Kaevasin sahtlipõhjast välja oma Estoloppeti passi ja uurisin seda pisut. 4 Tallinna Maratoni, 7 Viru Maratoni, 2 Tartu Maratoni ja 2 Tamsalu Maratoni. Klassikasuusad soetasin alles 2005 a ja seetõttu on mu passis põhiliselt vaid vabatehnika maratonid. Kunagi sõitsin ka ühe Haanja maratoni kui see veel oli vabastiilis. See oli mu esimene suusamaraton üldse, aasta oli 1999. Mäletan, et seisime koos ühe vanamutiga mõlemad järjekordse tõusu ees ja tõmbasime hinge, sest mõlemal olid jõuavarud otsakorral. Aga läbi ma selle lükkasin jalas hallid noname suusasaapad ja suuskadeks ilma igasuguse paineta Visu odavama otsa rahvasuusad, mida määrida polnud eriti võimalik, sest põhja poorsus polnud just kiita. Samas mäletan, et sellise varustusega olen sõitnud ühe elu kiireima Kõrvemaa 16 km ringi. Ma ei mäleta täpselt tulemust, kuid hiljem hea varustusega proovides ma seda tulemust üle pole löönud. Oma rolli mängis selles kindlasti märtsikuine päike ja “kiire” lumi. Nii palju siis ajaloost.
Tänasele Tamsalu maratonile jõudsin 1 tund enne starti, kuid soovisin, et oleks jõudnud 5 min enne starti. Lihtsalt ei tahtnud nina välja pista soojast autost -19 kraadisesse pakasesse.
Varustus on aastatega muutunud paremaks. Suuskades on Anti Kauki käest ostetud Fischerid, mille tema omakorda soetas koondistele lähedal seisvate isikute käest. Ehk siis lauad, mis ässadele ei sobi. Mulle käivad küll. Risto (Roonet) käis oma kogenud käega põhjad üle ja triikis ja harjas sinna peale erinevaid kalleid kemikaale. Lippas hästi küll hiljem, ei ole midagi kurta. Suusakepid vahetasin eile välja. Mingid x ajal ostetud Exelid kippusid mu käsi väsitama ja jäikus meenutas ka veidi Sherwoodi vabatmeeste vibu. Uued toed on Atomicu poolt tehtud, 100% carbon. Ma ei hakka rattamehena mingit 60% carbon, 40% klaasfiiber toodangut ostma ju. Täiscarbon ruulib. Aga kuradima suur vahe on ikka võrreldes eelmiste kaigastega. Käes ei tunnegi teisi ja tõuge on tugev. Väga asjalik ost. Umbes nagu tavapedaali vahetus cliplessi vastu. Saapad on ainult veidi vanad, mingid sini-valge Salomonid. Teeninud mind juba väga pikka aega ja ei näita väsimuse märke. Kahtlustan siiski, et uuem toodang on kergem ja järgmisel aastal saadan sini-valged pensile.
Riietuse osas olin tänase külmaga üsna nõutu. Kahtlustasin nagu alati, et pigem panna vähem kui rohkem, kuid enesekindluse taastamiseks vajasin hüva nõuannet. Kõige hullem, mis juhtuda saab on panna end paksemalt riidesse kui vaja. Pärast higi voolab, süda taob jne. Veekaotusest tulenevat töövõime languse protsenti ei taha mitte meenutadagi. Ühe korra Tahkos olen sellega alt läinud ja sain õppetunni terveks eluks. Seepärast sai kokku kutsutud kriisikomisjon koosseisus Risto ja Simmo (Kikas) Craftist ja Art (Oppi) Adidasest. Kõik takseerisid mu riietust, katsusid mu Adidase tuulejakki (LS Wind Jersey) ja arvamus oli ühene – piisab aluspesust (Craft Pro Zero) ja Adi tuulejakist. Alumist otsa ei katnud mitte ainult aluspesu vaid tõmbasin peale õhukesed, sügaval nõukaajal valmistatud ja lumehelvestega disainitud rohe-sinised Aversi suusakombe püksid. Aversi ülemist otsa ma kahjuks ei leidnud üles ja seetõttu pidin rajale minema poolstiilsena. Igal juhul tänud professionaalsetele riideasjatundjatele ja tänud ka Helinale Craftist, kes mu pükse nähes lahke naeratusega uut Crafti toodangut soodsa hinnaga pakkus. Igal juhul kasutan seda võimalust kui ma Aversi ülemist otsa üles ei leia.
Startisin stardigrupist 300-600 koos Kurmoga (Neemela). Peale seda kui Art oli mu soojendusjaki enda kätte võtnud, hakkas punt liikuma. Üritasin Kurmol taga püsida, ta ju vana kala ja hea suusamees, aga sagimist ja tõmblemist oli nii palju, et kaotasin ta varsti silmist. Suur osa esimestest kilomeetritest kuluski möödasõitudeks. Ühe vanamehe käest sain veidi sõimata ka kui üle tema kepi sõitsin ja vanamees selle peale täisnurkse pöörde tegi, aga noh, juhtub ikka. Ega meelega. Ma luban, et rattavõistlustel ma teda ei sega. Suusk lippas hästi, enesetunne oli väga hea ja õnneks sai Neeruti mäed ja paar km enne neid sõita omas rütmis. Suuremad pundid jätsin kõik seljataha. Ju nad olid siis veel kehvemad kui mina. Ma ise pean ennast suhteliselt kehvaks suusatajaks. Tavaline koht suusamaratonidel on kuskil 170 juures. Mingil aastal tegin ka 1 kuu eritrenni ja sõitsin Viru Maratonil välja 118. koha, aga see on ka olnud lagi ja sellist trenni ma enam teha ei viitsi. Mootor lubaks veelgi kiiremini sõita, kuid olematu suusatehnika ja nõrk ülakeha ei luba enamat. Pigem naudin suusasõitu ja olen rahul kui 200 sisse jään. Eritreeningud algavad märtsis ja neid ma ei tee suuskadel.:)
Väsimus hakkas tunda andma u 5 km enne lõppu. Selleks ajaks olime jäänud kahekesi Eeroga (Kiskonen). Sõitsime tegelikult üsna lähestikku Pariisist alates ja vahepeal oli isegi tast ees paarisaja meetriga, aga eelviimasest joogipunktist tuiskas ta peatumata läbi kui mina kaika käepideme rihma sättisin ja ta sai omakorda paarisaja m vahe sisse. Kuna mulle meeldib võistluse keskel omale mikroeesmärke seada, siis otsustasin Eero taas kinni püüda. Liigutasin end veidi kiiremalt ja ühel pikal, laial ja kiirel rajaosal saingi ta kätte ja kühveldasin kohe mööda ka. Eero on minust parem suusataja, tõmbas kohe sappa ja nii me koos edasi lasimegi. Saime päris paljudest veel mööda. Viimases joogipunktis läks Eero ette ja mina hingeldasin sabas. U 5 km enne lõppu tundsin väsimust. Oleks pidanud veel ühe geeli sisse lakkuma eelviimases punktis, aga nii kibekiire oli rajale tuisata, et otsustasin geeli mitte võtta. Valesti tegin. Tamsalu suusaradadel liikus minust ca 15 kg kergem Eero teravamalt ja libises veidi eest. Viimastel km-del sain veel 4 meest kätte, asi seegi. Hakkaski juba liiga võistluseks minema, hea et otsa sai.
Tamsalu spordihoones meeste riietumisruumis riideid vahetades märkasin kuidas kõrval istus mees kotis sobrab ja siis äkki matkapriimuse välja tõmbab. Pani selle samasse enda kõrvale pingile ja läitis selle. Ma ei saanud aru, mis toimub?! Kõht jäi tühjaks ja keedab äkki suppi juurde? Hernesupp oli küll veidi põhja kärsanud, aga moosipirukas kompenseeris selle. Järgmisena võttis mees kotist välja tillukese purgi mett. Siis alumiiniumist matkapoti. Järgmisena rändas pingile pudel tšehhi tumedat õlut. Asi hakkas klaaruma ka minu jaoks. Olen sooja õlut rüübanud Tartu Maratoni finishis ja minu meelest ei kõlvanud see juua. Uudishimuliku inimesena ei suutnud enam keelt hammaste taga hoida ja küsisin mis mehel plaanis on? Asjatundlikult seletas mees kui hea on soe tume tšehhi õlu meega. “Niimoodi tuleb maratone lõpetada” naeratas mees muhedalt ja pani pruunikalt vahutava õllega poti tulele. Tamsalu spordihoone meeste riietusruumis. Lahkusin taas kogemuse võrra rikkamana.
