Ei läinud üldse kaua – vaid mõned hetked peale seda kui Leedu bikepacker Paulius Bakutis kuulutas FB-s välja ürituse Hydra Trail 2018 ja ma neelasin konksu alla. Baltikumi esimene ametlik bikepacking üritus – seda oli võimatu ignoreerida!
Veidi segadusse ajav, rohkem veematkale sobilik nimi Hydra Trail on tegelikult teadlikult valitud. Nimelt hoiab kogu rada Leedu suurima jõe Nemunase ligi. Peale Kaunast vahetab Nemunase suunanäitajana välja tema suur harujõgi Neris, mille kallastelt tuleb peale Vilniust liikuda edasi Žeimena voogude naabruses.
Hydra traili raja kokkupanekuga on tegeletud üle 10 aasta ja 2018 aasta versioon oli pikkusega 600 km. Rada sai alguse Lõuna-Leedust Veisejai linnakesest, mitte kaugel Poola ja Valgevene piirist. 600 km jooksul saab osaleja läbida mitmeid väga ilusaid Leedu linnu, külasid ja rahvusparke ning nautida kaunist ja puutumatut Leedu loodust. Rada lõpeb järvederikkas Kirde – Leedus Zarasai puhke- ja veekeskuses. Suurematest linnadest jäävad teele Alytus, Kaunas, Vilnius ja Jonava ning korraldajad lubavad, et osaleja üllatub nähes kui lähedal on mõnusad maastikurattarajad linna keskustele.
Kogu trassist on 10% kattega teedel, 90% on offroad tracks.
Selgitan ka veidi väljendi bikepacking tähendust. Seda väljendit hakati kasutama rattaga kergmatkamise puhul kui hakati valmistama rattakotte, mida saab paigaldada rattale ilma pakiraami või muude tugede abita. Ühtäkki muutus raske ja kobakas matkaratas kergeks ja hästi juhitavaks maastikurattaks, millega saab vallutada mis iganes raja. Seni põhiliselt asfaldil- ja kruusateedel toimunud matkamine ehk bike touring sai vajadusel kolida metsa ja mägedesse. Ei läinud kaua kui tekkisid ka organiseeritud bikepacking üritused. Korraldaja kaardistab trassi, jagab selle digitaalselt osalejatele ja minnakse kokkulepitud ajal ja kohas koos rajale. Kokkulepitud reeglite alusel. Üritustel on alati rõhk sõnal unsupported ehk väline abi on keelatud, kõigega peab ise hakkama saama. Sööd seda mis kaasas, ostad tee peale jäävatest poodidest või leiad midagi kohvikutest. Puhkad ja magad seal kus heaks arvad ja kus see on võimalik. See võib olla öine bussipeatus, varjualune öisel tühjal perroonil, suveks suletud kooli räästaalune või piiramatute võimalustega samblased küljealused öises metsas. Miks ka mitte hotell, kuid selle pead leidma ürituse ajal, mitte broneerima ette enne starti. Ratta parandamisega pead ise hakkama saama, võid minna remonti, kuid rajale pead naasma samas kohas kust lahkusid. Kui kasutad poode, hotelle ja rattaremonti, siis need teenused peavad olema avalikud, kõigile kättesaadavad. Sõbra juurde raja ääres olevasse suvilasse ööbima minna ei tohi. Autoga kaasa sõitva sõbra või elukaaslase käest sööki, jooki ja muud abi vastu võtta ei tohi. Küll aga võid osutada abi kaassõitjale sama ürituse raames. Lühidalt – need kes ei ole harjunud ise hakkama saama, nendele see formaat ei sobi.
Bikepacking on hetkel tugevas kasvufaasis, ürituste arv suureneb päris kiiresti. Nagu ütlesin, Hydra Trail on Balti regioonis esimene. Skandinaavias on mitu talvel peetavat sõitu, kuid Poolas, Tšehhis, Slovakkias, Saksamaal on palju huvitavaid sõite ja neid lisandub igal aastal.
Ma ei olnud 13. juulil 2018 Veisejai pargis starti oodates ainuke eestlane. Minu üllatuseks oli rattamatka pisikust nakatunud ka vana tuttav Janno Kusman, keda ma viimati nägin vist küll selle aastatuhande esimestel aastatel ja oli tõesti meeldiv taaskohtumine. Välismaalasi ei olnud üritusel palju ja eelmisel õhtul toimunud kohustuslikul koosolekul kuulasime ilusti ära umbes tunniajase jutuajamise leedu keeles, millele järgnes umbes kaks korda lühem inglisekeelne osa.
Hommikul, umbes 15 min enne üheksat käivitasime telefonis Never Alone äpi, mille kaudu korraldajad meie edenemist rajal jälgisid. Üsna kehvake oli see äpp, sest lülitas end pidevalt mulle arusaamatutel põhjustel end välja ja pea kogu sõidu käivitasin selle taas kui kuskil peatusin. Sama jama oli ka teistel. Igal juhul üheksaks olin ma valmis istuma rattale ja sõitma risti läbi Leedu. Mu rattal oli üsna kerge varustus, sest plaanisin kõik ööd veeta kuskil katuse all ja metsas ööbimise varustust kaasa ei vedanud. Seetõttu jäi lenksukott kaasa võtmata.
Stardirivis oli näha erineva varustustasemega sõitjaid. Üldiselt oli aeglasematel kaasas terve elamine ja kõige kiiremal vaid kaks banaani taskus. Vajadused on erinevad. Ka rattavalik erines tublisti. Kuigi domineeris klassikaline hardtail, oli näha ka oinasarvedega kruusaneelajaid ja üksikuid hübriidrattaid. Ma vist olin ainuke täisvedrustusega, aga tean kui tänulik mu tagumik selle eest hiljem on.
Esimesed kilomeetrid asfaldil olid üsna tempokad ja 10 km sõitis korraldaja autoga ees. Jäi mulje nagu oleks alanud rattamaraton ja rivi venis väga pikaks. Ise sõitsin üsna rivi lõpus, alguses koos Jannoga ja püüdsin sõidu ajal kaelas rippuva fotokaga pilte teha. Teiste tempo mind ei huvitanud üldse, sest mul ei olnud mingeid ambitsioone jõuda lõpuni esimeste seas.
Päris lõdvaks ka end muidugi lasta ei saanud, sest plaan oli ööseks jääda Birštonasse ja sinna oli enam-vähem 190 km stardist. Kuna eesolev maastik oli võõras, siis ei olnud mingit aimu mis kell ma sinna jõuda võiks ja millise tempoga üldse arvestada võiks. Plaan oli rajal pilte teha, peatuda kohvikutes ja huvitavates paikades ja muidugi kunagi ei tea, mis sellisel retkel ette tulla võib.
Kui umbes 13 km oli uhatud, ilm oli siiski üsna palav, keeras rada lõpuks maanteelt ära metsa. Varjuline metsatee pakkus jahedust ja niiskel mullal veeredes tuli kohe meelde kui mõnus on maastikurattasõit.
Head veeremist ei olnud kahjuks kaua, sest rada muutus järjest kitsamaks ja kitsamaks ja kitsamaks kuni lõpuks kadus üldse. Tõenäoliselt ei olnud rajameister seal ise sõitnud vaid järginud mingit Leedu aluskaarti. Ja kui ma sealt Paleoliitikumi aegset ürgmetsa meenutavast võsast rattaga läbi murdsin ja murdunud puid ületasin, oli näha, et kunagi oli sealt tõesti mingi jalgrajake läinud. Kahjuks on tühjenevad maapiirkonnad loonud situatsiooni, kus mitmed aastakümnete (või -sadade?) vanused metsateed ja -rajad on kinnikasvanud. Kaartidel nad muidugi elavad oma elu edasi, aga reaalsus on selline nagu alloleval pildil olev “rada”.
Lõpuks jälle vabasse vette ehk mändide alla metsateele jõudes sain oma sõidurütmi tagasi ja hakkasin tasapisi mööduma kiirematest alustajatest. Kedagi otseselt mul kinni püüda polnud vaja, kuid kui ees mõnda värvilist selga näed, siis ma vist automaatselt hakkan kiiremini väntama. See vist on uudishimu, mis paneb kiiremini liigutama, sest alati kui kellegile järele jõudsin, püüdsin aru saada, mis rahvusega tegu on. Mulle tegelikult valmistab isegi veidi nalja kui ma püüan avatud olemise ja lõbusa ilmega alustada inglise või vene keeles kerget kompavat small-talki ja vastu vaatab ehmatanud ilmega tõsine nohik, kes on arvestanud ilmselt, et järgmisel 5 päeval ta tõenäoliselt kellegiga rääkima ei pea. Ma olen saanud mõne sellise rääkima, aga mõni ei ole murdunud ning tundus, et mõnel seab piiranguid ka keelebarjäär. Kuid alati leidub ka neid, kes saavad aru, et teistega rääkimine aitab peletada ultracyclinguga kaasas käivat üksindust, samas liigne seltskondlikkus tapab bikepackingu vaimu – olla üksi ja saada üksi hakkama. Mulle sobib selline variant hästi, kus aeg ajalt kedagi kohates saab mõnda aega koos sõita või veel parem on puhuda veidi juttu kuskil poes ees või kohvikus. Kuid päevast päeva kellegiga koos sõita ma sellisel üritusel pigem ei tahaks.
Niisiis seal männikus, Baltoji Ancia nimelise jõe kallastel ja kus jõge ennast kordagi kaldamänniku tagant näha polnud, kohtasin ma mitmeid sõitjaid ja alati mõtlesin – huvitav kas ma neid veel järgmistel päevadel kuskil näen? Nagu hiljem selgus ei näinud ma enam kedagi neist selle sõidu jooksul.
Baltoji Ancia hüdroelektrijaama kõrval sillal, looduslikult väga kaunis kohas, püüdis möödasõitjaid kaamerasse ürituse fotograaf ja nii sain mälestuseks vähemalt ühe pildi endast rajal.
Surusin edasi mõnusas ennelõunases leitsakus mööda kiiret metsateed, saatjaks taevani kõrguvad männid ja künka tippu valvav valge rist. Tulevik oli täis tundmatust, kuid vähemalt kristliku maailma kaitsev käsi oli kohal.
Kiired metsateed vaheldusid aeglasematega, möödusin veel ühest väiksemast grupist kuni ühtäkki tundsin, et keegi sõidab minu taga. Viskasin pilgu selja taha ja nägin, et mu tuules istub mugavalt Elijus Čivilis. See mees on harjunud kahekesi sõitma, sest ta on 24h MTB maailmameister paarissõidus ning kahekordne Euroopa meister 24h MTB paarissõidus. Elijus hoiab enda käes ka rekordit ümber Leedu rattaga sõites, läbides ca 1200 km 44 tunniga. Non-stop loomulikult. Arusaadav on ka miks mees niimoodi kiirustab, sest puhkuse aega tal napib – Elijus on Leedu aseminister majanduse ja innovatsiooni alal. Sellise kaliibriga mehel pole puhkusepäevi just jalaga segada.
Möödus veel umbes 10 km kui jõudsime Druškininkai linna piirile suurele maanteele. Kergliiklusteele pöörates võttis Elijus tagataskust banaani, võttis ampsu ja viipas, et ma järgneks talle. Mul aga plaanis sporti teha polnud, plaan oli hoopis teha esimene peatus ja nautida tass kohvi ja võib-olla paar pirukat selles Leedu ühes kaunimas kuurortlinnas.
Otsisin linnas üles sobiva poe kuhu ette saaks ratta jätta nii, et see enam-vähem silma all oleks ja ostsin paar pirukat ning veidi juua. Peene nimega Hotel Europa Royal lounge-bari ees sain tassi kohvi. Võtsin korra istet, et kohvi nautida, kuid kärsitus edasi sõita oli suur ja nii ma end varsti leidsingi väntamas edasi mööda Nemunase äärset pikka promenaadi.
Druškininkai asub ise Dzūkija rahvuspargis, mis on loodud Nemunase jõe kaldal asuvate männikute, maastike ja külade kaitseks 1991 aastal. See on ilus kant vahelduva loodusega, kus tooni annab jõgi. Kohati olid teed väga liivased, siis kihutasin jälle üle rohtunud aasade või väntasin mööda heinamaade ääri. Silma jäid mitmed religioossed paigad. Vast kummalisem neist oli klaasist kuplikujuline ehitis koos kauni iluaiaga. Inimesed jalutasid seal kuidagi vaikivalt ja mõtlikult. Kuplis sees oli seina ääres toolide ring, kus vaikides istuti. Külastajate arvu hulga järgi tundus see olevat populaarne koht. Hiljem uurides selgus, et tegu on Merkine püramiidiga – uuema ajastu pühamuga, kus inimesed ja mets muutuvad lähedasemaks ja kus klaaspüramiidi all saab kogeda jumaliku energia tervendavat mõju.
Kuigi Nemunas oli mind saatnud juba viimased 40 km ja vesi oli peaaegu käe kõrval, hakkas mu joogipudel tühjenema. Üha soojemaks muutuv lämbe ilm mängis selles oma rolli ja nii ma ühel hetkel peatusin ühes varjulises puudesalus ja täitsin oma pudeli risti üle tee voolava kiire vooluga jahedast ojast ning rüüpasin veel mitu head sõõmu kuni janu kustumiseni. Küll oli mõnus hetkeks seal jahedas seista ja uurida eemal paistvat mäenõlva, kust ka minu rada üles viis. Nõlvast üles punnides üllatusin korralikult kui avastasin end järsku linnast. Miski künka all sellele ei viidanud. Tegemist oli Merkinė linnaga, mis on üks vanemaid asustatud paiku Leedus (9-10 saj. e.m.a.). Linnakese keskväljakul oli pood, lukustasin oma ratta nurga taga oleva trepi käsipuu külge ning läksin ostma omale lõunaeinet. Hinnad tundusid olevat väga odavad ja nii läksid kaubaks karp salatit, lahmakas kohupiimakook, jogurt, coca-cola ja mineraalvesi. Kogu kraam läks maksma alla veidi alla 8 euro! Istusin trepile, võtsin einet ja jälgisin kuidas mõned Hydra Traili mütsidega ratturid poe ees minekule sättisid ja osad alles jõudsid poodi. Miskipärast pakkusin ma huvi ühele BMW juhile, kes tuli juttu tegema. Sain teada, et tegu on rekkamehega, kes töötab Saksamaal ja on kodus nädalasel puhkusel. Purssis vigases inglise keeles väga tahtejõuliselt ja jäi mulje, et päris kaine ta polnud. Kuuldes, et mul on plaan sadu kilomeetreid sõita, ajas ta muidugi silmad täiesti rõngasse ja arvas, et eksis kuuldud numbriga ja muutus mu vastu väga aupaklikuks. Ilmselt lühiajalise usalduse võitmiseks rääkis ta, et rattasõit pole tallegi võõras, kuid nii pikki maid ta ei sõida.
Merkinė linnast välja sõites viis rada mööda kohalikust vaatetornist. Loomulikult ei loobunud võimaluset sinna onida ning ülalt avanes hunnitu vaatepilt Nemunase jõele ja maastikele.
Mõne kilomeetri pärast kohtasin Leedu rattureid Jonast ja Justast, kellega nautisin koos järgmist 20 kilomeetrit. Vahepeal jäin maha kuna tegin pilte, siis sõitsime jälle koos ja vahepeal jälle liikusin neist ette. Jonas ja Justas rääkisid midagi omavahel lõbusalt ja siis tõlkisid mulle, et minu näol on vist tegemist väga võimeka eestlasega, kes suudab teha pilte, jagada muljeid, arutleda olulistel teemadel ja siis vedada järgmisel hetkel nii, et neil oli raske kannul püsida. Igal juhul oli meil koos väga lõbus, saime arutada ja võrrelda mitmeid Eesti vs Leedu teemasid ning jõudsime järeldusele, et ei eestlased ega leedukad oska läti keelt. Viimase kohta ütlesid nad üldse veidi irooniliselt, et tegu “katkise leedu keelega”. Ühel hetkel libisesin ma neil vaikselt eest ja olin jälle üksi.
Rada oli selles piirkonnas fantastiline. Pimedad ja jahedad metsaalused vaheldusid päikeseliste luhtade ja heinamaadega. Jõgi oli kogu aeg lausa käeulatuses või vaateväljas. Kuidagi kummaliselt kindel tunne on kulgeda koos jõega samas rütmis. Tume veemass, mis kohati oli tardunud siledaks peegliks, loendamatud jõekäärud, kaldaroheluse kohal pinisevad kiilid, loomade poolt sissetallatud joogirajad ja inimeste poolt maha jäetud jäljed sisendavad, et sa ei ole üksi.
Nemunaitise külla jõudes olin palavusest veidi kurnatud. Pudelis soojaks loksunud vesi oli kaotanud minu silmis igasuguse atraktiivsuse, kallasin seda kurgust alla vaid oma füsioloogia funktsioneerimiseks. Null naudingut. Nemunaitises pidi olema minu andmetel ka pood. Peatänav oli pealelõunaselt vaikne, vaid mõned avatud aknad luitunud majakestel andsid märku, et mõni hingeline siiski seal on. Olin juba külakesest läbi jõudmas ja lootus end värskendada kadus iga vändapöördega kuni vasakut kätt tänava ääres jäi silma sildike “Parduotuve Baras” – pood ja baar. Toetasin oma ratta aias oleva pingi kõrvale puule ja sisenesin eramusse ehitatud poodi. Vahetasin paar eurot külma coca ja jäätise vastu ning istusin ratta kõrvale pingile. Minu vastas olevast lehtlast kostis üha valjemaid hääli ja mingil hetkel läks see üle valimatuks sõimuks leedu – vene segakeeles. Kell oli umbes 5 õhtul ja see seltskond seal oli korralikult juuatäis. Loodushäälte asendumine joodikute käraga oli korraks isegi päris lõbus. Püüdsin jäätist mugides ajaviiteks aru saada, et keda ja kuidas sõimatakse ent ei närinud end sellest mörinast siiski läbi.
Lõpuks õnnestus näha ka lõugajat ennast. Umbes 60 aastane külamees astus lehtlast välja, lajatades endiselt roppusi sinna ja tänna, siis istus ratta selga ja väntas minema. Sättisin end isegi peale etenduse lõppu minema ja jõudsin külamehele üsna varsti järele, tegin selja tagant ühe pildi ning möödusin tast igaks juhuks teisest tee servast.
Vahepeal jõudsin taas järgi Jonasele ja Justasele, sõitsin neist mööda ja tegin neist veel ühe pildi. Nad olid minust möödunud Nemunaitises sel ajal kui ma hooviteatris näitemängu joomarlusest jälgisin. Maastik oli muutunud veidi põnevaks ja meenutas veidi Munamäe eelmäestikku.
Kell hakkas kiskuma 7 kanti ja teadsin, et Alytuses tahaks enne veel poodi külastada kui selle Leedu suuruselt 6. linnakese jaekaubandus nädalavahetusse vajub. Keerasin eramute rajooni sisse lootuses jõuda kohe keskusesse, kuid leidsin end üllatuseks hoopis pargist, millel lõppu ei tundunudki tulevat. See meenutas veidi Rakvere tammikut, kuid kiired ja sinka-vonka kulgevad singlid ja pargiteed ei lõppenud ega lõppenud. Janu vaevas ammu juba ja mõte kinnistus ühe rohkem Maxima külmikuustest läbipeegelduvatele Coca-Cola pudelitele. Rada, mida ma igapäevaselt naudiks täiega, õnneks lõppes ja mööda laia asfalti jõudsin poodi 10 minutit enne sulgemist.
Istusin poe ette trotuaarile ühe leedukast osaleja kõrvale, kes lahkelt jagas minuga oma sefiiri, sest suur karp käis ühele üle jõu. Mees rääkis kuidas ta oli aasta tagasi läbinud kõikide bikepacking event-ide “ema” ehk Tour Divide-i. Tegin temast ka ühe pildi, kuid märkamatult oli mu terve tee kaelas rippunud fotoka objektiiv puutnud kokku higise särgiga ja nii sai meenutus mehest veidi udune.
Kuna hakkas juba õhtusse kiskuma ja 150 km oli kulgetud, siis uurisin kogenud mehe käest, et millal plaan puhata? Vastus tuli suht ükskõikselt: “Sõidan kuni viitsin pimedas, siis teen powernap’i 15 min ja siis sõidan edasi.” See on alles hardcore bikepacking spirit, mõtlesin omaette ja nägin oma vaimusilmas juba õhtusööki ja mõnda hotellituba Birštonases kuhu oli plaan ööseks jääda. 40 km oli veel jäänud.
Viimane 40 km lõik läks päris kiiresti, vähemalt esialgu. Coca, kohupiim ja sefiir töötasid nagu besniin ja nitro ja metsavahel andsin korralikult minna. Kuni ühe hetkel juhtus midagi ootamatut. Laskusin metsas üsna suure kiirusega kuni jõudsin kohani kus rada ületas teetruupi. Keegi oli seal hiljuti metsa teinud ja värskelt kooritud oksarisu vedeles niiskel rajal. Need oksad olid libedamad kui jää ja sekundi murdosa jooksul kadusid alt mõlemad rattad ning nägin kuidas ma koos rattaga lendasin teetammilt alla ojasse, mis oli pealt paksu rohelise lögaga kaetud. Ma ei saanud midagi teha, kõik käis nii kiiresti, et end kuidagi kaitsta tundis lootusetu. Kukkusin külili vette ja nägin kuidas roheline lainetav löga mu pea kohal silmes ees lainetena kokku lõi. Oja põhjas oli mingi känd või juurikas, mis torkas mulle otse külge ja lõi hetkeks pildi eest ära. Kogu see situatsioon oli üsna hirmus, sest ma suutsin küll pea vee peale tõsta, kuid sealt tee peale ronimine nõudis päris korralikku pingutust. Lisaks tuli ratas kuidagi selle plöga seest kätte saada. Olin muidugi läbimärg ja mudane ning ojapõhjaga tutvusid nii kaelas rippunud fotokas kui ka tagastaskus olnud telefon. Telefon õnneks töötas, fotokaga nii hästi ei läinud ja kahjuks sellest hetkest kuni lõpuni mul enam selle jutuajamise saateks ühtegi kvaliteetset pilti pakkuda pole, vaid mõned üksikud telefonifotod on säilinud. Õnneks mu pommikindel Garmin eTrex gps töötas ja püüdsin end kuidagi sõitma saada jälle. Ehmatus saatis mind siiski veel mõnda aega. Külg tuikas korralikult, aga sõita sai. Birštonasse oli umbes 25 km. Jõudsin sinna juba pimedas, leidsin hotelli ja sain veel viimase söögi enne restorani sulgemist. Pesin rattariided ära, lammutasin fotoka juppideks, et sisu ära kuivaks ja keerasin magama.
Esimese päeva kontosse jäi 189 km, 1670 tõusumeetrit, keskmine kiirus 17.3 km/h.
Hommik oli raske. Koge keha valutas kukkumisest ja päris täpselt aru ei saanud kust on kõige valusam. Liigutada oli valus, püsti tõusta oli valus, kummarduda oli valus. Umbes 10 paiku proovisin ratta selga istuda – valus oli. Proovisin vändata – ei olnud nii valus. Proovisin rattalt maha tulla – väga valus oli. Otsustasin ikkagi jätkata, kuigi energiatase oli nullis. Seda on rääkinud mitmed ratturid, et kui paned korraliku matsu, siis kaob jõud ära. Olenemata kui head vormis sa oled. Ilmselt loodus püüab sind hoida ja keerab sisemised kraanid kinni – puhka parem mees, ära mängi endaga. Ikkagi püüdsin sõita, tahtejõud ja jonn mängis hetkel füüsise nurka.
Birštonase matkaraja juurikad olid selge piin. Iga juurika ületus tundus nagu keegi virutaks sulle jalga vastu külge. Nii täpselt ma pole vist ühelgi rajal trajektoori otsinud kui siis, püüdes vältida kõiki kive, auke ja juurikaid, jälgisin rajakonarusi nagu uusim laserskaneerijaga droon. Birštonase linna juures teeb Nemunase jõgi üsna suure kaare, nii et moodustub selline suurem jõekäär, mille pikkus mööda jõeäärt on veidi alla 20 km. Nii juhtuski, et alustasin sõitu Birštonasest ja lõpuks jõudsin sinna kaarega tagasi. Kogu see jõekäär on kohalike poolt armastatud Žverinciause mets, kus on 15 km matkarada, lõkkekohad, suur väljak kontserditeks või spordivõistlusteks ja kogu mets on täis erinevaid puitskulptuure. Kui minna sinna väljakule jõudsin, siis käis parajasti kohalik maastikujooksuvõistlus, kus tundus olevat 4 erinevat distantsi rada tähistavate erinevat värvi lipukeste järgi ning rahvast oli meeletult. Minu track läks loomulikult stardi-finiši alast otse läbi ja pidin leidma muu võimaluse kuidas sealt mööda saada.
Kohati oli tegemist, et vastutulevate jooksjatega samale kitsale rajale ära mahtuda, õnneks lõpuks nende read hõrenesid ja mina hakkasin taas lähenema Birštonase keskusele. Sellest andis märku üha rohkem parki meenutav ümbrus ja lõpuks maandusingi ühes mõnusas südalinna kohvikus, et enne juba alanud pikka ja loodetavasti mitte väga valusat päeva üks tass head kohvi juua.
Lipsasin veel läbi toidupoest, et päevaks joogi- ja söögivaru tekitada ning võtsin suuna Kaunase poole. Kaunasesse oli umbes 140 km ja arvestades minu tervislikku seisukorda oli see selle päeva miinimuplaan.
Ilm kiskus väga palavaks, rada oli ka veidi tehnilisem kui eelmisel päeval. Kohti, kus pidin ratta seljast maha tulema oli palju ja iga selline peatus meenutas mulle tugeva valusööstuga eilset päeva. Eriti eredalt meenub sild, mille ületamine koos rattaga nõudis üsna suurt osavust, sest sild kõikus nagu haavapuu latv tuule käes ja laius oli selline, et ratast sinna eriti ei mahtunud. Olin õnnelik kui sealt intsidentidena üle sain – pealtnäha lihtne sillake, aga pakkus palju närvikõdi.
50. kilomeetriks oli tänu oma palavusele kõik paagid tühjaks joonud. Cocast või jahedast alkovabast õllest unistamine muutus jälle tüütuks reaalsuseks ja väike jäätiseamps poleks ka liiast olnud. Paar pikka kruusakat, kus väikestelt kividelt päikesekuumus tagasi peegeldas, olid eriti piinavad. Olin jälle liikumas aurude peal. Kuskil täiesti suvalisel võsavahel keeras rada ühele pea nähtamatule singlile, kus looduse kutsel tegin väikese peatuse ja ühtlasi jäädvustasin endast selfie. Mõtlesin, et saadan selle pildi kodustele, kuid telo näitas hädist 2g võrku ja ei viitsinud sinna passima jääda kuni bitid õhu kaudu Eestisse liiguvad.
Õnneks juhatas see mõttetu singel mind asulasse, mille nimi on Darsuniskis ja kus üsna pea silmasin80-ndate stiilis sovhoosikeskusesse ehitatud toidupoodi. Kasutasin kohe võimalust, et värskendada end erinevate vedelate ja tahkete produktidega. Õlu ja jäätise kombo andis olemusele uue jume.
Kihutasin tundmatusele vastu oluliselt värskema enesetundega ja vedas, et selle pühapäeval avatud poekese leidsin, sest maastik hakkas profiili näol näitama teravamaid hambaid ja teekate polnud ka just alati mitte kõige kiirem. Leidus isegi üks tõusunukk, kus pidin oma vaevatud keha ratta pealt taas maha vinnama ja ratta liivasossis üles nügima. Niimoodi aegalaselt ja higisena liivas komberdades olin loomulikult parmude ja muude kohalike tiivuliste lemmik.
Liivastest küngastest end üle vedanud, viis rada mind jälle jõele lähemale. Järgnev lõik, umbes 10 km pikk enamuses jõeäärsetel heinamaadel ja luhtadel keerlev rada oli ilmselt kogu Hydra Traili raskeim. See lõik algas pika ja maalilise laskumisega jõe äärde. Ülevalt paistis kõik ilus, täielik idüll, kergelt lainetav Nemunas, roheline jõeorg ja niidetud heinamaa suviste pilvede all.
Jõe ääres kippus algselt kiirena tunduv tee üha rohkem ja rohkem hääbuma. Lõpuks ahenes kitsaks jalgrajaks. Siis kadus üldse. Asemele tulid metsloomade poolt sõtkutud mudased augud ja rinnuni rohi. “Rada” põrutas rõvedalt ja mu valutav külg võimendas kõike vastikut. Vahepeal ühes lagunenud hoonega vanas hoovis kadus jälg hoopis, liikusin vaid gps-i järgi. Peagi jõudsin karjamaale, kus pidin pidevalt rattalt maha ronima, et ületada voolu all elektrikarjuseid. Loomi ei olnud näha kuskil. Ühe elektrikarjuse alt pidin läbi roomama. Ilmselgelt ei olnud korraldaja seda kohta oma rattal kunagi läbinud. Õhk muutus üha lämbemaks, jõin küll pidevalt, ent ilmselt organism nõudis rohkem kui aru sain ja jalad hakkasid kingades paistetama. See omakorda tähendab, seda, et mingil hetkel on jalad nii valusad, et ei kannata enam kingi jalas hoida. Ühel liivasemal kaldal kiskusingi kingad jalast ja ronisin jalgupidi jahedasse jõkke – midagi nii õndsat polnud kaua tundnud.
Kurnav jõe ääres rassimine lõppes järsu tõusuga jõeorust välja otse asfaldile. Nüüd sain sõita 8 km mööda asfalti ümber Kruonise hüdroelektrijaama vee reservuaaride. Tegemist on keeruka ehitisega ja ainsa hüdroakumulatsioonil põhineva, kahe veereservuaariga töötava hüdroelektrijaamaga Baltimaades. Kahjuks asfaldilt suure valli taga olevat jaama näha polnud ja rada keeras taas metsa ilusasse jõeäärsesse kõrgesse männikusse. Nemunase jõgi on seal piirkonnas end eriti laiaks ajanud ja meenutab kujult pigem suurt järve. Sinna piirkonda on loodud rahvuspark nimega Kauna marių regioninis parkas. Pea 40 km sai sõidetud mööda ilusaid metsaradu kuni jõudsin Kaunase jahtklubisse. Rada viis otse läbi jahtklubi ja seal kõrval asuva kauni pargi, kus inimesed mõnusat pühapäevaõhtut veetsid, jahtklubi kohvikust ostetud joogid ja näksid näpuotsas. Kaunase keskusesse oli jäänud alla 20 km ja see osa oli üsna huvitav. Sai sõita läbi mahajäetud suure keraamikatehase territooriumi, kus minu meelest oli suur potentsiaal muutuda kohalikuks “Telliskivi” piirkonnaks, miinuseks vaid liigne kaugus Kaunasest. Sai sõita mööda rohtunud raudtee teenindusteid ja Kaunase eeslinna, ületades Nemunast kaks korda 5 km jooksul. Viimased 10 km sõitsin kaldapromenaadil, põigates vahetult enne südalinna ka saarekesele, kus asub kuulus Žalgirio Arena, Leedu korvpalli meka.
Kuigi kell oli alles 8, otsustasin sõidu lõpetada. Enesetunne oli endiselt hädine ja tegelikult tundsin, et ainult avastamishimuga kaasnev adrenaliinitulv oli mind terve päeva liikumas hoidnud. Tänu kukkumisele oli füüsiliselt ümmargune null. Päeva lõpetasin 137 km läbimisega, keskmise kiirusega 15.5 km/h ja tõusumeetreid kogunes 1280.
Kolmas hommik algas hästi. Ma ei olnud enam võimeline voodist tõusma. Nii kui natukene rindkere tõstsin, lõi sellise valu sisse, et vajusin voodisse tagasi. Nagu keegi oleks jalaga tagasi mind surunud. Sain aru, et seis on sitt. Isegi väga sitt. Läbi häda sain end voodist välja, riidesse ja kodinad kokku pandud. Järgnevalt otsisin üles lähima haigla, milleks oli Kaunase ülikooli kliinikum. Vedasin end vastuvõtu õe juurde luugi taha ning kurtsin oma kurba saatust. Õnneks sai vene keelega vabalt hakkama. Kahjuks ei olnud ma taibanud kaasa võtta oma Euroopa ravikindlustuskaarti. Kästi istuda ja oodata.
Üsna kiiresti võeti mind ette ja kuulati üle. Ah nii, kukkusid rattaga? Selge, Leedu seaduste järgi on tegemist liiklusasjaga ja esimese asjana uuriti kas ma olen kaine. Mis sellest, et õnnetus juhtus 36 tundi tagasi. Tehti alkoholi analüüs veeniverest ja tulemused pidid minema politseisse. Peale seda protseduuri hakati tegelema mulle hoopis olulisemate küsimustega – miks mu keha valutab. Kuna mul nende jaoks kehtivat kindlustust ei olnud, siis paluti tutvuda esmalt raviteenuste hinnakirjaga. See leht oli tihedalt täistrükitud A4, leedu keeles. Viskasin pilgu peale ja tuvastasin, et kõige kallim teenus maksab 20€. Kõik muu on odavam. Ütlesin, et hinnad sobivad ja usaldan end raha eest teie kätte. Tehti valuvaigistav süst ja saadeti otse röntgenisse. Arst vaatas pilti ja vangutas pead, sest 2 ribi jaoks oli vaja vähemalt kahte kuud, et nad ilusti kokku kasvaks. Pekki küll, mõtlesin – sõitsin peaaegu 140 km katkiste ribidega! Ajasin paberiasjad korda, maksin 34 eurose arve ning astusin jahedast haiglast taas suvisesse leitsakusse. Nüüd pidi mõtlema mida ülejäänud suvega peale hakata. Üks asi sai juba haigla ukselävel ära otsutatud – 2019 aastal tulen tagasi ja võtan selle asja uuest ette.
Juba kodu poole teel olles sain kõne Leedu politsdeist. Esitati mõned küsimused ja öeldi, et ma olin kaine. Üks kõne tuli veel – Birštonase hotellist. Leedu politsei oli neil uurinud, kas jalgrattaga tüüp oli neil ööbinud? Nüüd oli hotell mures, et kas ma olen ikka elus ja terve. Kinnitasin neile seda selge ja kõlavaga häälega.
