Kogu oma 16 aastase jalgrattavaimustuse perioodi vältel olen ma Otepääl sõinud jalgrattaga niisama, lihtsalt lõbu pärast, ilma et mind kannustaks tagant ükski spordiüritus, vaid ühe korra. See juhtus millalgi eelmise kümnendi keskel, ühel lumevaesel talvel. Lisaks olen ühe korra sõitnud sealt läbi maanteerattaga kui ühel varakevadisel päeval otsustasime Lehoga sõita 10 tundi Tartu piirkonnas. See oli jällegi millalgi eelmisel kümnendil. Kõik muud korrad olen ma seal sõitnud ikka mingi ürituse raames. Meenuvad minu esimene EMV rattakrossis, kus rada keerutas ümber Pentagoni. Lugematu arv Otepää rattamaratone, sügiskrosse ja hooaja lõpetamisi Apteekrimäel. Valdade mängud Käärikul, Winter Xdream ja isegi üks maanteeratta EMV. Ma olen alati nautinud Otepää sportlikku õhkkonda, olenemata aastaajast.
Pean tunnistama, et ka sel aastal ei ole ma leidnud paari päeva, et sõita Otepääle, võtta autost ratas ja lihtsalt uudistada paar päeva seda võrratut kanti. Üldse mitte ei meeldinud mulle see, et pidin eemale jääma Otepää maratoni XXL sõidust, mis toimus 20. augustil. Sel kuupäeval peetakse tavaliselt lugematu arv spordiüritusi ja täpselt samale ajale sattus ka meie klubi rattamatk Hiiumaal. Sellest mõnusast traditsioonilisest üritusest ei saanud ma loomulikult puududa ja nii asendasingi ühe meeldiva ürituse väga meeldiva üritusega.
Otepää plaanidele saabus päästerõngaks hoopis klubi Seiklushunt poolt korraldatav Otepää rogain. Valida anti 3h jooksu või 2h rattaraja vahel ja kuna Erik minu mõttega üsna kiiresti kaasa tuli, siis muidugi valisime ratta. 2 tundi Otepää kuplite vahel ei ole küll ei tea mis pikk aeg just, aga siiski väärt kohale minemist.
Otepää Gümnaasiumi spordihoone parklas rattaid maha laadides selgus kurb tõsiasi, et Eriku autosse olingi pannud ainult ratta. Kõik muu – kingad, kiiver, kaardialus jm. pisividinad oli jäänud minu autosse Kose-Ristil. Hea, et riided ja SI-pulk vähemalt kaasas olid. Vaatasin nukra näoga oma õhukese tallaga tenniseid ja pisikesi teravate klambritega Look-i pedaale ja mul juba hakkas endast kahju.
Seisime seal Erikuga üsna õnnetu olemisega, sest ühtegi tuttavat mul kahjuks enam Otepääl ei ela ja kuna tund aega oli stardini, siis Tartusse ja tagasi ka poleks jõudnud enam. Õnneks meenus, et mõne minuti kaugusel on Hawaii Expressi pood ja sinna Erikuga suundusimega, peas küspsemas plaan pressida välja, õigemini laenata, üks kiiver ja äkki näkkab ka mingite sobimavate jalanõudega. Kohapeal selgus, et rendikraami neil pole ja tundus, et oma isiklikkudest varudest ka müüjapreilil ja mehhaanikul meid millegiga toetada pole. Kuid…põrandal lebas kahes virnas uusi kiivreid, soodushinnaga 9.90 tk. Jah – üheksa üheksakümmend eurot tükk. Kaks erinevat mudelit ja neli erinevat värvikombinatsiooni. Veeretasin kõiki variante käes, proovisin pähe ja jooksin shopping-maanias müügisaali ühest ruumist teise erinevate peeglite juurde ja tegin lõpuks valiku ühe puna-valge isendi osas, mis polnud peas küll nii mugav kui teised, kuid nägi hea välja! Võidurõõmsalt veeresime stardipaika tagasi. Umbes 2o min. enne kaartide jagamist tabasin end mõtlemast, et mille kuradi pärast ma poest kingi küsisin ja miks ma ei küsinud hoopis platvorm pedaale? Ratta selga ja Hawaiisse tagasi. Õnneks oli platvorm pedaalide valik arusaamatult suur. Kõige soodsamad, 5€ maksvad platvormid olid kahjuks müüdud, kuid 11€ eest sain omale pedaalid, mille arvelt insener ei olnud kokku hoidnud. Nimelt oli pedaalil küljes vedru, millele vajutades sai pedaali klappida vastu vänta transpordiasendisse! 11€ sellise lahenduse eest on väga vähe ja lahkusin nüüd juba ülevas meeleolus tagasi stardipaiga poole, pehme tallaga tennistega jõulises rütmis uusi pedaale tallates. Siinkohal tänud veel Hawaii mehhaanikule, kes lahkelt mul pedaalid ära vahetas.
Suured tänud ka Andreas Kraasile, kes ei pidanud paljuks laenata oma kaardialust mulle. Eesti orienteerumistippu kuuluv Andreas läks seekord rajale oma tütrega ja usaldas teevaliku nooremale põlvkonnale.
Andreas koos tütrega rajal. Foto: Aldis Toome
Kaardid sai kätte 15 min. enne starti. Peale põgusat uurimist leppisime kokku kuhu poole sõitma hakkame ja tõmbasin musta vildikaga esimeste punktide vahele jooned, et sõidu ajal ei peaks otsima kus oleme ja kuhu suundume.
Härrad tutvuvad kaardiga. Minu tennised ei jäänud pildile, fotograaf sai ilmselt aru, et need ei sobi kontektsti. Foto: Paul Poderat
Otsustasime esimesena korjata puhtaks suusastaadioni ümbruse ja sealt liikuda edasi kaardi loodeosas oleva Otepää kesklinna poole, teha seal puhas töö ning liikuda edasi sujuvalt lõuna poole.
Punktide läbimine läks algusest peale lihtsalt, sest nad olid üsna lihtsates kohtades ja eriti eksimisruumi polnud jäetud. Esimese punkti võtsime kohe ära mõnesaja meetri kaugusel stardist Apteekrimäe metsa ääres asuva tiigi kaldalt ja kihutasime sealt otse edasi üle lasketiiru suusarajale. Järgmisena liikusime mööda suusarada, millel suviti on asfaltkate, Pentagoni juurde ja sealt üle tee oru nõlval asuva kiigeni. Edasi läks kõik nagu lepase reega – National Geographicu punkt, võrratu vaatega ja mõnusa tõusuga Otepää linnamägi ning taas läbi oru kiriku juurde.
National Geographicu punkt. Foto: Aldis Toome
Kesklinna korjasime puhtaks nagu käigu pealt ja edasi Pühajärve poole. Maastikurattaga Apteekrimäe tipus asuva vana suusahüppetorni juurde ronimine pakub naudingut igale MTB fännile ja rühkisime Erikuga mõnuga tippu, üle mille me aastatetaguste sügiskrosside raames korduvalt olime sõitnud. Milline mets ja millised rajad! Võiks öelda, et isegi kahemillised! Suusahüppetorni juurest lõuna suunas laskuvat astmetega ja juurikatega laskumist kahjuks nautida ei saanud, sest Camperi disainerid ei olnud tenniseid kujundades arvestanud hardcore maastikurattasõiduga. Selvisin sellelt laskumiselt täie tervise juures, möödusime hooga põlenud Bernhardi hotellist ja keerasime selle nurga tagant üles Pühajärve aedlinna keskusesse. Kauplus Aedlinn, Pühajärve laululava jt punktid tulid jällegi hoo pealt vastu ning leidsime end väntavat mööda ilusat Pühajärve matkarada, ronisime üles ühele mäe otsas asuvale lõkkeplatsile ja kruisisime mööda võrratuid metsaradu, ikka üles-alla ja alt üles. Fantastiline piirkond tõesti. Noppisime puhtaks Otepää vana rolleriraja ehk tänase Sporditee ümbruse ning peale väikest arupidamist otsustasime ära käia ka Väikese Munamäe tipus asuvas punktis.
Foto: Aldis Toome
Tulemust tagaajavad tiimid tõenäoliselt seda valikut poleks teinud üles ronimiseks kuluva aja tõttu, kuid tõmme sinna rattaga üles ronida oli nii tugev, et varjutas kogu muu sportliku motivatsiooni lõpptulemuse osas. Väikese Munamäe tippu läheb läänenõlvalt üles täiesti sõidetav rada. Jõudsime tippu 4 minuti ja 7 sekundiga, mille peale Strava teatas, et oleme Väike Munamägi nimelises KOM-is 6. kohal. Not bad at all! Kaotus KOM-i liidrile Vahur Valvasele 1.04.
Peale Munamäge hakkas juba aeg ähvardavalt peale suruma. Jõudsime liikuda veel suusaradadel vana lasketiiru juures tiigikaldal asuvasse punkti ja pidasime tõsiselt plaani kihutada veel läbi vana metsatee ida pool asuva kolme punkti juurde. Õnneks saabusid sealtpoolt kaasvõistlejad, kes kirjeldasid väga meeleolukalt seda metsateed ja soovitasid sinna mitte minna. Lootes, et meile siiski tünni ei tehtud selle jutuga, liikusime hoopis vana suusahüppenõlva jalamil asuvasse punkti ja sealt suundusime juba finišisse. Tegime õieti, et ei liikunud kaardi idaossa, sest tõenäoliselt oleksime jäänud hiljaks ka isegi siis kui metsarajad oleksid olnud hea läbitavusega.
Jõudsime finišisse paar minutit enne kontrollaja lõppu, lõime kellad kinni, lugesime andmed maha, sõime ja käisime spordihoones duši all. Spordihoone dušid muideks töötavad väikese üllatusmomendiga – kunagi ei tea millal nad lähevad täiesti kuumaks või külmaks. Alasti meestekarjale pakkus see igal juhul elevust ja kõneainet. Riietusruumis õnnestus juttu teha rattaraja võitjatega Värska OK Peko tiimist ja selgus, et meie planeering oli nende omaga üsna sarnane. Tõenäoliselt sõitsid nad lihtsalt kiiremini, olles rohkem motiveeritud ja nad käisid ka kaardi kaguosas võtmas lihtsaid teeäärseid punkte. Spordihoonest väljunud, viskasime pilgu tulemuste lehele ja nägime, et meie looduse nautimine oli päädinud 3. kohaga.
Kui kellegil on huvi meie teekonna vastu, siis seda näete siit. Valige paremast rippmenüüst klass Rogain ja avanenud nimekirja lõpus tehke aktiivseks Porter Racing ning vajutage all nupule View Routes.
Vaatamata rabedale algusele enne starti, lõppes kõik hästi. Kuid endiselt ootan seda päeva, mil saaks rahulikult rattaga seal kandis paar päeva ringi tiirutada.
