Kõik Vennaskonda armastavad inimesed teavad kindlasti laulu “Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik.” See on Eesti rokkmuusika kohustuslik kirjandus.
Minusuguse rattapeeru tõlgendus on hoopis selline: “Vilivere külas, Kohila vallas, Mäevana tänava lõpus on värav, kus alles kõik algab.” Nimelt hakkab sealt hargnema või ka lõpeb, oleneb kust poolt tulla, ultimate singletrack. Teise nimega Vilivere – Kiisa singel, mida mõnede lõikudega ühendases jõuad lõpuks Kiisa kolmapäevakute rajale ja sealt veel mööda mõnusaid metsateid ja singleid kruttides peaaegu Metsanurme välja. Ma tiirutasin neil radadel ja üritasin parimat treeningringi kokku panna peaaegu 3 ja pool tundi, kuni lõpuks tagakumm hakkas läbi vajuma ja pidin koju suunduma.
Eilne ilm oli taas päikesesära täis ja ideaalne maastikusõiduks. Rajad olid kergelt külmunud ja lumised, kuid mitte pärsi libedad vaid piiri peal. Mõningaid tasakaaluharjutusi sai tahtmatult tehtud ja mõningaid maastikusõidu elemente meelde tuletatud. Igal juhul on lumekirma veidi parema pidamisega kui muda ja ma soovitan kõigil praegusel aastaajal sõita, et oma puisevõitu kehasid veidigi paremaks rattasõiduks kohandada. Meenub ühe legendaarse Tallinna rattatreeneri ütlus harrastajate kohta rattakrossil: “Mehed, te olete ratta seljas nagu telliskivid.” Ni et harjutagem, harjutagem ja harjutagem.
Kel huvi, siis võin oma kodukandi radu huvilistele mõnel nädalavahetusel näidata. Andke aga teada.
Siin ka väike fotoreportaaž eilsest sõidust. Mäevana tänava väravat unustasin kahjuks pildistada, teen seda teinekord.
Ülenurme matkarada. Siin ootas mind üks suur rebane. Ära ta siiski ei oodanud mind, pani enne putku.
Veel üks pilt lummavast ja müstilisest Ülenurme singlist.
Metsanurme õpperada.
Saladuslik saar Aasu jões Metsanurmes
Elektrijaam Kiisa lähedal metsas. Indurstrialtrack ümber jaama.
Tõprad koprad olid sulgenud raja.
Laip Kiisa – Kohila maantee ääres heinamaal.
