Palju treening- ning ka mõned sajad võistluskilomeetrid on läbitud peale viimast sissekannet. Aga et Meelise blogi ei kattuks igaveseks tolmukorraga, asun taas tegutsema kirjatsurana. Peale edukate blokktreeningu tsüklite läbimist sai esimeseks soojendusvõistluseks Rõuge Tuur. Vorm oli Rõuges hea, jalg oli tugev ja terav, kuid mitte veel 100%. Tulemus jäi siiski tagasihoidlikuks , sest Ermo hetkevorm ei lubanud kõrgematele kohtadele sõita. Peale Rõuget tegin veel ühe treeningtsükli, kus menüüs olid põhiliselt pikad intervallid, 8 – 12 min, kõik võimsusega 330 – 350W. Eesmärgiga harjutada sõitmist läve võimsusel ja tõsta lävevõimsust. Tsükkel läks hästi, üllatus oli vaid see, et madalama kuid ajaliselt pikemaid intervalle oli tegelikult raskem teha kui suurema võimsusega lühemaid. 3 päevase lõigutsükli viimasel päeval oli d viimased intervallid juba üsna kurnavad ja kartsin isegi et ei saavuta intervallil keskmiseks võimsuseks 330W. Siiski nibin-nabin jäin piiridesse. Hea kogemus oli kogu see tsükkel. Ja nagu ka eelmiste tsüklite puhul, hakkas nüüdki vormikõver taas kerkima. Järgmiseks soojenduseks sai Lätis Ogres peetud Läti lahtised MV 24h sõidus. Valisime Ermoga paarissõidu ja tegime seda edukalt – tulemuseks 2. koht. Jälegi ülikõva kogemus, sest läksime rohkem katsetama. Sai vähemalt mingi ettekujutuse 24h võistluse sõidutaktikast, toitumisest, riietumisest, öisest masendusest jne. Takkajärgi mõeldes oli see sigaraske üritus. Stardist alates sadas paduvihma 6h jutti ja kõik riided olid õhtuks vastu ööd läbimärjad. Naised kuivatasid riideid autosalongis puhuritega, kuid rajale minnes olid riided taas märjad nagu kaltsud u 10 min-ga. Mis siis et vihma eam ei sadanud, lihtsalt nii niiske oli. Aga elasime selle üle ja pakkusime korraliku lahingu võitjatele Riia rattakulleritele, kes ka eelmisel aastal selle ürituse võitsid. Füüsiliselt oleks ehk isegi jagu saanud neist, aga taktikaga panime esimene kord veidi puusse. “Kaasavaraks” Ogrest sain randme ja kannakõõluse üekoormuse, mistõttu jäi startimata ka Tahko 180 km. Käisin küll kohal ja sõitsin 60 km läbi, kuid jalg andis ikka tunda. Ei saa jätta mainimata, et peale Läti võistlust ja pea olematut treeningut ravi ajal tundusid Tahko tõusud imelihtsatena ja minekus oli tunda mõnusat kergust. Seda sissekannet teen hetkel Itaalias Villabassas Olympic kämpingus, u 10 km Austria piirist. Ülehomme toimub siin MM MTB maratonis, linn on plakateid täis, see on siin suur sündmus. Lähen ise ka kindlasti sõitu vaatama ja pühapäeval olen juba ise koos Lehoga samal rajal Dolomitit SuperBike maratoni raames. 119,9 km ja 2822 kõrgusmeetrit, kõrgeim tipp 2018 m. Eile tegin kerge treeningu, u 75 min ja sõitsin läbi raja esimese tõusu. Selle 40 min jooksul mil seda tõusu võtsin, sain kaela karmi paduvihma u 10 min jooksul. Täna lähen vaatan taas paar tundi ringi, kohanen väheke mägedega.
Rõugest Villabassasse
