Teisel jõulupühal peetud jõulujooks võttis aasta jooksul läbitud linnamaastikud ühte patta kokku. Mõned lisaülesanded elevuse tekitamiseks, näpuotsaga paar orienteerumistehnilist kaardiosa, suur hulk punaseid kostüüme, rull kilelinti ja oligi selle aasta jõulujooksu kondikava linnahuntide ette laiali laotatud.
Umbes täpselt kell 11 andis Tomi-Andre läbi mögafoni stardi ja kõik võisid õhetavate põskedega süveneda lahtirullitud A3 formaadis kaardile. Hetkeks jäi silm pidama kaardinurka trükitud jõuluvanale, kuid suutsin siiski silmad taadist lahti rebida, leidsin üsna kiiresti stardipaika tähistava kolmnurga ja peale lühiajalist silmadepööritamist, mida põhjustas püüd hoobilt meelde jätta kolm esimest punkti, hakkasin liikuma.
Punkt 1 – Viru keskuse bussijaama terminaal. Kas minna läbi ostukeskuse või joosta mööda Estonia pst. edasi Laikmaa tn. ristini ja sealt tunneli kaudu terminaali? Esimene variant tundus lühem, kuid teine mugavam. Mõtlemiseks aega jagus, tervelt paar sekundit. Keegi SRD vormis naisterahvas hüüdis selja tagant, et paremalt saab kiiremini. Tundsin kui mõjutatav ma olen võistluse ajal ja hakkasin lippama mööda Estonia pst. edasi.
Punkt 2 – Lyoni kohviku terrassi nurk. Punkti oli tekkinud järjekord. Jäin viisakaks ja ootasin rahulikult, 158 l/sek-s tuksuva pulsiga oma korda. Si Air+ oleks olukorra lahendanud ilmselt nii mõndadegi jaoks kiiremini, aga kahjuks sel päeval seda kasutuses polnud.
Punkt 3 – Tammsaare kuju. Jooksin sinna loomulikult otse, üle mullase platsi, kus ka soojemal ajal kasvav muru on üsna hõre. Ikkagi tundsin kerget piinlikkust, et jooksen üle muru.
Punkt 4 – Estonia teatri ees. Jooksin sinna jälle üle muru, minu ees jooksev sinise särgiga mees läks kõrvalt mööda teed. Tundsin, et olen jube ebaviisakas, süütunne kasvas. Mõtlesin kuidas linna haljastustöötaja kohendab kevadel minu punaste naikide poolt jäetud jälgi ja mõtleb, et kes see kuradi mats oli, kes siin trampis.
Punkt 5 – Draamateatri esine. Draamateatri taga olles mõtlesin kas joosta vasakult või paremalt maja ette? Sinise jakiga mees läks paremalt. Lähen vasakult, katsetame, vaatame kes enne jõuab. Jõudsin maja ette umbes 10 m eduga sinijaki ees. Rõõmustasin hea valiku üle.
Punkt 6 – Jälle Tammsaare kuju. Kõik läks vanal viisil – muru, haljastustöötajad, kevad ja süütunne. Minu kõrval jooksis üks inglise keelt kõnelev kodanik, kellele ma enne starti lühidalt Tomi-Andre võistlustutvustust tõlkisin. Mees jäi Estonia nurga peal seisma ja hakkas pinevalt kaarti uurima. Mida ta seal vaatas ma ei kujuta ette, sest punkt juba paistis, kuid orienteerudes võistlussituatsioonis võib mõte hakata liikuma hoopis äraarvamatus suunas ning anda sinu seljaaju kaudu skeletile ja lihastele käsu hakata liikuma absoluutselt vales suunas. Minu organism toimis ja ma liikusin ühtlase tempoga läbi Tammsaare pargi kuju suunas.
Punkt 7 – Pronksi tn. elumaja trepikoda. Esimene pikem punkt, peaaegu kilomeeter jooksmist. Valisin Laikmaa risti ületuseks tunneli ja minu meelest on see veidi tricky tunnel. Sealt on väga kerge astuda välja täiesti vales tänavanurgas või hoopis valel pool tänavat. Juba tuttav välismaalane, kes muideks jooksis väga kerge sammuga, liikuski maa all uljalt vale väljapääsu poole, sinna kust pääseb LHV hoone ette. No jumal temaga. Küll kerge samm hiljem suunataju vead korrigeerib. Gonsiori ja Reimani nurgal mõtlesin, kas lõikan vasakult poolt Kannikese poodi läbi hoovide Pronksi tänavale või panen otse edasi. Aega mõtlemiseks oli 2 sekundit. Samal ajal silkas must pika sammuga mööda Kirti Rebane, kes hetkeks kaarti uurides keeras vasakule hoovide poole. Issand kui mõjutatav ma olen, mõtlesin ja haakisin end talle sappa. Proovisin temaga ühes tempos joosta. Ei õnnestunud.
Punkt 8 – Vase tn. hoov. Vend jõudis mulle järgi ja möödus sujuvalt. Liivalaia ületus tekitas mu ajus hetkelise ülekoormuse ja mulle tundus, et segaduses oli kergelt ka Lauri kui ta vilkuvate fooritulede juures kaarti vaatas. Üle sai minna kahes suunas, Lauri valis Raua tn. suuna ja ma jooksin talle lihtsalt järgi. Mõtlesin, et väga hea kui keegi sellises segases olukorras ka kaarti vaatab ja hea kui see on sinu vend! Tulistasime edasi mööda Raua tn. tempoga 4:30 min/km, mis on muidugi ilmselgelt liig minu jaoks. Metallisisaldusega tänavate rägastik Pronksi-Raua-Tina-Vase kompas minu aeroobse võimekuse piire, viies mu südamelöögisageduse 166 peale.
Punkt 9 – Hekilabürint Kadrioru pargi tiigi nurgas. Eriti pikk punkt. 1,1 km näitas kell. Lippasin mööda Faehlmanni tänavat kuni Koidulani ja viimast mööda pargini välja. Mõned kasutasid ka Faehlmanni-Wiedemanni-Poska varianti. Pulss oli jõudnud 169-ni, kuid õnneks hekilabürindis tekkinud järjekord maandas kõik pinged ja tenniseväljakute poole joostes oli hingamine juba rahulikum.
Punkt 10 – Tenniseväljaku tribüün. Tribüüni ülesse nurka liiguti: a) vasakust trepist üles ja siis ülemise istmerea kohalt; b) alumise istmerea eest lõpuni ja paremalt trepist üles; c) diagonaalis üle tribüüni alumise istmerea nurgast ülemise istmerea nurka. Seetõttu tundus tribüün sipelgapesana. Märkisin punkti ja jooksin sealt kiiresti minema. Kusjuures välja joosti sealt nii: eelpool loetletud 3 varianti + d) punktist otse trepist alla ja läbi jalakäijate tribüüni tunneli. Lahkusin sealt nii kiiresti kui võimalik ja tagasi ei vaadanud.
Punkt 11 – Miia-Milla-Manda muuseumi sisehoov. Kunagise harrastustennisistina ma tenniseklubi territooriumil kaarti ei vaadanud. Kadrioru klubi oli mu põhiline mängupaik ja ma oskan seal liikuda ka kinnisilmi, reketiga või ilma. Jooksin väravast välja vastasoleva muuseumi hoovile ja märkisin punkti.
Punkt 12 – Kadrioru pargi lehtla. Esimene lisaülesanne – KIT klubi tõukerattaslaalom. Haarasin tõuksi ja tahtsin heki vahel teha raju slaalomi, kuid eesolev kodanik liikus kahjuks üsna kohmakalt, vahetas pidevalt tõukejalga ning kuna “elu või surma peale” moment selles võistluses puudus, siis järgnesin talle kannatlikult, kuid mitte nii kohmakalt. Eelviimases hekivahes ei pidanud mu närv siiski vastu ja lõikasin väliskurvist sisse ning osavalt eesliikujast mööda. Suure rattafännina tundsin viimasest kiirest lõigust suurt naudingut ja lükkasin jõuliselt parema jalaga hoogu, vasak jalg kergelt kõverdatult tõukekal. Anna ainult lenks kätte ja ma näitan teile, eks! Samal ajal rajal viibinud Lauri Malsroos, Liisi ja Daisy Rist ning Siim-Erik Alamaa saavad kindlasti aru millest ma räägin.
Punkt 13 – Kumu põhjaküljes asuv trepp – Lihtne, vaid veidi füüsilist pingutust nõudev punkt. Terve trepi jooksin. Üle kahe astme, täpselt nii nagu Mustamäe hüppetorni trepil trenni tehes.
Punkt 14 – Pargi nõlva all. Isegi mõelda ei jõudnud midagi, nii kiiresti tuli see punkt. Eelmisest punktist mäes alla ja juba olemas. Igaks juhuks vaatasin sel korral punkti numbrit ka, sest lihtsate asjadega on väga lihtne tünni saada. Ei olnud tünn, õige punkt oli.
Punkt 15 – Kivi keset parki. Selle punkti paigutasid korraldajad valgele kaardile – st. kaardile ilma ühegi tingmärgita. Jooksma pidi suuna järgi. Korraldajate mõte oli hea, kuid siin jäi teostusest veidi vajaka, sest see punkt oli eelmisest punktist juba näha ja kõige lihtsam oli sinna minna üldse ilma kaardita. Siiski sättisin eelmises punktis kaardi igaks juhuks õiget pidi kätte, et mitte lihtsa asjaga tünni saada ja kappasin üle muru punkti poole kiirusega 4:44 min/km. Pehmel pinnasel pole ju paha, eks?
Punkt 16 – Kadrioru kunstimuuseumi tagune park. Pehme pinnas tekitas ilmselt minu ajukoores mingi resonantsi, mistõttu selle punkti juures lugesin kaarti valesti. See tähendab, et hoidsin seda valetpidi käes. Seljaaju reageeris silmapilkselt ja andis lihastele käsu hakata liikuma. Jooksin juba peaaegu presidendi paleeni, umbes 45 kraadi vales suunas kui sain aru, et minu asukoht ja kaart ei lähe kokku. Pöörasin õigesse suunda ja kiirendasin alateadlikult, kell näitas 4:17 min/km. Juba päris muljetavaldav minu jaoks, eriti talvisel ajal. Keerasin õigest kohast muuseumi tagusesse parki sisse ja hakkasin väga enesekindla tundega liikuma…vales suunas. No nii 45 kraadi umbes. Kaart ja asukoht ei läinud jälle kokku. Mõtlemispaus 5 sek ja kõik laabus taas. Kodus kaardi pealt mõõtsin, et jooksin seal asjatult umbes 400 m. Kui kiiresti jookseb keskealine mees keskmiselt 400 m? Lõuna-aafriklane Wayde van Niekerk jooksis Rio de Janeiros uueks maailmarekordiks 0:43.03. Ma ehk punnitaks staadionil 1:10.00 ära? Aga talvel, pargis, 6. kilomeetril?
Punkt 17 – Kunstimuuseumi sissepääsu lehtla. Lauri oli must jälle mööda saanud ja liikus umbes 100 m eespool. See oli hea, sest vähemalt oli mingi orientiir ja võrdlusmoment kuidas ma liigun ja kasma üldse liigun. Segadused pargis olid aga kulutanud mu jõuvarusid ja jooks tundus üsna vaevaline. Ka romantiline lehtla ei suutnud mu meeli ergutada.
Punkt 18 – Kumu põhjaküljes asuv trepp. Teist korda samast trepis üles juba tuttavasse punkti. Pulss liikus Weizenbergi tänavat pidi üles joostes juba järgmisesse kümnesse ning kulmineerus punktis 18 väärtusega 178 lööki minutis. Jooksin trepist üles kuni kahe viimase astmete blokini. Piimhape marineeris mu nelipealihast korralikult ja läks veidi aega, et neid laktaadikuhjasid eemalda. Siiski, jätkasin jooksu järgmise punkti suunas, samal ajal üritades välja mõelda kuidas ma teiselpool Lasnamäe kanalit üksikute majade vahelt otse Pae järveni läbi murran.
Punkt 19 – Pae järve läänekallas. Majade juurde jõudes seal muidugi palju variante erakordse läbimurde jaoks ei olnud. Ületasin elamu taga oleva suure valli ja juba olingi järve ületaval sillal. Sillal jooksid vastu mitmed päkapikud ja see pani mind kaarti uurima, et kas tõesti peab siin edasi-tagasi jooksma või on ka muid variante järgmisesse punkti minekuks? Enne oli aga vaja läbida punkt nr 19 ning peab ütlema, et see punkt tundus mulle kõige nõmedam punkt üldse maailmas, sest ma lihtsalt ei viitsinud enam sinna joosta. Sillalt mööda kaldaäärt põhja suunas lipata oli veel omajagu, siis trepist alla järve äärde, mööda kallast silla suunas tagasi läbi rõveda porilombi, mille korraldajad vist meelega sinna panid ja siis kõik veel üks kord vastupidi, et uuesti sillale tagasi jõuda. Väsimus tegi oma tööd ja negatiivsed emotsioonid hakkasid end ka vaikselt meelde tuletama. Üritasin need siiski maha suruda teadmisega, et olen raja kaugeimas punktis ja teekond tagasi on juba jalge all kiirusega 5:20 min/km kaunil järve kaldal. Osad jooksjad liikusid järgmisesse punkti ka mööda järve läänekallast, ilma uuesti silda ületamata. Ei oska kommenteerida kuidas sai kiiremini. Ehk keegi analüüsis hiljem?
Punkt 20 – Metsatukk järve edelakaldal. Jooksime terve pundiga metsatuka suunas, õigemini jooksis terve punt, Lauri nende seas ja mina nende taga umbes 20 m. Ja siis ma tegin läbimurde. Paugutasin jalgtee pealt otse metsa kohe kui mets hakkas. Teised jooksid edasi ja valisid turvalisema variandi. See oli hea valik, sest sel ajal kui ma olin punkti juba läbinud, polnud teised veel punktini jõudnud. Pisikesest manöövrist oli nii hea meel, et murdsin otse läbi võsa tee peale, mis suundus Majaka piirkonda. Laktaat oli kadunud, adrenaliin teeb imesid.
Punkt 21 – Asunduse tn kandis garaažinurgas. Püüdsin leida võimalikult optimaalse teekonna sinna garaažinurka, kuid ega seal palju variante polnud. Koos ühe silma järgi endast veidi vanema, mustas vormis härrasmehega jooksime siiski üsna hea rajavariandi garaažide vahel. Pisikesed õnnestumised tekitavad pisikest heameelt, olgugi et väsimuse foonil, kuid siiski tajutav.
Punkt 22 – Ronimisministeerium. Teine lisaülesanne – ronimissein. Mööda pikka ja igavat Lasnamäe tänavat Sossi keskuse poole joostes tulid pähe jälle igasugused mõtted, mis ikka vastutuult väsinuna joostes tekivad. Pisikeseks õnnestumiseks saab lugeda kiiret Tartu mnt. ületust, lihtsalt vedas fooritulede intervalliga. Ronimisministeeriumis ei saanud algul aru, mida tegema peab. Kas kuskil on punkt? Kas pean ronimisjalanõud jalga panema? Üksteise järel tulid ka sealsete töötajate käest vastused ja õnneks oli täpselt minu ees üks kodanik, kes paistis väga täpselt teadvat millisest kohast kõige kiiremini ronimisseina otsas asuvasse punkti saab. See läks tõesti kiiremini ja kergemini kui ma eeldasin. Jalanõusid ma jalga ei hakanud panema, sokkis ronida on ilmselt vähemalt lühiajaliselt talutav. Punkt võetud, suundusime alla, minu ees veel kaks tegelast. Üks neist, just nimelt see, kes oskas osavalt ülesronimiskohta valida, jäi äkitselt hätta allatulekuga. Ta teatas valjuhäälselt, et hüppama ta ei hakka, sest tahab tuelvikus veel joosta. Üsna tõsine statement tundus see sel hetkel. Lasin end üle ääre rippu, toetasin korraks jala ühele juhuslikule ronimiskivikesele ja hüppasin alla pehmele põrandale. Tõenäoliselt tegid teisedki nii. Ja hetke pärast lippasin juba alla mööda Tartu mnt. bussijaama poole.
Punkt 23 – Bussijaama ülekäigukoht. Jooksin bussijaama juurde läbi Masina tänava. Ei tea kas sain kiiremini, aga sel hetkel tundus see õige. Ülekäiguraja ületasime koos Heiti Hallikmaga, kes oli kahjuks tervisega kimpus ja tundus, et võistluse nautimisest on tal asi kaugel.
Punkt 24 – Lastekodu 15 hoov. Teel sinna kohtasin Malle Viilmat, kes kurtis väsimust, kuid ei väsinud ergutamast mind. Aitäh Malle!
Punkt 25 – Keskturu kagunurk. Jooksmiseks ei ole Keldrimäe piirkond just mu esimene valik ja õnneks sai see kiiresti ka läbi. Ainukest erutust suutis pakkuda sisemine arutelu millist müügiputkade rivi läbida, et jõuda Mardi tänavale?
Punkt 26 – Võlvi tänava hoovi elektriputka. Siiski ei suutnud Keldrimäe piirkond minus äratada sellist erutust, et oleks pidanud läbi põikama Mardi tänaval asuvast seksuaaltervise kliinikust ning jätkasin punkti läbides Maakri suunal. Ilma laktaadi ja erutuseta, väsimuse foonil, kiirusega 5:35 min/km ja pulsiga 165.
Punkt 27 – Maakri tn hoov. Lugesin jõulusalmi Sergei Rjabõškinile, kes minu deklameerimise ka salvestas. Sellist asja ei juhtu minuga tõenäoliselt enam kunagi. No kindlasti on teoreetiline võimalus, et minust saab kunagi SRD liige ja ma loen talle jõulupeol uuesti luuletust. Kuid vaadates meie vanust on hoopis tõenäolisem, et tema loeb mulle luuletust!
Punkt 28 – Tornimäe tn. ülesõidukoht. Sinna punkti jooksin ühe mehe järel, kes tundus mulle, et ta teab mida ta teeb. Ma ise ei jõudnud kaarti vaadata, kuid tegin seda enne eelmisesse jõudmist. Igal juhul kui see mees punktist 27 startis hoovivärvast välja, siis ma hakkasin ka kohe jooksma. Ma ei saanud aru kas ma olen mõjutatav või oli see mees tulnukas ja käskis mul jooksma hakata?
Punkt 29 – Viru keskuse kaguserv. Tornimäe tänava ületuse järel naasin reaalsusesse, leidsin end kohe kaardilt, lõikasin Kivisilla tänava kaudu Toit’si juurest vasakule diagonaalselt üle ajutise parkla ja sukeldusin otse tunnelisse. Väljusin Viru keskuse nurgal, aidates hädast välja ka ühe vanema meesterahva, kes tunneli väljapääsu lähedal oli ilmselges segaduses. Juhatasin ta viisakalt nurga taga asuva punkti juurde.
Punktid 1-10 labürindis – Pimedas koridoris kõmpimine Viru keskuse katusele andis ka juba kergelt omaette lisaülesande välja. Eelviimasel korrusel, hämaras, üritas üks tütarlaps läbi murda suletud klaasustest. 4 korrust pimedust võib murda igühe meist. Aitasin ta õigele teele, juhatades ta veel ühe korruse võrra ülespoole, kus Tomi-Andre oli kulutanud suure rulli kilelinti, et märgistada teisaldatavate aedikute abil maha labürint. Tõeliselt mõnus lisaülesanne, mis punktist punkti liikudes sujus üha paremini. Hämmastav kui kohanemisvõimeline on inimene sellises tehiskeskkonnas.
Tänan Linnaorienteerumise tiimi, kes jätkuvalt suudavad pakkuda ägedaid üritusi, põnevaid radu, kõrget pulssi, varieeruvat tempot, kuhjaga laktaati ja äravahetamiseni sarnaseid garaažinurki erinevates Tallinna piirkondades.
Head aastalõppu ja veel ägedamat uut aastat!
Tarmo, Marko ja Lauri – Eesti autoorienteerujate tippu kuuluv tiim.
