Pühapäeval toimunud Finlandia MTB-l toimus 10 km Hobby klassis totaalne kaos. Sommid ei suutnud kuidagi 10 km-st rada tähistada. Esimene osa startijatest panid ajama rajanäitaja järgi ja aeglasemad tulid tagant oma rada pidi. Tulemuseks oli see, et aeglasemad olid kohal varem, läbides umbes 5 km ja kiiremad koos rajanäitajaga jõudsid tagasi üle tunni aja kestnud seikluselt läbides 17 km. Lapsed rääkisid hiljem, et ees sõitnud rajanäitaja oli metsas jõudnud ristmikule ja siis ausalt üles tunnistanud, et edasi ta minna ei oska:). Läksin tund peale starti korraldajatelt, uurima, et kus siis lapsed ka on ja äkki on eksinud? Ajavõtja vastas ehtsoomlasliku tuimusega, et lapsed on metsas! Kui ma avaldasin arvamust, et vist on millegiga kõvasti puusse pandud, jäi tüüp sama tuimaks: “Joo, ma tiedän.”
Muidu iseenesest on Finlandia MTB ülilahe üritus. Rada on väga vaheldusrikas ning sel aastal oli tuhateed taas vähendatud ja mõned singlid juurde kärutatud. Seal hulgas üks mõnus kivine ja järsk tõus, mis paar viimast aastat oli ilmastikutingimuste tõttu programmist välja jäänud. Singlite lisandumise tõttu oli ka rada veidi pikem ja enamuse gepsid näitasid ca 75 km lubatud 70 km asemel ning tõusu kogunes vast 1250 m kanti. Ma isegi ei tea miks nii vähe eestlasi sel üritusel käib kuigi see on nii kodu lähedal. Peale Porteri meeste olid kohal vaid kaasmaalastest SpeciaIized esindajad, kelledest vähemalt Rivo Saarnat olen seal ühel varasemalgi aastal kruisamas näinud. Ise eelistan juba mõned viimased aastad Finlandiat Tahko MTB-le. Eelarve on oluliselt väiksem ja sõidumõnu isegi suurem. Finlandia rada on raskusastmelt minu meelest veidi raskem, sest üles-alla kruttimist on rohkem ja mingiks hetkeks imeb sind täiesti tühjaks. Sel aastal jätkus mul jõudu täpselt üheks ringiks, sest treenitus pole enam see, mis eelnevatel aastatel. Olen vist sel suvel ratta selga saanud keskmiselt korra nädalas ja siis ka kuskil paariks tunniks. Juba üsna esimese ringi alguses purunes tagakumm ja sama juhtus ka teise ringi keskel. Kuna lõputut sisekummi varu ei jõua kaasas tassida ja sõpradel olid ka nö. näpud juba põhjas, siis pidingi teise ringi keskel metsast maanteele keerama ja kõige otsemat teed mööda tagasi Messilässe stardipaika tagasi minema. See polnud mul esimene DNF sellel üritusel. Sama asi juhtus ka 2001 aastal kui lõhkusin esivahetaja.
Sel hooajal stardin kindlasti veel h100m sõidul ja kui aega üle jääb, siis ka ühel või kahel Soome maratonikarika sõidul.
