Kui ürituse nimes on sõna “maastik”, siis tõenäosus, et ma sinna registreerun, on üsna suur. Kui ürituse nimes on sõna “trail” ja see toimub lähipiirkonnas, siis tõenäosus kasvab 100%-ni. Otsus end Cesise jooksule kirja panna toimus silmapilkselt ehk siis veidi aeglasemalt kui on valguse kiirus. Kaks silmapilku läks selle peale, et valida distants. 3 väärtust – 15, 30 ja 80 km – kihutasid ühest aju poolkerast teise nii et tule(vere)jutid taga, kuvades mulle kahe silmapilgu jooksul ette kõik ettetulevad raskused, kannatused ja rõõmud. 15 km on liiga lühike distants, et Lätti sõita ja selle väärtus kustus poole silmapilgutusega aju tagasopis. 80 km on liiga pikk, sest seni olen ma jooksnud ainult ühe maratoni, kuid seda oluliselt raskemal Soome maastikul kui Cesises. Ikkagi liiga pikk, võib-olla kunagi hiljem ja ka see väärtus kukkus oma ajusoppi. 30 km tundus täpselt paras olevat. Täpselt paras minu treenitusele, mis suures osas piirdub 2 x nädalas orienteerumispäevakutega ja vahel ka 1-2 ca 8-12 km jooksuotsaga nädalas kodu ümbruses. 30 km Cesise ümbruses tundus nii ahvatlev, et tegin siiski ühe raskema trenni ja jooksin Vooremäe 1000 rajal 1 ringi ehk 16 km ja 500 tõusumeetrit. See tundus nii kerge ja mõnus sel korral, et eesootavad 30 km tundusid mõnusa jalutuskäiguna.
Poodium koos rahvuslippudega Cesise keskväljakul.
Siis juhtus see mida sa alati kõige vähem ootad. Vooremäe 1000 eelõhtul hämaras rattaga rajatähistust kontrollides jäi laskumisel pedaal mustikavarte vahel peidus olnud kännutüüka taha kinni ja panin sekundi murdosa jooksul üle lenksu. Maandusin otse peaga maha. Esialgu ei julgenud end liigutada, jube valu käis ülakehast läbi. Kui reaalsustaju külili olles tagasi tuli, jõudis järgi Leho, kes juhtumisi on üks parimaid traumatolooge siinmail. Keda rohkem oleks sa sel hetkel ihaldanud näha?. Leho tegi kiire inspektsiooni mu vasakul käsivarrel, mille peale ma röögatasin 2 korda nii, et ilmselt kõik loomad lahkusid Vooremäelt kiiruga. Järgmine meeldiv hetk minu elus oli alles 2 tunni pärast kui peale põhjalikku röntgenipiltide uurimist Kliinikumis selgus, et kõik luud on siiski terved. Põrutus aga oli meeletu. Selle tulemusena ei saanud ma järgmise 10 päeva jooksul pead pöörata ilma, et ma kogu keha ei pööraks. Vasak käsivars, rind, õlg ja ülaselg tuikasid imekspandava järjekindlusega. Mingist sportimisest ei saanud mõeldagi ja helgemad hetked olid siis kui valuvaigistite mõju pääses valla. 09. augustil PyhäTunturi maastikumaratoni korraldajatele saatsin kirja, et ma sel aastal siiski ei tule. Osalustasu 70€ ei tagastatud, las see jääb Soome polkujouksu hüvanguks. Küll aga võitsin vähemalt 400€ muid kulusid, mis oleks selle sõiduga kaasnenud. Cesise jooksule, mis toimus nädal varem, ma siiski lootsin jõuda ja plaan oli see kasvõi longates läbi komberdada. Võistlusnädalal tegin kodu ümber siiski prooviks ühe 8 km jooksuringi, et veenduda kas ma üldse kuidagi liigun. Tulemus ei olnud väga rõõmus, kogu sportlik vorm oleks nagu haihtunud, peale 2 km hakkasid jalad valutama ja läksin üle kõnnile. Kõndisin 300 m, siis jälle jooksin 2 km, siis jälle kõndisin. Alles peale seda sain organismi käima nagu oleks ma mingi E72 bensiiniga vaevuliikuv Mosse. Küll aga lisas see “trenn” optimismi, et liikuda on siiski võimalik! Jaan Kirsipuu rääkis kunagi, et kui peale suuremaid kukkumisi kondiväänaja või kiropraktiku juurde ei lähe, võid kaotada oma sportlikust võimekusest tuntava osa pikaks ajaks. Võib-olla aastaks, aga võib-olla ka mitmeks. Halvimal juhul jääb karjäär pooleli, kuna tulemused langevad ja põhjust sa ei taba ära sel hetkel.
10 min enne starti. Ei ole selfie.
Ja nüüd naabervabariiki. Ööbisime perega Cesise kõrval Priekulis hotellis Tigra, kuna Cesises enam ööbimiskohti ei olnud. Tigra on korralik hotell, soovitan. Toad on suured ja avarad ning söök on hea. Stardipaika on sealt autoga 7 km.
Võistluskeskusesse jõudsime umbes 10 paiku. Ultrajooksjad, kelle seas ka 3 eestlast (Rünno Ruul, Mart Maasikrand ja Kaido Vetevoog), olid selleks ajaks juba Koiva jõe rahvuspargis looklevat rada nautinud 5 tundi. Võtsin numbri välja, tegin võistluskeskusele tiiru peale ja sättisin end varju istuma ja starti ootama. Soojendust sel korral teha ei kavatsenud. Plaan oli hakata kohe jooksma oma tavalises treeningtempos ning oodata ja jälgida kuidas reageerib mu mitte kõige paremas konditsioonis keha väljas valitsevale kuumusele ja raskele rajale.
140 jooksjat hakkasid liikuma enam-vähem 11.00. Esimene km oli allamäge, kuid tavapäraselt lõdvalt ma laskumisi joosta ei saanud, sest vasaku käe liikumine ja õlg andsid tunda. Kui õieti mäletan, siis jooksin mäest alla umbes 5.30 tempos, mis on isegi kergelt pidurdav. Esimene tõusupõks ootas meid 950 m peal, kus tuli linnas asuvast rohelisest orust (kõrguste vahe vast 15 m?) joosta välja ja suunduda edasi asfaldile linnast väljuvale suunale. Peale mõnisada meetrit peamiselt langevat asfaltteed tuli esimene pikem asfalditõus ja niii üllatav kui see ei olnud, mitmed jooksjad näisid juba seda palavuses kannatavat. Ise tundsin end hästi ja vaatamata oma 88 kg kehakaalule, liikusin paljudest tõusul mööda. Tõusu lõpusosas jõudsin järgi Estonia kirjaga särki kandvale naisterahvale, kelleks osutus Tiina Säälik ja kes oma sõnul oli tulnud luurele Cesise kandi maastikule. Lobisesime veidi aktuaalsetel sportlikel teemadel ja jätkasime juba metsa jõudnud jooksurajal kumbki omas rütmis.
Kaunis park Cesise keskväljaku kõrval.
Nii nagu enamustel jooksjatel, oli ka mul oma jook seljakotis kaasas. Paljud jooksid ka vööpudeliga ning mitmed lausa pudel käes, aga see variant tundub mulle küll äärmiselt ebamugav. Seljakotiks on mul eelmisel aastal Nuuksio maratoniks soetatud Nathan Race Vest HPL 020, mis kaalub tühjana 370 grammi ja on sellega omas klassis üks kergemaid. Mahutab 2 liitrit jooki ja omab lisaks piisavalt taskuid geelide, telefoni jm vajaliku jaoks. Ostsin selle koti peale mitmete ultrajooksjate häid kommentaare. Tossudeks on mul Saucony ProGrid Xodus 3.0 ja need ongi tegelikult mu ainukesed tossud millega maastikul joosta. Ostsin need eelmisel aastal Jooksueksperdist ja olen nendega väga rahul olnud. Sisetallad on ainult aastaga auklikuks kulunud, kuid need saab välja vahetada. Kõik muu on korras. Et mitte Pulleritsu blogis häbistatud saada, panin liibukate asemel jalga mugavamad ja oluliselt paremini hingavad Craft Elite Running Shortsid. Särgina kasutasin esmakordselt Eesti Maratonitiimi maikat, mida saab jällegi ainult kiita. Veidi pelgasin kas seljakott maika puhul õlgu hõõruma ei võiks hakata, aga tundub, et Nathan on head tööd teinud ja mingeid vaevusi ei tekkinud.
Kohustuslik poseerimispaik enne starti. Ootasin mitu minutit enne kui lavale lasti.:)
Kui oli joostud umbes 5 km, siis tundus kõik nii hästi, et mõtlesin juba kuidas ma poolvigasena suudan selle raja vabalt alla 3h ära joosta. Esimesed 10 km möödus mõnusa rütmiga joostes. Viimase paari km-ga oli tekkinud väike punt ja kuna rada lookles enamuses metsavahe- ja põlluteedel, siis ma pundi ette ei kippunud, vaid hoidsin end mugavalt kuskile keskele. Maastik meenutas midagi Otepäält ja midagi Kõrvemaalt, kuid profiil tundus alguses üsna leebe. Huvitavamaks läks olukord peale 10. km-t kui rada pöördus metsa ja õige trailrun võis alata. Tundsin kohe kuidas sellistel radadel selle pundi rütm mulle ei sobi ja ühel laiemal tõusul liikusin teadlikult veidi kiiremini, et ise ette minna. Mingit plaani tempot tõsta polnud, oli vaid tahtmine leida endale mõnusam rütm. Rada keerutas juba ümber puude korralikult ning mulle tundus, et meie punt hakkab sellisel maastikul lagunema. Nii oligi, vanemad jooksjad kippusid maha jääma. Mind see muidugi väga ei huvitanud kes jääb maha või kes läheb eest, sest oluline oli endal elu mugavana hoida. Teisi jooksjaid ei tunne nagunii ja seetõttu on jooksuvõistlustel mõnus käia, sest rattavõistlustelt on aastatega väga palju tuttavaid tekkinud ning paratamatult kipud liialt mõlema kaasvõistlejate manöövritele, seisundile jne. Jooksmisega seda pole – lased vaid täiesti omas mullis. Ei mingit stressi.:) Mingil hetkel jõudsin kruusalõigule ja minust umbes 20-30 m tagapool tulid veel paar tegelast, peenikesed nagu piitsavarred. Võrreldes minuga ikka jooksjate moodi. Ülejäänud punt oli tagant kadunud. Kruusateed oli vast veidi üle km-i, kuid sellest piisas, et need paar venda mulle jälle järgi jõudsid. No mis seal ikka, lippame siis koos, sileda peal mul kiirust pole, sest pole seda kunagi treeninud. Õnneks algas peagi kohe mets, kuid järgnev rada polnud enam muretuks jooksmiseks väga kohane. Väga palju langenuid puid erinevatel kõrgustel ja kohati kiskus nii soiseks, et mõned korrad jalad kuivana hoides, ei suutnud ühest kohast siiski puhtana pääseda ja vajusin mõlema jalaga mutta. Teised muidugi samamoodi lätikeelse kirumise saatel. Järgnevad kilomeetrid kuni 16. km-l asuva toitlustuspunktini meenutas pigem seiklussportii. Järskudest kallastest pidi üles ja alla turnima, tihti käsi appi võttes. Paljudes kohtades rada puudus ja pikad mustikavarred keerdusid ümber jalgade. Esmakordselt nägin metsas silti, mis palus mitte joosta rivis vaid hajutatult, et säästa taimestikku.
Ära jookse rivis!
Joosta palju ei saanud, rohkem sai ronida, turnida, silgata ja astuda üle puude nagu penikoorma saapad oleks jalas. Kõik see kurnas mind korralikult nagu hiljem selgus. Otsustasin juba jooksu alguses, et võtan seljakotist lonksu juua iga 10 min tagant ja pidasin sellest rütmist hästi kinni. Kõik toimis. Janu ei tekkinud kordagi, kuid mis ehmatas veidi, olid kananahk ja külmavärinad enne toitlustuspunkti. See tegi väga ettevaatlikuks – kas tõesti jook on toiminud ainult janukustutajana, kuid keha vajab lisaks ju jahutust. Võib-olla olid esimesed 15 km joostud siiski liiga kiirelt?
Vahetult enne joogipunkti tõusu.
Piitsavarred jõudsid toidupunkti, kuhu viis järsk tõus, mida palju jalutasid, minust vast 20 m eespool. Kuigi tundus, et janu pole, haarasin laualt ahnelt jahedamat jooki. Keha vajas jahutust. Abilised joogipunktis olid jooksjate teenindamisega veidi hädas, aga anname aega neile atra seada, see ju alles esimene kogemus neil. Joogipunktist lahkudes olin üldjärjestuses 40. kohal, mis tundub mulle tagantjärgi väga hea koht. Omas vanuseklassis lausa 5. Siis aga hakkas kõik allamäge minema, isegi rada. Seda vaid veidi aega, sest õige pea jõudsime Koiva kõrge kaldaäärsele matkarajale, mis koosnes lugematutest pisikestest järskudest tõusunukkidest ja laskumistest mööda lagunenud puidust treppe, millede enamus astmeid olid juba maasse mädanenud. Seal ma tundsin esmakordselt, et enam ma järsematest tõusudest üles joosta ei taha…ja alla ka mitte. Kui rada Koiva kallastelt eemalduma hakkas, sai lõpuks jälle joosta, kuid tundsin, et reielihased on täiesti kanged. Kehv treenitus hakkas pinnale ujuma. Pole täpselt teada kui palju mõjusid kehvale kehalisele seisundile lisaks palavus ja profiil, kuid see, et ma tundsin end juba 20. km-ks üsna sandisti, oli tegelikult ootamatu. Ilmselt töötasid minu vastu kõik eelnevalt loetletud tegurid.
Kuskil vahepeal, umbes 19. km-l.
Vahepeal kellale pilku visates selgus, et mu jooksutempo kõigub kuskil 6.15 – 6.30 /km ja see tundus mulle korraliku lonkimisega, aga kiiremini ka ei suutnud. Siinjuures viskaks korra kivi Garmini kapsaaeda, sest minu 220 Forerunner näitab 30-40 sek aeglasemat tempot kohe kui mõni puu raja kõrvale jääb ja vaatevälja taevasse piirab. See häirib mind tegelikult parajalt, kuid ma ei tea kas kallimad mudelid käituvad samamoodi või mitte.
Õnneks väga palju jooksjaid ei möödunud ja seetõttu moraal väga ei langenud. Mõned siiski lähenesid, kuid minuni jõudes vindusid nad tükk aega minu kõrval enne kui võis öelda, et nad on tõesti möödunud. Palavus tegi vist oma tööd halastamatult ja kõigil tundus olevat väga raske. Mõlgutasin mõtteid, et kuidas sellises seisundis oleks saanud joosta 80 km distantsi? Ei mõelnudki välja, niiiiiii pikk tundus see distants. Kuid siiski kuskil ajusopis välgatas mingi uitmõte, et kõik on ju häälestamise küsimus ja mina olin häälestanud ennast “läbima 30 km.” Nüüd ma siis tegin seda.
Mis mind kõige rohkem hämmastas ja oli esmakordne kogemus, et mitte ükski abivahend ei teinud midagi paremaks. Ei tavalised geelid, ei kofeiiniga geelid, ei söök ega jook. Olgu see siis Coca-Cola, soolane Sigulda mineraalvesi ega päikesest soojenenud Xenofiti spordijook minu seljal. Ei mingeid krampe, nälga ega meeletut janu, lihtsalt reielihaste asemel oleksid olnud nagu tundetud lepahalud. Jalutada muidugi jõuad, aga seda ju ei tulnud siia tegema. Kergelt sörkida ka, aga korralikust jooksust on asi kaugel, sest tõugata enam ei jõua ja jalg läheb paratamatult sirgeks. Ilmselt ma siiski sel hetkel jooksin, mitte ei sörkinud, lihtsalt tempo hoidmine nõudis üha rohkem vaeva.
Viimased 10 km jäävad vist pikaks ajaks meelde. Külmavärinatest ja kananahast enam välja ei teinud ja mida lähemale lõpule jõudsin, seda rohkem hakkas adrenaliin muid kehareaktsioone elimineerima. Küll aga hakkas meelehärmi valmistama pidev tunne, et peaks kohe puu taha minema, sest põis ajab juba üle ääre. Läksingi. Ei mdagi peale paari tilga. Natukese aja pärast uuesti. Jälle sama lugu. Lõpuks tekkis juba mõte, et petan organismi ära, lasen püksi, midagi ju nagunii ei tule. Õnneks ei jõudnud seda mõtet teoks teha, sest jõudsin…surnuaeda. Jooksin edasi, võtsin ühe tõusu ja näen eemal autoteed. Aga mida ma kohe üldse ei näe, on rajatähistus. “T*ra raisk!” ütlesin täiesti selge ja kõva häälega emakeeles. Minu selja taga jooksnud Salomoni vormis lätlane ei vastanud midagi. Ka tema lootusesäde silmades hakkas kustuma kui tuttavaid valgeid linte ei näinud. Vahetasime mõned laused vene keeles, et veenduda kas me mõlemad oleme situatsioonist õieti aruti saanud. Nii see oli – me olime kuskil vist pöörangu maha maganud. Õige pea jõudis meieni veel üks lätlane, kes asus elavasse vestlusse läti keeles Salomoni mehega. Vaatasime veel korra üksteisele otsa ja hakkasime tagasi sörkima. Mõte veel üks lisakilomeeter joosta kohutas nii, et tekkis tahtmine vabatahtlikult omale auk sinna surnuaeda kaevata ja ise muld ka peale kraapida. Lõpuks jõudsimegi punkti, kus oleks pidanud pöörama paremale. Mingit noolt muidugi ei olnud ega ei olnud ka pööret tähistavat linte. Vaid umbes 5-6 m raja äärest oli puu küljes lint, mis tähistas “pööret”. Ma ei kujuta ette kui paljud jooksjad seda enne meid olid näinud, aga tundus küll, et surnuaed nägi sel päeval rohkem külalisi kui iga-aastasel Hingede päeval.
Salomoni mees pani mööda rajatut mustikavarrerada ees ajama, hüpates aeg-ajalt üle mahalangenud kuivanud männitüvede ja suutis mõnesaja meetri jooksul veel 2 korda valesse suunda joosta, sest tähistus oli tegelikult sealkandis ikka väga puudulik. Meenub, et ka eelnevatel rajaosadel pidin ma vähemalt 3 korda jooksjatele tagant karjuma, et nad lähevad vales suunas. Sellise tähistusega rada oleks Eestis pisemat sorti rahvuslik katastroof ja foorumid punnitaksid vihast.
Metsaalune pehme maastik väsitas mind veelgi ja nüüd mõtlesin ainult, et saaks see juba ükskord läbi. Praktiliselt kõik tõusud sai jalutatud, sest jalgu tõsta oli raskem. Seda sama tegid ka teised jooksjad. Need on trailrunningu rõõmud ja muideks välisfoorumites käib pidevalt elav arutelu selle üle, kas võtta tõuse jalutades või joostes. Viimasel 10 km sain oma pereliikmetest abilistega kokku veel kaks korda ja mõlemad korrad pärisin kas finish on lähedal? Ma ei tea kas see oli minu näoilmest või oli see info tõesti tõsi, aga abikaasa ütles mõlemal korral, et oleme täitsa linna ääres ja kohe peaks välja jõudma haigla taha. Võib olla ikkagi kogu olemine ja näoilme oleks väärinud kerget puhkust haiglas.:)
Vahetult enne “haigla tagust”.
Ühtegi haiglat ma siiski ei näinud, kuid hiljem selgus, et rada läks tõesti üsna haigla kõrvalt läbi.
Viimased 5 km olid minu meelest peale Koiva jõe äärset ronimist ühed raja raskeimad. Neli pikka tõusu viimasel paaril km-l olid tegelikult mõnusalt joostavad, kuid jalad tõrkusid ja teised jalutajad ka motiveerisid neist üles kõndima. Esimene pikk tõus oli mööda mäekülge keerav kruusakas, mille kaudu lõpuks tegelikult jõudsimegi äärelinna majadeni. Sealt mööda tänavat taas alla oru põhja, et mööda pikka ja sirget, lauspäikeses kuumavat asfaltteed taas suund ülespoole kesklinna poole võtta. See tõus mõjus ilmselt paljude moraalile laastavalt, sest kuigi tõus oli pikk, oli ta tegelikult suhteliselt lauge, kuid enamus alustas jalutamisega juba alt. Tõusu keskpaigas ootas mind abikaasa turgutava joogiga ja kohaliku hurmuriga, kes lubas mu naisele kohvi keeta, et ta ootamisest ei väsiks ja samas andis lühikese ülevaate ka oma elu tähtsamatest momentidest. Selgus, et mees oli 71. aastal haigla ehitusel töötanud autojuhina ja andnud oma panuse sel ajal sealkandis laiunud tühermaal toimunud elamuehitusse. Väärt info. Tundus, et siin keerleb kõik siiski ümber haigla.
Endine autojuht, kes panustas 71. aastal linnaarengusse. Nüüdne tadžaomanik ja naistelemb.
Asfalditõusu lõppedes keeras rada tänavalt kõrvale alla orgu viivale jalgrajale. See häiris mind väga, sest ma oma mõtetes oli juba arvestanud, et rada läheb ülevalt mööda oruäärset tänavat otse võistluskeskuse poole. Mõte alla orgu joosta ei olnud meeldiv ja ülevalt oli näha kuidas mõned jooksjad juba võtavad oru põhjast väljuvat tõusu. Väga oleks tahtnud nende asemel olla, saaks veidigi finišile lähemale. Orgu läbiva raja pikkus oli vast 400 m ja kuna lõpp oli lähedal sai see tervenisti läbi joostud. Edasi jäi veel sirge asfalditõus otse finishikanga alla. Poole sellest maast läbisin jalutades ja teise poole joostes. Mõnikümmend meetrit enne finišit istusid varjulisel majatrepil tänava ääres Rünno Ruul koos abikaasaga. Tervitasime rõõmsalt vastastikku ja mõne hetke pärast ületasin juba lõpujoone. Mingit eufooriat ei olnud, lihtsalt sai läbi ja kõik. Ma miskipärast pole kunagi tundnud erilist joovastust raskete ürituste finišis, mis aga ei tähenda, et ma seda hetke ei naudiks.
Lõpujoonel.
Minu lõpuajaks fikseeriti 3:37 ning lõppkohaks protokolli üldarvestuses jäi 65. ja seda 140 lõpetanu seas. Omas vanuseklassis, Senior II klassis, lõpetasin 9. ajaga 21-st osavõtjast. Olen selle tulemusega üldiselt rahul, kuid hinge kriibib veits teadmine, et peale 16. km toitlustuspunkti andsin väga palju ära. Mis oleks kui ma oleks paremas vormis? Seda saab teada järgmisel korral.
Tiina lõpetas oma luureretke suurepärase III kohaga omas klassis. Mart ja Kaido lõpetasid 80 km distantsil omas klassis vastavalt 15. ja 20. kohal. Väga kõvad kutid igal juhul! Rünno koges kahjuks ebaõnne ja kukkus nii õnnetult, et pidi katkestama.
Kokkuvõtteks. Cesis Eco Trail on suure potentsiaaliga üritus ja ma arvan, et järgmisel aastal on seal vähemalt 2 korda rohkem osavõtjaid. Rada on super, profiil raske nagu ta olema peabki. Teadmiseks neile, kes plaanivad tulevikus Cesises 30 km distantsi joosta: esimesed 10 km on kerge profiiliga ja kiiresti joostav, järgmised 10 km on kurnavad, sest peab palju turnima ja üles-alla ronima ja seda ka radadeta maastikul ning läbima erineva raskusega matkaradu, 20-25 km on taas kergemapoolne metsarada ja viimasel 5 km-l keerutab rada ainult üles alla, kõrguste vahed on tuntavad, tõuse on palju, kuid kui oled suutnud jõudu säästa, võid seal kohta palju parandada, sest kõik on hästi joostav.
Supi asemel pakutakse Lätis traditsiooniliselt kaerahelbeputru moosiga. Ise küll süüa ei tahtnud ja lonkisime perega veidi vanalinna piirkonnas, et otsida kohta kus teised saaks kergelt keha kinnitada ja ise lootsin teha paar külma õlut. Vaadiõlle valik Lätis on oluliselt parem kui meie maal ning soovitan soojalt (õigemini külmalt:)) loobuda Aldarisest, mis on vaste meie maitsetuteks filtreeritud Saku Originaalile ja A Le Coq Premiumile ning osta kohalike väiketootjate toodangut, mis kõik kenasti vaadis saadaval. Te ei kahetse seda, eriti pärast 30 km läbimist Koiva jõe rahvuspargis.
Aitähh Katile ja Mariile, kes varustasid mind Sigulda mineraalvee ja Läti Coca Colaga ning kannatasid ära 71. aastakäigu kallurijuhi. Ning muidugi Robertile ja Lizettele, kes autost leitud Nikoniga harjutasid metsas pildistamist, kasutades ära vist kõiki režiime, mida aparaat pakkus.:)
