Peale seda kui Eurolaulud on muutunud Eesti Lauludeks, hakkab sealt kandist üha enam mõnusamat muusikat tulema. Isegi Ithaka-Maria on saanud maha lauluga, mida võib vähemalt 2 korda kuulata. Ülejäänud tema lugusid ma ei mäleta üldse. Aga see Sõpruse Puiestee “Rahu, Ainult Rahu” kummitab mind täna juba terve päeva. Kes tahab, saab seda alla laadida siit.
Sadu, ainult sadu. Värske lumega, eriti sellise tatisega nagu täna, ei viitsi ju ometi suusatama minna. No mida sa nühid seal värske peal, suusk kinni nagu oleks naelad all. Loomulikult tuleb sel puhul võtta sisetreeningu riided ja suunduda Tallinna Spordihalli. Vaid 2.2€ eest pääsed paradiisi ja võid töötada tund kuni kaks oma jõu, tasakaalu ja lihastoonuse parandamise kallal.
Meie (99% juhtudest koos Lassega) teeme seal nii. Kõigepealt jookseme kuni 15 min soojaks ja siis suundume areeni nurka mattidele, kus on võimlemisredelid jm lahedat stuffi ning teeme 5 – 6 harjutust kõhule. Harjutuste vahed 15-20 sekki ja niimoodi 2 seeriat. Üldiselt on peale seda kõhulihastes tunne, et midagi on tehtud nendega. Harjutusi on erinevaid, nii alla kui ka veidi ülespoole ja kindlasti ka külgmistele lihastele. Järgnevad 2-3 harjutust seljale, millest ühe puhul kasutame seljapinki ja koormuse lisamiseks ka 10-15 kg ketast. Ülejäänud harjutused nii kõhule kui ka seljale teeme põrandal või mattidel, vahest kasutame ka võimlemisredelit. Ei mingeid moodsaid aparaate. Kui kõht ja selg on kõvasti kannatada saanud juba, siis läheme kergelt oiates saali teise otsa ja teeme 3 – 5 harjutust jalgadele. Nii jõudu kui ka tasakaalu arendavat. Need on väga lõbusad harjutused, tavaliselt ka üsna kurnavad. Eriti tasakaalu nõudvad ülesanded. Nädalas korra teeme ka vana head kangiga kükki ja jalapressi. Täna kükitasime 115 kiloga ja pressisime 200 kiloga. Harjutused jalgadele vahelduvad ja ei lase rutiinil tekkida. Üldjuhul kasutame tasakaalu harjutuste juures koormuse tõstmiseks 10-15 kg kettaid. Et ikka harjutuse lõpuks juusteotstest higi niriseks ja süda taoks nagu keegi klopiks vaipa su sees. Viimasel ajal lõpevad meie harjutused jalgadele 3 x 50 hüpete seeriaga, mille meid kõrvalt jälginud kergejõustiklased hetkega Kaera-Jaaniks nimetasid. Kergejõustiklaste tegemisi on muideks kõrvalt väga kasulik jälgida, sest areenil harjutavad nii mitmedki Eesti tipud ja oleme nii mõnegi harjutuse nende pealt kopinud.
Talve esimeses pooles tegime veel ümmargustele hantlitele toetudes 3 x 12 kätekõverdusi, kusjuures peale igat kõverdust pidi tegema vaheldumisi parema ja vasaku käega hantliga tõmbe üles küljele. Väga kosutav harjutus. Seda harjutust ei soovita teha parketil, sest vaevalt kodukindlustus korvab parkettpõranda, mille on üles paisutanud higi.
Nii korra või vahel ka kaks teen harjutusi tritsepsile, toetudes kastile või suvalisele pingile ja oma keharaskusega 3 x 15. Väga iisi harjutus. Lasse seda ei tee, sest ta pole suusamees ja paaristõuget ei harrasta. Siiski peaks vist tegema, sest MTB-s saab, eriti XCO-s ja pikkadel maratonidel saab tritseps korraliku koormuse.
Trenn lõpeb meil reeglina venituste seeriaga, kuid vahel möllame veel saalis ringi. Näiteks hoota kaugushüpe. Hüppad ära ja saad kohe teada, kas oled sprinter või mitte. Kui tahad lõpusirgel tegija olla, siis peaks oma 3 m ikka ära kargama. Ma potsatan sinna 2.50 peale, Lasse umbes 10 cm kaugemale. Mõnikord hüppame kõrgust, kuni 1.60-ni läheb kergelt, pole vahet kas paned floppi või karjapoissi. Isegi rulli on proovitud. 1.70 alistamiseks läheb vaja juba vähemalt 3 katset. Korra vist paar aastat tagasi sai 1.74 ka ületatud kui ma õieti mäletan.
Tänane uuendus oli 200 m läbimine aja peale ehk siis üks staadioniring. Uuenduse tõi sisse Robi, kes eelmises trennis lunis Lasset nii kaua, kuni Lasse oli nõus oma mobiiliga Robi aega võtma. Esimene sahmakas oli 40 sekundit, millega Robi ei olnud ilmselgelt rahul. Järgmisel katsel kasutas ta jänest, kelleks osutus üks keskmisest kõrgema tempoga lippav kõrges keskeas taat. Robi püsis tal kannul pool ringi, siis vajus taat eest, kuid sellest piisas – rekord oli sündinud – 39 sek. Tänases trennis oli Lizette kord, kellel oli kindel plaan Robi rekord esimese raksuga üle lüüa. Selleks laenas ta areeni administraatori käest stopperi, et rekordi fikseerimine oleks ametlik. Kui kella kinni lõin, selgus tõde – 41,66. Teisest katsest ta sel korral loobus.
Laste ponnistused ajasid vanameestel ka hamba verele ja suundusin otsustava ilmega soojendusringile. Jalas andsid tunda äsja lõppenud kükid, jalapress ja paar tasakaaluharjutust. Ringilt naasnud, sättisin end stardijoonele. Lasse võttis enda peale ajavõtu ja karjatas “Läks!” Pistsin siis punuma oma lühikese ratturisammuga. Samm oli ikka jube lühike, sest põlv käis madalamalt kui päike detsembrikuisel Lapimaal. Sain kohe aru, et Eesti rekordit ei tule, aga isiklik tippmark tuleb kindlasti. Tagakurvi sisenesin pea küljele kallutatult kuigi vist oleks pidanud terve keha kallutama. Kurvitehnika kursus tuleks kindlasti tulevikus läbida. Lõpusirgel proovisin mitte kangi saada ja tundus, et läks õnneks – 30,66. Naiste hallirekord on Katrin Käärti nimel 23,78-ga. Veidi peab veel treenima. Seletasin siis Lassele, et samm jäi lühikeseks, mille ta muidugi kohe salvestas kui kasuliku nõuande ja suundus soojendusringile. Varsti oli minu kord “Läks!” karjuda ja Lasse sisenes madalpõlvetõstejooksuga sisekurvi. Kuradi hea, et ennast kõrvalt ei näe, muidu läheks vist igasugune jooksuisu ära. Lõpukurvist viimasele sirgele väljus Lasse 21 seki pärast (Marek Niit avaks juba õlle sellel ajal finishis) ja tuiskas finishi poole korraliku purakaga. Aeg 29,03 tähistas ilmselt selle päeva areeni rekordit ja ühtlasi tõmbas mulle mütsi pähe ja sidus lõua alt kinni ka pea pooleteist sekiga. Aga noh noorematel ju jaksu ka rohkem ja kui me järgmine kord adminnilt naelikud laename võib ju juhtuda ei tea mida!
Selline oli siis lühiülevaade meie talvistest tegemistest Herne tänava saalis. Võtsime vastu otsuse jätkata 1 kord nädalas võimlemiskavaga läbi kogu hooaja. Selline info peaks konkurentidel juba kergelt jahedaks võtma, eks suve poole näeb;)
Kes aga tahab meiega liituda, siis teisipäeviti ja reedeti saate seda teha.
Panen siia lõppu veel Marit Björgeni pildi ka. Kui nüüd naiselikud füsioloogilised iseärasused (mida siiski väga kerge tuvastada pole) pildilt välja jätta, siis mis seal salata, tahaks ka sama tugev olla.
