Kuigi väliselt ei ole see nähtav, on kevad siiski käes. Juba see on ilmselge kevadine märk, et ma taas Ratturi blogisse postituse teen. Peale viimases postituses kirjeldatud Järve võistlust ei ole ma tegelikult rattaga sõitnud. Valetan, siiski ühe tunniajase tiiru tegin alguse ja lõpuga Käärikul. Sõitsin üle Harimäe ja tagasi. Kokku 20 km ja tund aega ja terve õhtu olin täiesti kurnatud. Talvine ettevalmistus algas hoogsalt suusatades ja Audentese kergejõustiku hallis võimeldes (isegi kava tegin selleks ja väga hea muide), kuid Pühajärve ja Tamula uisumaratonide korraldamine keeras mu sportlikud plaanid totaalselt persse. Päevade kaupa järvedel vett pumbates ja jääd tehes viis tagantjärele mõeldes minust välja kogu sportimise tahte. Jube karm kogemus. Kogu see show tähendas seda, et sain talvel sõita ainult ühe Estoloppeti maratoni kuigi plaanisin sel talvel läbi sõita kogu sarja. Kujunes aga nii, et üle tunni aja ma suusatada ei jaksanud. Füüsiliselt oleks vastu pidanud, aga mingi blokk oli ees ja isu oli kadunud. See oli esmakordne kogemus mulle. Sel talvel on olnud kõike liiga palju. Tööd, muresid, uisumaratone, lund jne. Kõik kuhjus ja samas lahenes kohutava kiirusega ja on pigistanud mind üsna tühjaks. Vahepeal tekkis juba mõte, et rattaga nagunii sel hooajal treenida ei jõua ja lõpetaks üldse ära selle võistlemise ja ettevalmistuse sellisel Kaera-Jaani tasemel nagu me harrastajad oleme. Kevade hõng aga on muutnud mõtteid ja nüüd olen kahe viimase nädalaga teinud juba 6 rattatrenni, põhiliselt koos Lauri ja Konxuga, aga paar korda ka üksi. Erinevalt eelmistest hooaegadest kus kevadised trennid on hakanud kohe 3h+ trennidega, otsustasin sel aastal veidi tagasihoidlikumat joont hoida. Alustasin 2h rahulike sõitudega ümberkaudsetel teedel, et koormusega harjuda ja vältida õhtuseid klaasistunud pilguga televiisori- või arvuti ees istumist, mil päevane trenn on kustutanud kogu õhtu. Tuleb mõnele tuttav ette? Igal juhul on kõik läinud plaani järgi, enesetunne hea ja tänane trenn venis juba 3h pikkuseks. Homseks plaanin sama.
Tänane sõit kujunes mõnusaks kevadseikluseks. Nimelt oli ühele kõvale harrastusuisutajele vaja ära viia uisud, mida olin laenanud vahepeal Evelin Ilvesele, saades selles eest vastu ilusa tänukirjaga foto ja graveeritud puitkarbiga käsitöö kompvekke. Igal juhul mitte mingi kräpp vaid ülimaitsvad šokolaadikommid.
Sõitsime siis Konxuga Kanamalt Tõdva poole, et ületada seal Viljandi mnt ja vändata edasi Nabala poole, kus uisumees elas. Ilm oli ilus, taevas põhjatusinine ja päike pimestas. Sooja +2 kraadi. Raul elas Nõmmikul, paar km enne Paeknat ja tal on jube suur ja väga kurbade silmadega koer, kes jookseb vabalt hoovis ringi. Koer on ikka väga suur. Ja ta kardab inimesi. Jooksid meist eemale ja niutsus pidevalt. Jätsime uisud maja trepile ja keerasime lenksud taas Nabala suunas. Plaan oli sõita Nabalani välja, hoida sealt paremale ja jõuda välja Prillimäele Kohilasse. Paeknasse jõudes viskasime aga pilgu GPS-le ja arvasime, et võiks juba paremale keerata, sest just sinna suunda läks väga ahvatlev tee. Nii tegimegi. Peagi möödusime Kurevere maa-alusest jõest, mis on Eesti pikim maa-alune jõgi. Kahjuks ei näinud seda imet mitte meetritki, sest ta on maa all! Hea et silt vähemalt oli. Meenus kohe anekdoot “Lenin Poolas”:
Näitusel on maal nimega “Lenin Poolas”. Pildil on onn, millest paistab kaks paari paljaid jalgu.
Giid seletab: “See on onn Razlivis, jalad kuuluvad Krupskajale ja Dzeržinskile.”
“Aga kus siis Lenin on?”
“Lenin on Poolas.”
GPS-st paistis tee olevat korralik, igal juhul mitte kõige väiksema tähtsusega. Selgus, et sellel pole mingit tähtsust kuidas see tee aparaadis paistab, sest viimase maja juures lõppes ära lahtilükatud maantee ja edasi läksid vaid kaks sügavat rööbast. Vaatasime targast aparaadist palju seda kõhedusttekitavad “maanteed” on ja tundus umbes paari km jagu. Kütsime edasi, lumi muutus sügavamaks ja see tähendas, et rööpa ääred läksid kõrgemaks. Paar km tegime tasakaaluharjutusi ja andsime koormust ka ülakehale, tehes ennenägematuid võimlemisharjutusi lenksuga. Mingil hetkel oli rööbas nii sügav ja kitsas, et vändata enam ei saanud, siis jälle sai ja siis jälle ei saanud. Lõpuks paistis GPS-i pealt kauaoodatud unistuse ristmik, kus meie arusaamisel pidime suunduma “parema ja suurema tee” poole. T-kujulisel ristmikule jõudes sattusime sarnasele teele kust olim just tulnud. Ainult rööbas oli madalam, kuid põhi jälle pehmem. Ja mõlemale poole paistis samasugune tee nii kaugele kui silm ulatus. Siin on pilt Konxust unistuste ristmikul keset sügavat metsa kuskil kohas, millel kaardi peal pole nime:
Kühveldasime aga edasi ja Konx näitas eriti teravat minekut pehmes rööpas. Jäin koguaeg maha, sest vajusin rööpa äärtesse. Paari km ühel lagendikul selgus tõde. Konxu tagakumm oli tühi ja see hoidis teda lumes väga hästi. Siit moraal – lumes sõites lase kummid tühjemaks. Tühi kumm aga tähendas seda, et tegime lühikese boksipeatuse ja paigaldasime sisekummi. Üritasime algselt parandada kummi vahuga, aga mida pudelist ei tulnud, see oli vaht. Vajuta palju tahad, mitte sittagi ei tulnud sealt. Kumm sisekummiga parandatud, jõudsime teele, kus vist oli juba mitu autot enne sõitnud. Igal juhul jõudsime välja Viljandi mnt-le, kust panime otse läbi Tagadi keskuse, Kurtna ja Kiisa koju. Selline kevadseiklus siis sel korral. GPS-i järgi oli metsas muideks meeletu rägastik radu. Suvel tuleb see kant kindlasti läbi kammida.
Kes on huvitatud meie teekonna GPS failist, andke märku ja ma saadan selle.
