Nüüd kus ma olen end suutnud lõplikult vabastada mind viimastel aastatel häirinud tööandjatest ja saanud iseeanda peremeheks, on aeg nautida vabadust ja minna tuurile. Seekord küll ühepäevasele. Kes viitsib tuhlata minu blogi arhiivis ja otsida üles loo Lõunatuurist, siis aimab ta millest juttu tuleb. Seekord on plaanis Läänetuur. Teen lihtsalt tiiru ümber Hiiumaa ja võib-olla põikan ringilt sisse ka mõnedesse asulatesse ja huvitavatese paikadesse. Google Mapsi pealt mõõtsin, et kiireim ring on ca 160 km ilma kõrvalepõigeteta. Aga ilm on ilus, meri kohiseb, kajakad karjuvad ja nii võib ennastunustavalt pedaalida ka paarsada versta või rohkemgi. Eks homme näeb. Esialgu olen minemas üks, sest eelmise aasta aatekaaslane Leho pole hetkel sobivas konditsioonis hiidlastega tutvumiseks ja tal on nagunii hiidlastega omad suhted. Võib-olla tuleb kaasa Ermo, aga see selgub täna õhtul. Igal juhu ei ole mul vahet kas keegi koos minuga kajakakisa ja keskmise kvaliteediga kohvi Rohuküla – Hiiumaa praamil naudib. Austan oma sõpru ja tunnen headmeelt nendega koos kruisides, aga saan ka üksi hakkama.
Olen siin vahepeal mõned võistlused ka sõitnud, mis enam-vähem kõik on ebaõnnestunud erinevatel põhjustel ja seetõttu on valminud osaliselt treeningplaan, mis peaks juuli keskpaiguks mulle jalgadesse rohkem rammu andma ning lähima paari kuu jooksul ei pruugi mul häid tulemusi tulla täna treeningkoormusele.
Tabasalu kolmapäevakule läksin koos nais ja lastega ja see oli tõeliselt lahe ettevõtmine. Polnud enne kunagi rajal olnud nii, et seal võistleb terve pere. Loomulikult oli tasemevahe erinev ja nägime üksteist rajal vaid vilksatades, aga mõnus tunne oli ka pisike hetk omasid nähes. 8 aastane Robi oli kiirem kui emme ja selles pole midagi imestada, tal jätkub jonni kimada küll. 10 aastane Lizette oli jälle emmest veidi aeglasem, aga tema on seda tüüpi sõitja, kes alati ei taju võistlust. Kui ta näeb raja ääres sinililli, siis ta läheb ja korjab neid, mis siis, et aeg tiksub. Ega siis nii kiire ka pole. Näiteks Saku kolmapäevakul sõitis ta viimast ringi üle kahe korra kauem ja selgus, et ta oli vahepeal ühe teise tüdrukuga juttu ajanud ja aidanud kellelgi veel sadulat reguleerida. Pärast oli nats üllatunud kui teada sai, et tegu oli võistlusega. Mu elukaaslane aga oli rattavõistlusel esimest korda ja kohe sattus krossile. Eks ta oli ehmatanud veidi peale esimest ringi, vahepeal seisis ja lasi teisimööda ja tahtis peale teist ringi maha tulla, sest raske oli. Aga ma soovitasin tal lõpuni tiksuda rahulikult ja seda ta tegi ka. Hiljem õhkas temast vaid positiivsust nagu kõigi eneseületajatega juhtub ja leidsin ka kergeid sportliku viha märke, mis peegeldab võitluslikku hinge. Selgitasin talle veidi sõidu olemust ja kuidas rajal käituda ning järgmisel korral ei pidavat ta enam nii aupaklik kaasvõistlejate vastu olema. Enda sõidust pole suurt midagi rääkida, sest igal ringil kask korda maha tulnud kett (nagu lasteaias eks) suretas mu sõidurütmi visalt ja järjekindlalt ja lõpuks sain esimeste käest paraja paki. Aga see mind väga ei morjenda, treeningvõistlus ikkagi.
Saku 100 organiseerimine oli paras ports tööd ja võistusele keskendumine jäi täiesti ära. Ma ei tajunud korralikult ei vastaseid ega võistlust üldse. Mõtted olid pidevalt mujal ja ei suutnud end välja lülitada. Kuna ma ka edaspidi kavatsen seda sõitu organiseerida, siis võib minu ilmselt maha kanda nende meeste seast, kes esimese 5-6 sekka pürgivad. Ma olen seda sõit ka 2 korda võitnud ja seetõttu pole suurt pinget, mis hullult kohustaks mind. Sel aastal lasin juba esimese ringi lõpus jala sirgu kui mõistsin, et minu täna võidukihutajat pole. Sõitsin võistluse lõpuni tempos, mis kohati jäi isegi alla mu treeningtempole. Selgus, et sellise matkaselli tempoga teenisin ma välja 10. koha ja olin väga rahul. Rohkem veel rõõmustas mind võistluskeskse kiirendusvõistluse ehk Singlikunni 3. koht. See tuli äärmise üllatusena. Põhjus, miks ma üldse sõitsin võistluse lõpuni oli see, et nimelt olime mina ja Tiimo ainukesed mehed siin maamuna peal, kes on sõitnud kõik Saku 100-d lõpuni ehk siis läbinud kumbki 500 km metsaradu. Väga sitt tunne oleks järgmisel aastal olnud kui mikrofoni hõigatakse, et Tiimol on läbitud 600 km ja teisena tuleb Tarmo näiteks 534 km-ga. Seda ei saanud lasta juhtuda ja selline võimalus tuli likvideerida eos. Seda ma tegin ka, väntsutades oma keha 5 ja poolt tundi.
Käisime Erikuga ka Aerobike kolmapäevakul. Hakkasime Raasikult ratastega tulema, et end korralikult soojaks sõita. Raasikult starti on 27 km. Saime soojaks küll, aga stardijärjekorras oodates jahtusin täiesti maha ja rambile läksin kananahk ihul ja külm kontides. Algus sujus päris hästi, aga mingi hetk tuleb üks küngas seal rajal ja see tõmbas ikka jala päris kinni. Kiirus langes tipus alla 30 ja kuni pöördeni ei saanudki end korralikult käima. Ega peale pööret ka palju paremaks ei läinud, jalg oli paks ja midagi ei tulnud välja. Sellega ma ei olnud kahjuks arvestanud ja vihastasin enda peale korralikult milline jobu ma olen, et nii kehvasti sõidan. See tekitas omakorda muidugi sportliku viha ulatusliku pealetungi, mille tagajärjel otsustasin ma riuíulist oma Cinelli eraldistardi lenksu üles otsida ja vähemalt 10 kohta järgmisel võistlusel tõusta. Igal juhul saab tehtud. Tagasiteel künkast alla sõites läks küll kiirus üle 50 ja viimased km-d sõitsin 45-ga, aga ilmselt teised tegid seda sama, sest muidu ma ei oleks lõpetanud kuskil karup….s 40. kohal. Ma ei hakka ennast lohutama, et tase on tõusnud ja teistel on eraldi kiivrid, lenksud ja jooksud. Need kõik parandava tulemust, aga see ei tähenda minu koht 9 km eraldisõidustardis on 40.
Kahjuks pole rohkem aeg kirjutada kuigi mõtteid on ja lausa pilte on varutud. Kell on juan 18.00 ja pean hakkama rattaga Haapsalu poole vurama. Homme 8.30 läheb praam ja seal ma kavatsen peal olla. Läänetuur on vaja ära teha, tuulikud ja Tõmmu Hiid ootavad.
