahendaks selle “probleemi”. Kindlasti saab kahepäevase maratoninädalavahtuse juurde veel muudki põnevat juurde mõelda. Anda näiteks boonuspunkte Kuubiku sarjas (krt, küll mõeldi kole nimi välja sellele sarjale) osalejatele. Jne ja jne ja jne. Ja millal võtab julguse kokku mõni Estoloppeti etapi korraldaja ja pakub mujal maailmas nii populaarset formaati? Jääme ootama.
