November, rahvakeeli talvekuu on viimasel paaril kümnendil talvisest meeleolust tihti üsna kaugel. Novembri lahutamatuks kaaslaseks on kõikjale laotuv pimedus ja kuu viimastel päevadel on päevavalgus nagu hämar magamistuba, mille ukseprao alt paistab köögivalguse kitsas triip.
Soukkajärvi järv, Liesjärvi rahvuspark. 18.11.2017 Taevas, maa ja vesi jagavad üheskoos tinahalli spektrit.
Talvekuu algab rahvakalendri järgi hingedepäevaga, surnuid mälestava pühaga. Veidi rõõmsamaid hetki peaksid pakkuma mardi- ja kadripäev, kuid neid vanu traditsioone kipub varjutama kõrvitsanäoga peletis ookeani tagant.
Niisiis, tegevuse ja tegutsemislusti leidmine selles hämaras tsoonis ei ole kerge ülesanne ja enesesundimine on valusam kui teistel aastaaegadel. Õhtuti töölt naastes ja hetkeks tugitooli vajudes on vahel sealt üsna raske tõusta ja mõelda kuidas veeta õhtut aktiivsemalt. Talvekuu istub kukil kogu raskusega, keegi oleks nagu tagumiku alla liimi määrinud, tugitoolist tõusmine on üha vastumeelsem soojas ja hubases elutoas. Ei saa salata, vahel olen alla andnud ja lülitanud end terveks õhtuks Telia järelvaatamise lainele.
Siiski on siin kaamose eelses keskkonnas mõned inimesed, kes loodust trotsides korraldavad üritusi ja ajavad inimesi liikvele. Üks sellistest tegelastest on soomlane Ari Ilola, kes arvas, et november on paras aeg proovimaks kätt spordiürituste korraldajana ja kuulutas esmakordselt välja orienteerumisürituse Louna-Rogaining 2018. Võistlusmaastikuks sai – samuti esimest korda – Liesjärvi rahvuspark Kanta-Häme piirkonnas, vähem kui 100 km Helsingist. Kontrollaeg 4h. Märkesüsteem Emit ja piisas ühest kaardist kamba peale. Osalustasu 15€ osaleja kohta, mis on Soome kohta häbematult odav. Kui selgus, et Eckerö Line viib auto + 4 inimest 70€ eest üle lahe ja toob tagasi ka, siis oligi plaan koos.
Lisaks minule, Katile ja Mariile pakkusid reisi- ja rogainiseltskonda Erik ja Age. Öömaja pakkus värskelt renoveeritud Eerikkilä spordikeskus, mis oma kontseptsioonilt on sarnane Kääriku spordibaasile, kuid on kordades suurem ja infrastruktuuri ning teenuste tase ja kvaliteet on väga heal tasemel. Kogu kompleks oli välja müüdud, erinevate spordialade esindajaid kohtas igal sammul. Väikesed jalgpalliplikad, keskkaalus Forssa saalihokitiim ja raskekaalus Kuopio Rugby Team, lisaks veel puntide kaupa pallivõlureid, kelle riietelt ega nägudelt ei olnud võimalik välja lugeda millist väljakut või palli nad kasutavad. Väga sportlik ®õhkkond valitses kogu kompleksis.
Eräkeskus Metsakouluntie-s asunud staabis oli rada oli aega planeerida 1 tund ja Ari oli ettevalmistanud minu meelest üsna detailse kaardi mõõtkavaga 1:20000. Liesjärvi kant ei saa just väga hoobelda oma profiiliga. Kuigi üks piirkond oli meie mõistes üsna loodist väljas ja kaardil ja ei puudunud ka ületamatut järsakut tähistavad tingmärgid. Kuna Marii oli taas tiimis, siis veidi tegi ettevaatlikuks, et kaardi põhjaosa teede- ja radadevõrgustik oli hõredavõitu. Kuna see osa tundus aga kaardilt huvitavam kui lõunapool, siis mõtlesime üheskoos, et läheme ja vaatame ikka selle raskema osa üle ja kui maastik läheb väga soiseks või raskeks, siis liigume lihtsalt mujale. Sinisemad laigud kaardil ehk väga märjad alad jätsime siiski teistele.
Ari ei olnud stardiala väljaehitamisele just ülemäära energiat kulutanud.
Kompaktne lähtöalue koosnes ühest pleekinud stardikangast, kahest nullimispunktist ja euroalustest laotud tornist, mille otsa hiljem ronis kohtunik. Lihtne ja praktiline lähenemine.
Enne starti vaatasime üle veel kohaliku ainsa mitteloodusliku vaatamisväärsuse – vana Graz-i, millega kunagi sai sildi järgi ka 2€ eest lõbusõitu teha. See hind pakkus meile kõneainet, sest Erik avaldas arvamust, et ainuüksi Graz-i käivitamiseks kulub selle summa eest kütust. Ju siis riik doteerib lõbusõitu.
Rahvas kogunes tasapisi stardialale, saatjaks katkematu soomekeelne loba. Ma alati imestan Soomes võistlustel, et muidu maailmas tuntud endasse tõmbunud põhjamaine natuuriga soomlane jõuab sõbraga juttu muliseda tegelikult tundide kaupa. Enne starti, kogu võistluse ajal ja pärast saunas ka veel.
Nullisin kaardi, toppisin selle väikesesse lukuga taskusse ja sättisime end starti ootama. Marii ronis kribinal raamiga seljakotti, alustuseks tegeles lapsekandmisega Kati.
Rohelise jopega korraldaja ronis euroalustest tornile ja sättis end mugavalt, soomlasliku rahuga ootama kuni 200 pealine publik koguneb. Ilma liigseid emotsioone välja näitamata kõlas ühel hektel: “Kolme, kaksi, yksi, lähtö!” ja rahvas hakkas stardist liikuma. Kõik ühes suunas, sest start asus kaardi ühes servas ja seetõttu algus palju erinevaid teevalikuid ei pakkunud. Paar punkti olid küll stardiala läheduses, kuid nende väärtused olid väiksed ja need jäeti enamasti varusse tagasituleku ajaks.
10 sekundit stardini…
Nii nagu meie rogainidelgi oli neid kes läksid võitma, neid kes läksid lihtsalt sõprade või peredega seiklust nautima, oli vanavanemaid lastelastega ja oli ka neid, kes tiimikaaslaseks olid valinud omale koera.
Meil ei olnud plaanis teha ühtegi jooksusammu, liikusime mõõdukas matkatempos metsa poole. Marii ronis siiski seljakotist välja ja vähemalt esimese kilomeetri püsis tublilt pundis.
Kilomeetri jagu kõnnitud, pöörasime suurelt teelt ära metsa kitsale metsarajale, mis tähistatud Ilvesreitti tähistusega. Ilvesreitti on 250 km pikkune radade võrgustik Häme piirkonnas ja need rajad ei ole omavahel ühendatud. Kuidas kogu Ilvesreittit läbida, jääb mulle veidi arusaamatuks. Kohalike jutu järgi on ka Ilvesreitti märgistus mõnes kohas lagunenud ja osad rajad kinni kasvanud. See probleem tundub olevat mitte ainult Soomes, sest ka meil on mitmeid matkaradu loodud ning hilisem hooldus jääb unarusse.
Metsarada oli muidugi suurepärane, mets ise tundus ebanovembrilikult värske, roheline ja sõbralik, üldse mitte hilissügise moodi. Rada lookles küngaste vahel, viies meid lähemale esimese punkti poole, eemal puude vahel kaikumas soomekeelne jutuvada.
Pikalt kahjuks me seal raja peal matkata ei saanud, sest varsti oli aeg astuda kõrvale ja läbida esimene punkt. Meie ees sörkivad seltskondi haaras tüüpiline esimese punkti massipsühhoos kui kambaga ilmselgelt liiga vara rajalt maha pöörati ja roheliselt sambliku taustalt oranži tähistust püüti leida. Tüüpiline rogaini algus kui kaardi ja mõõtkavaga pole veel harjutud. Muidu nii rahulikud soomlased kihasid järsku nagu sipelgapesa. Me ei lasknud end sellest häirida, hoidsime oma joont veidi risuses metsas ja läksime võtsime selle punkti ära.
Nüüd liikusime edasi põhiliselt ainult kompassi abiga, sest metsaradu polnud ja järgmiste punktide piirkonnas polnud ka sellist profiili, mis väga aitaks end kuidagi maastikul paika panna. Kivid, mahakukkunud puud ja üksikud veesilmad hoidsid meie meeled erksana. Märjemates kohtades püüdsime küll alguses tegutseda veidi alalhoidlikumalt ja valisime kuhu astuda, kuid vähemalt minu jalad olid üsna kiiresti läbimärjad. Eriku Vikingi jahisaapad väärivad siin eraldi mainimist, sest need jalanõud jäid kuivaks päeva lõpuni!
Mariile hakkas värske õhk peagi mõjuma uinutavalt ja kuna magava lapse kandmine ei ole kõige lihtsam, eriti teedeta maastikul, siis kolis meie tiimi pesamuna Kati seljast Eriku selga.
Põlenud metsatukka jõudes nägi Marii juba värvilis unenägusid, saatjaks värske õhk, metsakohin ja aeg ajalt ikka veel ei tea kust kostvad soomekeelsed hõiked. Lapse elu on ikka lihtne: “Ma siin nüüd paar-kolm punkti magan, te püüdke kuidagi ise hakkama saada ja öelge sommidele, et nad veidi vaiksemalt võtaks!”
Metsapõlengud jätavad alati endast maha kurva ja minu meelest veidi apokalüptilise vaatepildi. Kummaline tühjus valitseb nendes piirkondades ning nagu iseenesest jäi kogu seltskond vaiksemaks kui sellest looduse surnuaiast kaardi abil läbi kõndisime. Orienteerumise teeb metsapõleng muidugi veidi lihtsamaks, sest kogu maastikuprofiil on hetkega silmale haaratav, mitte nagu Rõuge lühiraja võistlusel, kus nähtavus on Thierry Guergiou sõnul päeval sama mis öösel.
Enamus kaardi põhjosa pidi läbima kompassi abil, korraldajad ei olnud siin halastanud kellelegi ja niigi ahtakesest radade võrgustikust jäid punktid enamasti eemale. Oligi põnevam ja võib-olla ongi Soomes rohkem oreinteerumistehnikale rõhutud, ei tea, sest pole kogemust. Õnneks on kõndides suuna hoidmine kompassi abil oluliselt kergem kui joostes ja nii astusime pea kõikidele punktidele otse pähe. Oli siiski ka füüsiliselt helgemaid hetki, kus avastasime jupi laudteed või mõnusa mäetippu viiva metsaraja.
Mugavas matkatempos kondasime läbi kuusikute, üksikute kiviste künkanõlvade ja tuulemurruliste orgude. Kiiret ei olnud, Snickers maitses hästi ja tuju oli kõigil hea. Vürtsi lisas punkt nr 54, mille legendiks oli järsaku serv. Peale umbes 10 minutilist kammimist üsna kehva läbitavusega ja loodist väljas maastikul oli küll järsak, kuid punkti ei olnud. Käisime kõik seda otsimas, hargnesime liini nagu ajujahil, aga jahitav jäi peitu. Olime juba kogunemas metsaäärsele rajale kui joostes lähenes eemalt korraldaja, käes ilmatuma suure ekraaniga GPS seade ja ütles, et punkt nr 51 on vales kohas ja keeras metsa seda otsima. Mõtlesin, et lippan ka ta sabas siis väikese tiiru, et näha kuhu siis punkt õnnestus paigutada nii, et keegi leia. Vahepeal sain isegi fotoka välja võtta ja korraldaja ponnistuse kaadrile jäävustada:
Lõppes see lugu nii, et pingsalt GPS-i ekraani jälgides olime lõpuks sealsamas rajal tagasi kust alustasime! Selline kapten Trummi ring sai ära tehtud ja kui teejuhi huulilt vaikne “perkele” kostus, otsustasin, et liitun taas oma tiimiga ja las see 51 jääb sinnapaika kus iganes ta on.
Olime jõudmas päeva kõige mägisema piirkonna juurde ning Marii vajas siin juba nõlvalt tippu ronimiseks esisilla vedu.
Hiljem kella pealt vaadates selgus, et kõrgeim tipp oli ca 250 m üle merepinna. Kuigi pildilt nii ei paista, olid nõlvad tegelikult järsud isegi täiskasvanutele. Märgade kivide peal oli valge sammal ja kui selle peale vales kohas astusid, siis võis saada väga pika liu allapoole. Nii õnnestus mulgi korra tekitada üsna ehmatav ühendus kivise nõlvaga, kuid sain õnneks enne pidurid peale kui olin jõudnud umbes 3 meetrise järsakuni.
Ilusal järvekaldal tervitasime matkajaid, kes puhkasid jalga ja võtsid lõunaeinet. Laskmata end neist häirida, tegime mälestuseks ka lühikese fotoshooti, modelliks oli Erik ja taustaks kaunis Tapolanjärvi.
Järve juurest ei olnud enam palju maad kaarti idast läände poolitavale kruusateele, veel viimased pingutused noorte kuuskede vahel ning edasi oli liikumine tunduvalt lihtsam.
Inimene õpib kogu elu ja ka sel rogainil sain killukese targemaks. Nimelt oli ühe punkti legendiks trükitud tähis, mille olemasolust ei olnud mul absoluutselt mingit aimu. Tuli lihtsalt minna ja jälgida ümbrust. Ja ennäe imet, seal ta sindrinahk oligi! Tähistusega “koobas” – hiljem kodus vaatasin järgi! Aga koopapunkt ise nägi välja selline:
Aeg hakkas tegelikult juba selleks hetkeks meie vastu mängima, kuid meil oli veel käimata ühes ilusas kohas, mille spetsiaalselt sisse planeerisime. Selle paiga nimi oli Kyynäränharju. Tegu oli kitsa, kohati vaid mõnemeetrise laiusega kuid pea kilomeetri pikkuse maaribaga, mis ühendas järve kahte kallast. Turistide vaatevinklist on tegu “looduslikult kauni kohaga”. Tegelikult maakitsus ühel hetkel katkeb ja sinna vahele on ehitatud mõnemeetrine sild. Kaardilt vaadatuna näeb Kyynäränharju välja sellisena:
Kui meie esialgne plaan nägi ette jalutada mööda maakitsust järve teisele kaldale ja noppida sealgi võimalusel mõned punktid, siis tegelikult meil aega enam selleks ei olnud. Sild, mille küljes asus ka üks punkt oli niigi peaaegu järve teise kalda lähedal ja selle maa me enam-vähem ka ära kõmpisime ja nautisime sügiseseid vaateid paremal ja vasakul asuvatele järvesaartele.
Pean siiski üles tunnistama, et veidi enne silda tegin ka esimesed jooksusammud, sest aja defitsiit hakkas muutuma juba häirivaks ja nii säästsin teiste jalavaeva ja tõin selle punkti ära. Ja pääsesin ise ka pildile!!!
Nüüd ei jäänud enam muud üle kui hakata mööda suurt teed kõndima finiši poole. Aega oli vähem kui tund ja minna üle 6 km. Närv ei pidanud siiski vastu ja otsustasime Katiga koos teha väikese kõrvalepõike metsa, et tuua ära kaks suurelt teelt umbes 200 m lõunapool asuvad punktid 53 ja 52.
Ma ise polnud sellisest viimase hetke põikest eriti vaimustatud, seda enam, et terve päeva jooksul polnud kuskil vaja pingutada ja nüüd siis järsku peab. Kuid spordimehe veri lõi välja ja kuklas tagus käsk: “Sa saad sellega hakkama Tarmo!”. No saimegi hakkama, kuid nende punktide hind oli veidi soolane. Et esmalt pidime minema võtma punkti 53, siis olime sunnitud läbima märjema ala. Tegelikult oli mets mingist hetkest alates täiesti üle ujutatud ja et pääseda järsaku äärel asuva punktini, pidi mõnikümmend meetrit astuma põlvini vees. Mulle ei valmistanud see mingit probleemi, aga Kati, kes ühel teatud põhjusel pidi külmetushaigused endast igal juhul eemal hoidma mõnda aega, nägi sellega tulist vaeva. Teades Kati ülinimlikke võimeid leida alati metsast uskumatuid abivahendeid jalgade kuivana hoidmiseks erinevate veekogude ületamisel, sai ta sel korral siiski jalad märjaks. Lisaks sellele ei tulnud punkt ka kiiresti kätte, sest laukakolli seljatades olime veidi õigelt kursilt kaldunud ja pidime nüüd koos mõne soomlasega mööda järsakut ringi luurama. Siiski kogusin end üsna kiiresti ja sain aru kus ma olin. Jooksin ja võtsin punkti ära ning nägin ka minu taga jooksnud soomlaste pilkudes tänulikkust, et virolaispoika löysi sen. Pidu aga polnud veel lõppenud, sest üks punkt – 52 – oli samuti läheduses, kaardi värvuse järgi otsustades “hästi joostav mets”. Silma järgi umbes 450 m ja tähistuseks “kraavi käänak”. “Pole midagi kergemat”, mõtlesin omaette ja liikusin juba õiges suunas silkama hakanud soomlaste taga. Kati liikus mõned meetrid tagapool, otsides kuiva jalgealust. Kraav oli kaardi abil üsna kergelt leitav, jäi üle vaid joosta mööda kallast kuni ristuva kraavini ja siis otse käänakule peale! Kraav läks aga üsna laiemaks ja laiemaks ning ühel hetkel enam ei saanud aru kus on kraav, kus on kallas ja kas lähedal üldse maad on? Metsa alt vaatas vastu ookean. Kaart oli valge, kuid mulle tundus kõik sinine. Mitte õrnalt sinine. Ikka väga, väga sinine. Võiks öelda, et muud värvi ei olnudki. Kas keegi on nii kõva orienteeruja, et ta suudab mere põhjas tabada kraavi? Või veel parem – kahe kraavi ristumist? Kus kurat see punkt siis veel on? Kuskile ankrusse pandud või? Igal pool laius veteväli kui ma koos soomlastega põlvini vees kahlasin. Kati rippus mingi kõvera sookase küljes ja keeldus jalavannist, kuid ega tal muud üle ei jäänud. Ületasime vetevälja ja otsustasime, et sitta kah see punkt ja liigume tagasi tee peale. Tee peale sai minna otse, diagonaalis või siis väikese ringiga. Valisin väikese ringiga variandi, sest tõenäosus, et punkti otsa kukume oli suur ja ühel hetke vilkuski midagi oranži madalate sookaskede vahel. Oligi käes! “Mis kuradi kraavide rist…” pomisesin omaette kui emitit pesasse väristasin, ise kahe jalaga kuskil laukas seistes. Lasime sealt Katiga kiiresti jalga, sest sommid olid hargnenud veidi teises suunas ja mõtlesin, et aitab neile kingitustest küll täna. Tehku oma kaart parem korda! Murdsime end kiiresti teele ja pilku kellale heites selgus, et asi on ikka väga hapu. Finišisse jõuab, aga selleks peab vaeva nägema. Ja mitte vähe kusjuures. Tegime siis Katiga kiire otsuse, et ma lippan finišisse ja teised kõmbivad riburada pidi jägi. Minna oli 4 km. Surusin emiti niiskesse kindasse ja võtsin tempo üles, ise mõtlesin, et olen ikka äge pereisa küll – laps on sõbra kukil kuskil teadmata asukohas ja oma naise eest jooksen lihtsalt minema. Kõik, kes on rogainidel käinud ju teavad kui “ägedad” on alati viimased 15 minutit ja kuigi nii ei pidanud minema, läks nii nagu alati. Jooksin ja vahtisin kella. 6 min/km, 5 min/km, 4 min/km, 3:20 min/km – kurat, see pole võimalik, see peab juba mäest alla tempo olema. Oligi. Mingil hetkel jooksin mööda Mariist, Erikust ja Agest, kes sel ajal kui me Katiga “hea läbitavusega” metsas merd kündsime, olid juba üsna kaugele jõudnud jalutada. Marii hüüdis rõõmsalt: “Kiiremini, issi!” “Näed, kus mul terane tütar, jagab biiti” jõudsin mõelda ja kähisesin talle midagi selgituseks vastu. Veel oli jäänud paar küngast, mõned kurvid ja Eräkeskuse kompleks juba paistis. Veidi üle 17 km kestnud retk lõppes isegi paariminutise ajavaruga. Kogu kaart nägi välja selline:
Peale taastavat sauna, õhtusööki, veini ja kahtlase sisuga Soome televisiooni saateid uinusime läbi ja lõhki sportlikus Eerikkilä keskuses. Enne kui asusime tagasiteele Helsinki suunas, tegime väikese jalutuskäigu ümbruskonnas. Vaatasime kuidas ümberringi laiuv järv on täis tillukesi saarekesi ja kujutasime ette, millised mõtted tekiksid näiteks xDreami rajameistri peas neid saarekesi nähes?
Jätkasime veel eile järve ääres pooleli jäänud fotoshooti Erikust:
Nautisime hilissügisest korilust:
Ja üritasime leida romantilisi kaadreid. Ikka selleks, et tappa halli novembrit.
Ja ongi see lugu otsa saanud. Soomes on alati tore, peaaegu nagu kodus. Me kõik juba ootame järgmist võimalust, et põhjanaabritega koos jälle midagi ette võtta.
Kogu reisi jooksul tehtud pildimaterjal on talletatud siia.
