Kindlasti kohalikud vanemad harrastusratturid mäletavad 2001 a Toyota Estonian Cup sarjas peetud Keila etappi, mis pehmelt öeldud täiesti perse läks. Ürituse korraldaja Aare Heinla nahas ei oleks tahtnud siis olla. Kui ma õieti mäletan, siis fiasko põhjustas kohalike noorukeste kurikaelte rajatähistuse ümbertõstmine. Kogu võistlus lagunes täiesti ja esimesena jõudsid esimeselt ringilt tagasi sõitjad, kelle koht mitte esimeste seas ei pidanuks olema. Tulemused vist tühistati. Sama ämber juhtus ka ühel aastal Elioni sarja avaetapil Viljandis, kus võistlejad samuti ilma punktisaagita lahkuma pidid. Suuremaid ja väiksemaid möödasõite on kindlasti varem ja hiljemgi sündinud. Mõnikord on põhjuseks poisinolkide sigadus, tihedamini aga võistlejate enda tähelepanematus. Viimast põhjustab vahel jälle kehvapoolne tajatähistus, vahel aga võistleja silmadele klapid seadev adrenaliinitulv üle igasuguste piiride läinud ülemise vererõhu foonil. Kõlab hästi eks. Nagu Mati Alaver ise oleks kommenteerinud. Tänavusel Transalpil jäeti ära esimene etapp ning Salzkammerguti võistlus katkestati tänu erakordselt halbadele ilmastikuoludele. “Juulikuus lumi on maas” sai sealkandis reaalsuseks. Mägedes sadas maha 5 cm lund ja temp. oli alla 0°-i. Võistlused katkestati ohutuse puudumise tõttu. Ka nii võib minna. Kahju muidugi kui oled sõitnud nii kaugele, valmistunud üle poole aasta ja siis jääb võistlus ära. Transalpil sai veel ülejäänud päevadel sõita, aga Salzkammergutis juhtunu ajaks ju lausa jooma.
Miks ma selle teema juurde üldse täna tulin, oli see, mis juhtus tänasel Crocodile Trophy etapil. 11 liidrit, keda meedias hakati nimetama “The Dimbulah Eleven”. Dimbulah on üks linn seal piirkonnas, mis on tuntud tubaka, kohvi ja erinevate puuviljade kasvatamise poolest. Needsamad 11 esimest venda nimelt kihutasid rajal pöörangust mööda. Ja Austraalia pole Keila, kus sa 5 km peale metsa oled Paldiski mnt-l ja võid pikemalt muretsemata uuesti õige suuna võtta. Austraalias võib-olla lähim asustatud punkt 100 km kaugusel ja see on paganama pikk maa nagu ütles üks eksinutest Bart Brentjens. Lisaks eksinutele süttis veel raja läheduse võsa ning kogu etapp katkestati. Ja veel – üks rängalt kukkunud hollandlane, kes äärepealt oleks raja ääres hinge heitnud. Aga mis ma ikka siin pikalt pajatan, lugege tänast showd parem ise:
http://www.cyclingnews.com/races/crocodile-trophy-sr/stages/stage-3/results
Kunagi seda blogi alustades lubasin siin ikka põhiliselt oma trennist rääkida. Nädalasisesteks trennideks olen hetkel ratta kõrvale tõstnud ja tegelen rohkem üldfüüsilise ettevalmistusega. Eelmisel talvel jäi seda väheks ja see andis hooajal tunda. Seda viga nüüd parandangi. Olen 3 x nädalas Nõmmel ja jooksen mööda nõlvi. Enamus aega koos suusakeppidega, vahel ka ilma. Peale umbes 1h – 1h15min jooksu järgnevad jõuaharjutused Nõmme SK välijõusaalis klubi varjualuse all. Täna näiteks oli selline trenn:
– 20 min sörkjooks
– 20 min imikat laugel nõlval, 10 x 20 sek lõigud
– 10 min sörkjooks
– hüpped Glehni juurde viival trepil alt üles. 1 x vasaku jalaga, 1 x parema jalaga ja 1 x jalad koos.
– 3 x 15 kelgu tõmbamine (suusatajate erialane harjutus. mõjub kätele, seljale, kõhule)
– 3 x 15 kõhulihased fikseeritud alguse ja lõpuga
– 3 x 15 jõutõste sangpommiga
Nädalalõppudel püüan sõita ikkagi rattaga rahulikus tempos 3-4 h. Märjema ilmaga maanteel, kuivema ilmaga maastikul. Kes tahab võib kampa tulla.
