Teate ju seda Ivo Linna lugu küll: “Ma vastan kallis, kõik on täpselt nii kui peab…..”. Täpselt nii ongi praegu, ei vähe, ega rohkem. Rattahooaeg on alanud mulle tavapäraste tulemustega. Esimese kolmapäevaku teine koht Juri Molevi järel näitab piisavalt hästi hetke treenitust ja annab võrdluse konkurentidega. No tund aega jaksan kihutada küll. Oma sõiduaegse enesetunde järgi hindasin oma tulemust 5.-6. koha kanti ja seetõttu valmistas 2. koht väikese üllatuse. Hüppasin sadulasse praktiliselt otse regamislauast, kus ma üle tunni olin sõitjaid teenindanud ja stardihetkeks oli parajalt külma kontide vahele pugenud. Tegin ühe soojendusringi ka, valisin ühe kolmapäevakulise välja ja loksusin ühe ringi tema taga. Kes iganes ta ka oli, minu tervitused siitpoolt. Erik oli ka millegipärast mind oodanud, et koos sõita ja panimegi siis ajama. Kui olin u 100 m sõitnud, üritasin ühest naisterahvast mööduda vasakult, aga pöörasin pehmel kohal vist liiga järsult ja ratas hakkas alt ära vajuma. Päris külili ei käinud, aga jala võtsin välja ja jäin seisma ning sõidurütm oli rikutud. Erik kangutas edasi ja hakkasin teda taga ajama. Vahe polnud suur, u 50 m. Esimese ringi lõpuks olime taas koos ja teise ringi keskel hakkas Erik ära vajuma. Edasi kihutasingi õndsas üksinduses, möödudes aeg ajalt kaaskolmapäevakulistest. Lõpuks oli Erikuga vahe u 1 min. Aga ei tasu väga üle tähtsustada seda kolmapäevast sõitu. Sai läbi tehtud ja asi korras. Plaanin sel aastal trenni mõttes rohkem kolmapäevakuid sõita kui eelmisel aastal. Annab hea võimaluse pingutada ka nädalasiseselt. Näitek absoluutarvestuses parim Tarmo Neemela eelmisel aastal rohkem trenni ei teinudki. Kolmapäev pani täiega ja nädalavahetusel tegi tõsisema võistluse. Ja niimoodi kogu hooaja. Kes teab tema tulemusi, siis paneks selline (edukas) treeningmudel ka Alaveril kukalt kratsima. Aga võib-olla tulekski vähem mõelda ja lihtsalt panna? Unustaks ära lõigud, polarid, võimsused ja aminohapped. Ma olen üsna kindel, et sellise lihtsa treeningu baasil tehtud võistlustulemused ei ole palju halvemad high-tech treeningmeetoditest erinevate abivahenditega. Näiteks värske treki maailmameister leedulanna Simona Krupeckaite vaatas Panevezise trekil kuidas soomlased jt treenisid SRM-ide, Polarite jt vahendite abil ning vangutasid koos oma valgevenelasest treeneriga päid. Nende ainuke abivahend viimase aasta jooksul on olnud stopper. Nii palju siis tulemustest ja tippspordist. Edasi mõelge ise.
Mõni sõna Jõelähtmest ka. Eesti Maratonide Sari sai avalöögi ja lõppes minu jaoks 14. kohaga. Koht on parem kui eelmise aasta 16., aga see maraton muutub minu jaoks järjest raskemaks. Minu meelest on see üritus raskem kui Haanja 100. Haanjas on kohalikus mõistes pikad tõusud, kuid neil tehtud pingutust kompenseerivad pikad laskumised. Jõelähtmel on lühikesed ja teravad tõusud ja neid ei kompenseeri miski. Kui piimhape mulisema hakkab lihaskiu vahel, siis läheb aega kõvasti enne kui enne taas mõnuga vajutada saad. Kuigi Vigurivänt leidis Jõelähtmel ja Jõulumäel rohkem sarnaseid omadusi kui Jõelähtmel ja Haanjal, jään siiski arvamuse juurde, et Jõelähtme on raskem sõit kui Haanja 100. Plaanisin lõpetada ajaga 3:37, sest täpselt nii palju oli Polaril alles vaba mälu, kuid kahjuks kaotasin prognoosile 3 minutit. Numeroloogia fännidele: keskmine HR oli 168 ja kaotasin 4300 kcal ehk siis 477,7 g rasva kui arvestada et 1 g rasva annab energiat 9 kcal. Unustasin end esmaspäeva hommikul kaaluda, seega ei tea kas minu teaduspõhine arvestus ka paika pidas ja ma nüüd pea 0.5 kg kergem olen. Pigem kahtlen selles.
Aga kui nüüd sõidust rääkida, siis esimene raskem moment tekkis siis kui suur punt asfaldislt ära pööras kruusale ja Pait Hirv, kelle jalg hirmsalt laagrijärgselt sügeles tulemust teha, grupi ees hagu hakkas andma. Külmalt startinuna ei suutnud ma ennast vajalikul määral liigutada ja pulss keris ka kuskile 175 peale koheselt. Veidi sitt tunne oli küll, sest u 3-4 km oli sõidetud ja mul juba jalg paks. Esimene järsk tõusunukk tundis ja ka eriti vastik. Seal lagunes ka punt (vaat mis tähendab u 30 pikkune tõus u 10 m kõrguste vahega:)). Ma sõitsin mõnda aega koos Grisha, juba haamrieelses seisundis Pait Hirve, Kaupo Kattai, Kaido Kampuse ja veel paari selliga. Läbinud lugematu kord karjääri ja erinevaid auke, tuli parem enesetunne tagasi. Prügimäe kandis pika võrkaia juures tõusul asusin grupi ette, sest Kampa ja Grisha tempo tundus liiga aeglane. Spurtisin mööda äärmise mõnuga, sest selliseid laugeid tõuse on mu kodukandi maanteedel küllaga ja ma ei hoia end nendel kunagi tagasi. Kõik matsid haakisid kohe sappa muidugi. Kroodi parkmetsa kihutasime 100-ga läbi, punt pikalt kannul nagu kurekael. Vahetult enne Lastekangrut võttis vedamise üle Kampa ja tempo tõusis veelgi. Umbes minut tralli ja olimegi Kampaga kahekesi, taga ei paistnud enam kedagi. Lausa lust oli kihutada kitsal Lastekangru rajal. Mingil hetkel läks Kampal kumm ja sellest oli tuline kahju, sest liikusime mõnuga ja juba paistsid paar särki ka eespool. Kihutasin siis üksi edasi ja jõudsin peagi järgi Ivar Vaabile KJK-st ja Vigurile. Ivar oli kruusa peal üsna kunn, aga metsas liikus tiba aeglaselt. Seetõttu võtsin vedamise enda peale ja varsti olime Viguriga kahekesi. Vigur sõitis kõva kahvliga ja kaebas juba, et sõrmed valutavad põrutustest. Lisaks sellele vaevas teda sadul, mis oli oma otsa suunanud ähvardavalt taeva poole ja Vigur arvas, et see võib mõne aja pärast kuhugi tungida. Tema jutust jäi mulje, et see pole mitte esimene kord, kus sadulapoldid teda alt veavad. Mul oli tast veidi kahjugi. Ühtlasi kasutan võimalust ja tervitan kõiki neid harrastusrattureid, kes kuulasid aasta-paar tagasi ühe kohaliku autoriteet-ratturi juttu kui hea on kõva kahvliga Eestis sõita ja kuidas tänapäeva carbonharkidel on amortiseeruvad omadused. Mingil ajahetkel arvasid väga paljud, et hea tulemus kohalikel maratonidel peitub carbonist esihargil. Sama autoriteet oleks võinud ju oma nõuandega kaasa jagada Eesti ortopeedide andmebaasi. Tulevikus peaks vaja minema ma arvan.
Golfiväljaku teedel jõudsime järgi seni tuvastamata Fixuse särgiga sõitjale ja edasi jätkasime juba triona, millest õige pea sai taas duo. Nimelt lõppesid hetkeks mu jõuavarud peale seda kui olin golfiväljaku asfaltteed läbinud kiirusega 43 km/h ja kui Vigur ette vedama läks, siis lajatas minihaamer valusalt. Selle hetke ajan ma eilse päeva kaela, mil mul paar söögikorda vahele jäid. Arvasin, et see hetk millalgi tuleb. Leidsin endas siiski nii palju jõudu, et hoida Viguri ja Fixusega mõnekümne meetrine vahe. Erik oli ka selleks hetkeks kinni püütud ja pisike punt ka tagant peale tulnud eesotsas Ivariga KJK-st, Sven Ilvesega Investment Agencyst ja Oliver Öpikuga. Ivar Vaab lasi kohe jalga ja kadus eest mõneks ajaks. Edasi tulid tuttavad männimetsa singlid, Kalevi-Liiva jm taolised kohad, kus enne olin käinud, aga kohanime ei mäleta. Kui kõik singlid olid sealkandis läbi kammitud, olime jäänud kolmekesi. Mina, Erik ja Vigur. Enesetunne oli selline keskmine, tahtmist oli, aga särtsu oli tsipa vähevõitu. Ühes männimetsas, kus lookles igas suunas laiemaid kaherööpalisi metsaradu, tõstsin väheke tempot ja püüdsin kinni aeg ajalt ees vilksatanud Ivari. Vigur oli maha jäänud, kuid asfaldile jõudes puhu jube vastutuul, ei olnud tahtmist jõudu kulutada enam ja Vigur oli taas kannul. Ivar jäi tõusul maja ja edasi liikusime kahekesi kuni jõudsime järgi põldude vahel üksikuna kruisivale Henno Puule. Järgnes eelmiste km-te replay – mina ees ja 2 meest sabas. Peale Ruu masti silmasin ees vilksamas punast värvi riietust, mis lähemale jõudes osutus Virgo Karuks. Nüüd oli mul juba 3 meest sabas ja kuna lõpuni oli u 10 km, ei plaaninud ma kindlasti pundiga lõpetada. Tuleb teha võistlus põnevaks ja proovida eest ära sõita! Peale heinamaa laskumist metsa alla vasakule keerates hakkasid “Massa põntsud”. Massa – minu meelest läbi aegade Eesti parim maastikurattur – oli eelmised kahe võidu sepistamisel kasutanud just seda kohta selleks, milleks ma temalt eeskuju tahtsin võtta. Mõne minutiga oli asi klaar. Mina oli üksi Jägala singlitel ja tagant ei paistnud kedagi. Lootsin viimased km-d rahulikult üksi lõpetada, aga selja taga hakkasid paistma 2 täppi, kellest üks hakkas järjest enam ratturi kuju võtma. Üritasin ära arvata kellega tegu ja tundsin ära Ekstreemi vormi. Kas tõesti Kampa tuleb tagant sellise laksuga peale? Eksisin, oli hoopis Kaupo Kattai, kes möödus minust täpselt Jägala Joa kaldale veetud lintide vaheliselt tõusul. Päris hea laksuga läks, mul polnud millegagi vastata peale paari krõbeda sõna enda jaoks. Siis hakkas asfalt ja tuul puhus mis kole. Kiirust enam üle 30 kmh ei jõudnud hoida, mõlemad jalad kiskusid kohati krampi ja kui poe juurest pööras asfalttee paremale finishi poole, siis oleks nagu nagu peaga vastu seina jooksnud, selline tuul puhus vastu. Tagumine täpp hakkas ka juba ratturi kuju võtma ja omaette hakkasin juba taas mõtlema, kes see kangelane tagant tuleb. 2 meest viimastel km-tel mööda lasta oleks juba tõeline ämber. Kattai tõmbas oma tempoga niigi moraali alla. Keegi hüüdis vahepeal et 30 seki eespool on veel üks võistleja, aga sellises tuules ei olnud minust enam töölõhkujat. Hiljem selgus, et ees sõitis Molev, kellega jäi vahe 20 sek-i. 3 ja poole tunni peale on seda muidugi armetult vähe, aga sõidumeest minust enam polnud. Läbi ussi sellesamuse sõitsin viimasel heinamaa singlil nagu pehmes vatis. Selja taga sõitev täpprattur õnneks inimmõõtu minu läheduses ei võtnud ja nii ma ületasin lõpujoone 14. kohal. Täppratturiks osutus hoopis Sven Ilves, mitte Henno Puu nagu ma v(t)atisel ja tuulisel heinamaal arvasin.
