Üritusi planeerida on lihtne. Lühikese ajurünnaku tulemusena Ivari bussis teel Võrru panime paika Vinter100 kondikava. Põhilised murelapsed olid raja pikkus ja stradipaik. Osalejate arvu üle me ei muretsenud ja esmase tuhinaga ennustasime umbes 30 osalejat. Hiljem arvasime, et kui 15-20 tuleb on ka märk maha pandud. Ideest tuttavatele rääkides olid enamus positiivselt meelestatud ja see oli märk, et asi tuleb ära teha.
Nüüd juba 100 km läbinuna arvan, et 5 km rada oli väga õige otsus. Sõitjad on pidevalt pildil, jook-sööki ei pea kaasa vedama, rada on piisavalt raske ja maha tulla ja on ka lihtne vajadusel. Mulle miskipärast tundub, et mitmed, kes arvavad, et võistlus peaks olema pikemal ringil, näiteks Haanja maratoni rajal, ei taju reaalset ürituse raskust. 100 km Haanjas ei ole Tartu suusamaraton. Ta ei ole ka 90 km Vasaloppet, mida on ilmselt ka lihtsam läbida kui 20 x 5 km Haanja 120 tõusumeetriga ringi. Ideetasandil oleme arutanud Kurgjärve 5 km ringi lisamisest järgmisel aastal, siis saaks võistluse teha 10 km ringil, kuid arvestada tuleks seda, et Kurgjärvene viiene on veelgi raskem kui Haanja viiene. Nii et kergemaks kindlasti ei lähe. Aga kas peabki, sest H100 üritused ongi ju hulludele, kes kompavad oma vastupidavuse piire. Segastele mõeldud Vinter150 siiski arutluse alla pole tulnud. Õnneks.
Hullule üritusele laekus 64 eelregistreerimist. 20. märtsi hommikul oli stardirivis neid veidi vähem, aga suurem osa oli kohal. Ivar andis kell 9 raja kõrvalt stardi ja tuiskas ise ka rajale, mis tähendas tegelikult rahulikku liikumist klassikalisel sammul. Tark ei torma nagu ta ise kommeneteeris kui ma temast paar tundi hiljem möödusin. Ise alustasin ka väga rahulikult ja esimeste kiire minek isegi veidi hämmastas. Suusad oli mul laenutatud, sest enda suuskadega ei oleks ma sulalumel kaugele jõudnud. Need lihtsalt ei sobi sooja ilmaga sõiduks. Eelmisel õhtul prooviks tehtud viiene kinnitas seda. Tunne oli nagu oleks kogu libisemisala kaetud pidamisega. Risto käest saadud “veesuusad”, mille alla tõmmatud struktuur meenutas hiliskevadist külvijärgset kartulipõldu, toimisid enam-vähem. Lipe ei olnud hea, sest tingimused olid rasked. Suusk toimis hästi vaid puhta lumega varjualusel rajal. Määrdunud lumega Haanja okaspõllul ja päikese käes lausikutel tõmbas põhja mõnuga kinni. Aga kurta polnud mõtet, sest ideaalset suuska ja määrdekombinatsiooni sellise pika distantsi jaoks pole kerge leida. Lisaks läbisin ma distantsi ühe paariga. Hilisem võitja Siim Vinter vahetas suuski tihti ning sai iga kord alla värskelt geelitatud suusapaari, mis vähemalt 10 km ideaalselt toimisid. Selline ettevalmistus ei ole muidugi odavaim lahendus ja vajab väsimatut taustajõudu, kelleks Siimu puhul oli tema tubli elukaaslane. Ja tõsine töö tõi ka tulemuse. Ma ei leidnud peaaegu terve distantsi jooksul mahti vaadata suusakeskuse seinal olevat kella ja seetõttu ei teadnud midagi oma ringiaegadest. Esimest korda viskasin pilgu seinale peale 6 ringi ehk siis 3o km-l ja kell näitas 1:49 ning sooja oli sel hetkel 5 kraadi. Keegi mainis hiljem, et päikese käes oli +9. Igal juhul kange tahtmine oli vahepeal müts maha visata, mida ma siiski ei teinud. Sõitsin Craft Elite XC kombega, mille all olid vaid lühikese käisega Craft Pro Zero Extreme särk ja Craft Pro Zero bokserid. Selline kombiatsioon töötas ülihästi, kordagi ei tekinud märgade riiete tunnet ja sõidu lõpetades olid bokserid vaid kergelt niisked. Ehk siis puhas, kuiv ja soe tunne nagu beebimähkmete reklaamis. Crafti pesu ei vahetaks küll hetkel ühegi teise brändi vastu. Jooki hakkasin võtma alates teisest ringist ja esimesed geelid pigistasin suhu peale 6. ringi. Geeli manustasin veel 9. ringil, ikka 2 x 30 g korraga. Jooki võtsin edaspidi igal ringil ja tavaliselt 2 topsi korraga. Vahepeal ampsasin ka banaani ja võtsin mõned hapukurgid. Valmis pandud võileibadeni seekord ei jõudnud, küll aga tegin pikema toidupeatuse, et proovida poolevedelat tangudega kartulipudru, mida tulevased Võhandu maratoni korraldajad oli otsustanud suusatajate peal testida enne tõsist jõemaratoni. Pudru maitses hästi. Igal juhul kosutavam ja ka kasulikum kui mingi supilurr mida igal võistlusel ette antakse. Ma ei saa üldse sellest supiteemast aru. Kellele ja miks on peale võistlust hea mingi poolvesine seljanka? Korralik pastaports või moosiga kaerahelbepuder (nagu pakuvad meie lõunanaabrid oma rattamaratoni sarjas) pakuvad palju paremat kõhutäidet ja on taastumisele ka kasulikumad. Nii et kartulipuder oli hea. Aga veelgi parem oli Rimist ostetud XXL mõõdus juustupirukas, mis umbes 20 min peale hea enesetunde tagasi tõi ja tekitas mu käigukasti ühe lisakäigu, mida hiljem vaja läks. Sarnast võileiva/piruka/moosipalli efekti olen varemgi kogenud. Näiteks Salzkammergutis surnud hetkel tõi eluisu tagasi ja lisas oluliselt käiku tavaline ümmargune moosipall. Ükski geel ega batoon ei suutnud seda. Ilmselt on põhjus organismi harjumustes ja imendumises. Tiit Idarand ütles kunagi kuldsed sõnad – söö seda mida oled harjunud sööma. Sel hetkel ma ei saanud aru päris täpselt, mida ta mõtles. Kui ma kodus söön põhiliselt kotletti, siis enne võistlust ja selle ajal ma ju ei tarbi seda?! Tegelikult siiski võiks, mõistlikus koguses muidugi. Võileivad, pihviga saiad, moosipallid jne – need on need söögid mis su reaalselt rajale tagasi toovad ülipikkadel võistlustel, mitte saepurupallidena tunudvad batoonid ja peale võistlust hambapesu nõudvad geelid.
Surnud punkt oli ületatud kui sõita jäi viimased 15 km. Ühtäkki tundsin endas tohutut tahet veel sõita. Hakkasin isegi vahtima kes mu ees ja taga sõidavad nagu tahaks võistlema hakata! Vimases kahes vahepunktis piirdusin ainult ühe joogitopsiga käigu pealt, sest polnud vajadust enamaks. Kartulipuder ja juustupirukas tegid oma tööd tõhusalt ja mitte üldse kõhtu koormavalt. Minust umbes ühe laskeka karistusringi kaugusel sõitis minuga samal ringil Taikki Tillemann, keda ma ei planeerinud endast mööda lasta. Kuigi ma oma kohta ei teadnud, ei tahtnud ma, et see oleks hiljem üks koht allpool. Ikka spordimehe hing lõi tuld ja võistlusmoment oli tekkinud. Seda küll ei tea kas ta mõtles samamoodi ja mind üldse kätte saada tahtis. No ma kujutan ette, et ta seda ikkagi tahtis. Võistlus ju ikkagi. Viimasele ringile minnes panin kohe veidi käiku juurde ja tõusudel oli samm ikka oluliselt lennukam. Ringi teist poolt peale Kurgjärve pööret lausa nautisin, sest lõpp tundus nii lähedal. Haanja suusastaadionil liuglesin juba mõnuga ja lõpus oli vahe Taikkiga veninud 2 minutile. Küll aga oli üllatus finishis kui 50 sek peale mind finisheeris Margus Heintalu, kes oli samuti samal ringil ja kellest mul polnud aimugi! Marguse väitel oli ta mul Kurgjärve pöördel peaaegu kannul, aga siis ma olin eest järsku kadunud. Andsin tagasihoidliku näoga teada, et peale Kurgjärvet ma enam tagasi ei hoidnud. Hiljem protokolli vaadates selgus, et oli viimase ringi sõitnud peaaegu sama ajaga, mis esimesegi. See avaldas mulle muljet ja kinnitas õiget tempovalikut. Tulemuse ja statistika on OK Võru kodukal Igal juhul oli väga hea meel finishis, et selline üritus läbi sai tehtud ja andis ettekujutuse millised võiks olla piirid kestvussuusatamises.
Klassikute võitja Ivar Ivanovi klassikasamm oli äärmiselt nauditav ka viimasel ringil. Tema minekut imetlesin osavõtjatest enim.
Nüüd on aeg suusad paraka alla panna ja tõsisemalt pilgu maanteele suunata. Peale Vinter100 tegin järgmisel päeval mõnusa lõdvestava 2,5h maanteesõidu ja tänaseks on neid paar tükki veel lisandunud. Üleeilne 75 km ja 2:48 koos Ermoga tundus juba päris trenni moodi.
Haanja Vinter100 ülevaade Võrumaa Teatajas.
