Lumemöldrid - Rattaga ja jala

“Igal talvehakul käivitasid Koku, Oku ja Toku lumeveski. Aegamööda hakkasid siis langema lumehelbed. Ikka rohkem, ikka rohkem tuli neid. Nad katsid lossikatuse ja hoovi. Nad kuhjusid varbaia äärde hangedeks. Nad matsid enda alla metsosjad, mis näisid siis lumiste kuuskedena. Peagi olid lossi ümber kõrged kelgumäed. See oli vast rõõm! Toodi välja kelgud. Seoti alla suusad. Mässerdati kokku lumemehi. Ja lossikaminas hubises mõnusalt lõke.
Aga sellel aastal oli kõik teisiti. Lund ei tulnud ega tulnud. Midagi pidi lahti olema. Seal üleval lumeveskis. Mis seal võis küll olla?”

Tsitaat pärineb 1966. aastal Kalju Kanguri poolt kirjutatud lasteraamatust “Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid”. Eriti aktuaalne teema hetkel, eks? Raamat pärineb aastast, mil peeti juba 6. Tartu Maraton. II Tartu Maraton aastal 1961 jäi ära lumepuuduse tõttu ja isegi Eesti meistrivõistlused murdmaasuusatamises peeti naaberriigis Kavgolovo radadel. Igal juhul 1966. aastal suusasõit toimus, pikkust mõõdeti rajale (Tartu – Otepää) 56 km, kuid kahjuks puudub ametlikus statistikas nii meeste- kui ka naiste võitja nimi ja ajad. 650-st osalejast lõpetas 375.

Lumemöldreid otsiti tikutulega taga juba ka kuuekümnendatel kui Eesti suusaspordile ladusid põhja Herbert ja Erna Abel. Selle abielupaari panus Eesti suusatamise arengusse on hindamatu. Tõenäoliselt ei olnud sel perioodil veel vahendeid kunstlume tootmiseks, kuid sellest ei lastud end häirida – suusatada sai ka ilma lumeta. Herbert Abeli eestvedamisel ehitati Tartusse Supilinna Oa tänavale saepururada ning suusatati külmunud saepurul. Ehk oligi Herbert Abel Eesti esimene lumemölder? Mis siis, et ilma lumeta.

Herbert Abel (foto www.virumaa.ee)

Tänapäeval, eriti viimase kolme aasta valguses, tundub murdmaasuusatamine ilma kunstlume tootmise võimaluseta pea võimatu. Ma ei mõtle siinkohal Lapimaad, Siberit, Teravmägesid või Alaskat. Ma mõtlen traditsioonilisi keskusi Euroopa erinevates piirkondades ehk paikades, kus elavad ja treenivad ala harrastajad. Kui viimastel kümnenditel puudus võimalus suusatada lumepuuduse tõttu, siis moodsatel aegadel polegi lund vaja – asja ajab ära ka stabiilselt külm ilm, et lund toota. Kui külmaga kipub kitsaks minema, siis on lood hapud ja üle jääb vaid oodata, oodata ja oodata. Kunstliku lumetootmise ajalugu ulatub aastasse 1950, mil kolm ameeriklast – Art Hunt, Dave Richey, ja Wayne Pierce leiutasid esimese lumekahuri ja patenteerisid selle veidi hiljem. Esimesena võttis lumekahuri reaalselt kasutusse Catskill Resort Hotel New Yorgi osariigis, Catskili mägedes asuvas suusakeskuses. Tõsisem lumekahurite ekspansioon sai alguse 70ndate alguses ja mis sealt maalt edasi on saanud, teavad kõik murdmaasuusafännid ilmselt hästi. Kahjuks puudub info esimese kunstlumetootmise kohta Eestis.

Seda lühikest ülevaadet lumetootmisest ajendasid kirja panema viimastel päevadel meediast läbikäinud infokillud tänapäevastest tublimatest lumemöldritest. Enn Tasalain Jõulumäe tervisekeskusest on mees, kelle eestvedamisel korjati eelmise aasta rada kevadel kopaga kokku, ladustati suveks ja laotati nüüd taas laiali. Marti Viil, Tähtvere spordipargi juhataja, riietus end kalipsosse ja vedas
lumekahuri veevõtuvooliku parajasse sügavusse Emajões.

Marti Viil (Foto: Kristjan Teedema)

Alar Arukuusk Otepää Tehvandi sporidkeskusest on sel aastal juba ühe suusaraja teinud ja kahjuks ka kaotanud “tänu” soojadele ilmadele. Nüüd on mees oma tiimiga teisel katsel. Lisaks huugavad lumekahurid Haanjas, Lähtes ja kindlasti ka mitmetes teistes murdmaasuusakeskustes ja kogu seda kaadervärki koordineerivad kohalikud lumemöldrid. Nemad on meie esimene lootus selle mõnusa talvise spordiala traditsioonide jätkamisel. Soovime meestele jõudu tööle!
Hetkel näitab foreca.fi pühapäeval, 03. jaanuaril Eestis lumesadu. Tahaks veenduda, et see on tõsi ja et kohalikud lumemöldrid saaksid taevaluukide kaudu hindamatut abi.