Täna siis sai üle pika aja taas eraldistarti proovida. Viimati tegin seda vist 2006 a ühel korral. Siis oli tulemus oodatust sitem ja isu läks pikaks ajaks ära. Täna aga toimus sõit lausa koduukse ees Kanama ristis ja formaadiks paarissõit. Läksime Ermoga peale ja tegime oma arvates päris korraliku sõidu. Tuul puhus küljelt nii tulles kui minnes ja selle asemel, et veidi toetada, puhus ta hoopis vastu. Nii et kerge ei olnud, aga seda ma ei oodanud. Kõige rohkem huvitas mind muidugi võimsusanduri fail ja koju jõudes asusin kohe asja uurima. Ja palun väga, tulemus on siin:
Aeg 26:32.64
Töö 503 kJ
Normalized Power 323 W
Distants 17.898 km
Max power 935 W
Keskmine power 316 W
Max SLS 179
Keskmine SLS 170
Max kiirus 47.4 kmh
Keskmine kiirus 40.5 kmh
Huvitav näitaja on Normalized Power. See on Cyclingpeaks tarkvara spetsiaalse algoritmi alusel arvutatud näitaja, mis näitab ära sinu tegeliku pingutuse mingi ajaühiku jooksul. Kuna igat sõitu mõjutavad paljud faktorid – tuul, profiil, kiirendused jne, siis tavaline keskmine võimsus ei ole piisav indikaator sinu keha tegeliku pingutuse väljendamiseks. Siin tulebki appi Normalized Power ehk teisisõnu on see keskmine võimsus, mida sa suudaks antud ajaühiku jooksul säilitada konstantsel sujuval väntamisel samadel tingimustel. Ehk teisisõnu – see näitab sinu keha tegelikku keskmist võimsust. Keeruline jutt sai vist? Huvitav on see, et laboritingimustes peaks mu lävevõimsus (functional treshold power) jääma vahemikku 270 – 290. Tänase sõidu järgi arvutades saan ma läve võimsuseks 300 W. Kui kuna tegu oli paarissõiduga, siis selle numbri saab uuesti üle vaadata peale individuaalset pingutust. Samas on lävevõimsus kogu võimsusanduril baseeruva treeningu A ja O ehk selle järgi pannaks paika treeningtsoonid. Ning loomulikult on see treeningu edenedes muutuv näitaja. Normaalse treeningu puhul peaks see pidevalt suurenema teatud piirini (mida ma veel ei tea:)).
Eelmisest nädalast veel. Treeningud on hetkel väljunud täiesti plaanidest. Nohusena sõidetud Lõunatuur ja hilisem tekkinud põletik tekitasid paraja segaduse ja augu treeningutes. Seetõttu tunnen end sel kevadel kehvemini kui eelmistel ja eriti 2007 a kevadega ei kannata praegune olukord mingit võrdlust. Kui eelmisel kevadel sõitsin võistlusi nii, et alati 1 või lausa 2 käiku varuks erinevates pingelistes võistlussituatsioonides, siis praegu tundub, et on 2 käiku hoopis puudu. Võib-olla on see ka hea, sest ei soovigi enne juuni lõppu vormis olla, samas aga teeb ka veidi ärevaks, sest sitt tunne on olla kehvas vormis.
Saku kolmapäevakul, kus oli kohal 124 ratturit (uskumatu number meie jaoks), sain sõita ainult pool ringi. Murdunud Easton EC90 sadulapost jättis mu ilma kindlatest 3. koha punktidest, 2. kohta ei julgenud loota, sest Erik liikus nagu vanadel headel aegadel.
Lisaks tõotasin endale, et see oli viimane carbonist sadulapost minu maastikurattal. Vana hea Thomson läheb taas käiku. Ühtlasi tahaks tänada Rocca Hawaii Allanit, kes Roc Shox’i simmeri tõmmitsaga eemadas Eastoni jäänuki minu sadulatorust. Ilma selle trikita poleks ma saanud osa võtta Jõelähtme maratonist.
Jõelähtmesse läksin vastakate mõtetega. Ühtviisi lootsin imet, sest oli meeldes kui kergelt ma liikusin seal möödunud aastal. Teisalt olin teadlik oma hetkeseisust ja tundsin kerget masendust. Kui Erik esimese tunni lõpus hakkas koos Tarmo Neemelaga eest ära vajuma, sain aru, et imet ei sünni. Sõitsime nende kannul Tiimo ja paari Tartu selliga, üks Arcticust, teine Alexela tiimist ja nendega sujus koostöö hästi. Kuni Arcticu sell pani nipli. Ja siis kohe samal singlil varsti mina nii et mulda lendas kiivri alt. Mingi kuradi kivi või junn jäi ratta ette ja esiratas läks blokki. Peale seda jäin üksi ja ei saanudki enam liikuma. Vähemalt jõudis Leho varsti järgi, selleks hetkeks ma oli juba jõuvarud minetanud ja üks seltskond eesotsas Are Metsaga kihutas ka mööda. Kuna motti enam polnud, siis jäin nendest ka maha, isegi kangi saanud Tiimo kuljetas mulle järgi. Ikka totaalne kopp oli ees. Aga mingi hetk saime kõik taas metsas jälle kokku kui õiget rajaotsa otsisime. Siis ühe sirge peal tundsin, et võiks ikka veidi veel pedaali tallata ja sõitsin selle kamba eest ära. Leho sõi parajasti leiba TP-s ja haakis ka kohe sappa Kahekesi siis tegime veits tempot, et vähemalt ilma sadulata Tarmo Neemela ja Aigar Raja Pärnust maha raputada. See Aigar oli üks igavene visa sell. Nii kui me Lehoga veidiga lõdvemaks lasime, kohe oli mees jälle kannul. Aga ega me ka viimastel km-el tahtnud enam kedagi mööda lasta ja purjetasime koos finishisse.
Vaatasin, et aeg oli veidi kiirem kui eelmisel aastal, kuid selle aasta rada oli veidi raskem. Nii et väga ämber ei olnudki, arvestades minu vahepealset motivatsioonivaba liikumiskiirust kuskil sõidu teise poole alguses. Flash oli muidugi mega raja valmis nikerdanud, on ikkagi kuradi entusiast küll see mees. Sellised mehi võib siinmail ühe käe sõrmedel üles lugeda, kes sellist rada planeerivad ja ka valmis teevad.
Mis nüüd edasi. Ilmselt asun starti ka Saku 100-s, kuid ilma mingite ootusteta. Lihtsalt lähen ja sõidan. Kui eelmisel aastal tahtsin iga hinna eest võita ja sain selle üsnagi kergelt, siis sel aastal lähen lihtsalt nautima. Ilm peaks ka hea olema, lausa 16 kraadi lubas.
Peale seda tahaks teha veel ühe 10 päevase mahutsükli, sõita Aerobike sarja 07. mail, et saada head infot võimsuse kohta ja ilmselt stardin ka Prükkeli krossil Pirital, kus pole ka juba paar aastat sõitnud. Edasi vaatan enesetunde pealt, kas puhkan nädalakese või asun kohe asja kallale ja hakkan tegelema laktaadiläve tõstmisega:).
