Meie 5. abielu- ja 22. kooseluaastapäeva otsustasime tähistada veidi teistmoodi kui tavaliselt ja võtsime ette 2 päevase rattaseikluse Lõuna-Soomes. Otsus minna just Soome tuli viimasel hetkel, sest tugevat konkurentsi pakkus üks väga huvitav marsruut Lätis ning ka Tallinki piletihinnad kahandasid soovi põhjanaabreid külastada. Õnneks on olemas Viking Line, kes tahtis täpselt 3 korda vähem (täpselt nii: 3 x vähem) raha kui Tallink ja sihtpunkt oligi otsustatud. Soome, ikka Soome.
Esmane plaan oli seigelda ratastega läbi metsade Turusse, ööbida sõprade juures ja siis rongiga Helsingisse tagasi. Kõik Soome kaardiserverid olid vist minu päringutest juba kuumad, aga ühtegi head teevarianti välja ei koorunud. Sellist, mis oleks sobiv maastikuratastele ja mis oleks tehtav 2 päevaga. Variante tegelikult oli, aga vaja oleks olnud juba 4 päeva ja sellist ressurssi meil polnud. Uurisin ka Soome ratturite käest otse ja mingit pikka juttu siin polnud: “En ole koskaan kuullut, että Helsinki – Turku väliä olisi yritetty aja polkuja pitkin tai edes hiekkateitä pitkin. Metsäautoteistä koostuvan, edes jotenkin yhtenäisen ja suoran reitin etsiminenkin on kohtuullisen iso työ.” No selge, sõbrad soomlased. Küll ma kunagi selle suure töö teie eest ära teen, aga hetkel pöörama tähelepanu Soome kaardil lääneosast keskosale ja seal ta oligi, suurte mustade tähtedega: Tampere. See lõi kohe pirni peas põlema! Nimelt on mul juba mõnda aega arvutis, kaustas “sõitmata jäänud rajad” ootel .gpx fail nimega “Helsinki – Tampere”, mis on jälg 2 päevasest teekonnast eelpool nimetet linnade vahel, kasutades minimaalselt asfalti ja maksimaalselt metsateid ja -radu. Kuna mul Tamperes sõpru pole, siis mõtlesin, et sõidame ühel päeval 100 km kuni Riihimäeni seda gps-i jälge mööda ja järgmisel päevaks panen ise kokku marsruudi mööda väikseid teid tagasi Helsinki poole, aga rohkem Espoo suunal, et kahe päeva teekonnad ei kattuks. Plaan sai siis selline: kolmapäeva õhtul sõidame laevaga üle Helsingisse ja väntame Vantaasse suunaga Järvenpää poole ja ööbime kuskil hostelis ja hommikul võtame suuna Riihimäki poole.
Katajanokka sadama kõrval kohustuslik seikluse alguse pilt tehtud, kruisisime läbi õhtuse Helsingi Vantaa suunas. Nautisime sooja õhtut ja kadedusväärselt head rattateede võrgustikku. Kerged 16 km hostelini kadusid suveõhtusse kiiresti. Öömaja leidmine Vantaa piirkonnas osutus meile üle mõistuse keeruliseks. Poleks iialgi uskunud, et öömajasid lihtsalt ei ole või on välja müüdud. Booking.com pakkus ainsaks lähimaks öömajaks Järvenpää Scandicut hinnaga 214€. Ükski teine broneerimiskeskkond ei pakkunud midagi rõõmsamat, sellise probleemiga puutusin kokku esmakordselt. Lõpuks leidsime siiski ühe hosteli, kus me veetsime unustamatu öö. Nimelt pakkus hostel kauba peale ja läbi öö ülevaadet naaberriikide filoloogia mahlakamast poolest ja kahetunnist venekeelset suhtedraamat, kus pikki monolooge pidas paari meespool. Vürtsi lisasid automaatselt süttivad päevavalguslambid kui keegi maja ette suitsetama läks ja mis lõid meie toa kenasti valgeks iga 15 minuti järel. Sellest hostelist võiks ühe õhtuga kirjutada raamatu isegi kui vaid paar tundi jälgida sealseid asukaid ja nende tegevusi. Tõime Katiga õhtul veel enne poe sulgemist lähedalasuvast Jakomäki S-Marketist veidi nosimist, võtsime kohad maja ees sisse ja nii umbes tunnikese jagu jälgisime huviga ümbertoimuvat.
Etenduse juhtisid sisse eestlastest töömehed, kes väljusid hostelist, läksid oma universaalkerega auto juurde, avasid tagaluugi ja istusid sinna mugavalt õlut jooma. Õlled joodud, kobiti hostelisse tagasi. 20 minuti pärast kõik kordus. See tundus olevat neil suht rutiinne igaõhtune tegevus. Millised (Läti) õllevarusid see auto peitis võib vaid aimata. Õhtut jätkas vanem hiinlanna, kes seadis end seisma tänava äärde ja hakkas kätega tegema massaaži sarnaseid liigutusi. Nagu masseeriks kedagi, aga mitte kedagi ei olnud. Aimasime, et tädi püüdis möödasõitvatele autojuhtidele massaažiteenust pakkuda. Sel õhtul ei õnnestunud see kahjuks kuidagi. Lõpuks vuras hosteli ette takso ja sealt astus välja järgmine hiinlane, Koos taksojuhiga rebiti salongist välja suur hall kohver ning tagaluugi kaudu pappkasti pakitud jalgratas. See pakkus juba rohkem põnevust. Sättis oma ratta maja räästa alla ja läks vastuvõttu toavõtme järele. Väljudes sealt lohises kohver tal ikka järgi ja oma toa leidmine ei läinud tal kõige lihtsamalt. Kõndis maja ees edasi-tagasi nõutu näoga ja lõpuks otsustas tulla meie käest abi küsima.
Võõraste inimestega tuttavaks saamine on üks hostelite eeliseid ja ka sel korral ei pidanud pettuma. Lühikesest abipalvest kujunes välja mõnus vestlus.
Mina: “By the way, what’s your name?”
Hiinlane:”*?*()EGH%#%&”#”
Mina:”Sorry?”
Hiinlane, nähes minu suutmatust kohaneda tema kurgulae häälitsustega:”Just call me Jonathan.”
Mina:”Great. Call me Tarmo.”
Hiinlane pööritss silmi ja teritas kõrvu samal ajal “Mmmmm…sorry?”
Ei hakanud talle ütlema, et “Just call me James” ja toksisin talle mobla texteditoris oma nime tähthaaval sisse. Jonathan oli silmnähtavalt õnnelik, et tal on sellise nimega uus sõber ja hääldas püüdlikult “Dääärmõu.” Selgus, et mees oli saabunud just Hong Kongist lennukiga ja oli teel Tampere tehnikülikooli õppima pooleks aastaks. Ja kuna ta on suur maastikurattafänn, siis mõtles, et võtab ratta kaasa alustab väntamist juba Helsingist. Kiitsin aga takka ja see talle väga meeldis. Aitasime tal toa üles leida ja juhatasime kätte ka teeotsa kuidas poodi minna ning Jonathani silmades peegeldus siiras tänulikkus.
Hosteli suitsunurk nägi välja selline:
Hommikul ärkasin nagu tavaliselt enne Katit ja uudishimuliku inimesena sättsin end taas hosteli ette puhketsooni (prügimäelt toodud tugitoolid) istuma ja kohe kuulsin rõõmsat hüüdu: “Good morning Dääärmõu!”. Pidasime Jonathaniga maha mõnusa vestluse ja ma sain väga huvitava ülevaate Hong Kongist. Rääkisime palkadest, kinnisvarast, olmeprobleemidest ja kohalike vabaaja veetmisest. Lõpuks kiskus Jonathan isegi särgi seljast ära ja näitas arme, mille olid põhjustanud erinevad kukkumised rattaga kohalikes linnalähedastes mägedes. Vestluse lõppedes olime mõlemad ilmselt juba näljased, sest minu mõtted olid juba Jakomäki R-Kioski kaneelirullide juures ja Jonathan kippus kööki kiirnuudlitele vett keetma, pakkudes viisakalt, et ta võiks minu kõhu ka nuudelid täis sööta. Jonathani lapsikult õnnelikku helki nägin tema silmades veel kui selgus, et me sõidame samuti Tampere poole ratastega ja peatume Riihimäkil samas hotellis. Ainuke vahe oli selles, et tema väntab sinna mööda maanteed ja meie võimalikult palju metsateid kasutades. Kuna Jonathani inglise keele sõnavara oli veidi piiratud, siis oli tal raskusi arusaamisega, et kus me ikkagi sõidame kui me maanteele ei lähe? Sõnad “forest” ja “wood” olid talle tundmatud, maastikurattaga seostus vaid “mountin”. Õnneks leidsime ühise keele sõna “offroad” abil. Jonathani rõõm oli suur, et asjale pihta sai. Kohati oli tema siiras oleks täiesti vapustav.
Hostelituppa tagasi jõudes oli Kati juba üleval, pakkisime oma asjad kokku ja väntasime R-kioski poole hommikueinele. Hostelis ka muidugi hommikusöögi võimalus, aga vastuvõtus ei teatud täpselt, kas kokk on puhkusel või mitte. Teel R-Kioskisse läbi Alppikylä uusarenduse nägime, et Eestiski kurja teinud sügistorm oli sealtki läbi kihutanud.
Napsasime R-Kioskist värsket kohvi, sooje saiakesi ja lasime hommikupäikesel end poe taga pargis paitada. Ei saa salata, oli mõnus hommikueine ja tõotas tulla huvitav päev. Üsna meie lähedal kivide peal istusid paar kohalikku parmu, kes juba varahommikul pead parandasid. Soome on ikka kodune kant.
Hommikusöögi lõpetas õhtusest söömaajast järele jäänud kartulileib piprase sealihaga. Mmmmm, milline suutäis!
Poe ees kohtasime rõõmsat Jonathani, kes tuli poodi nuudlivarusid täiendama. Tegime paar pilti, soovisime teineteisele hea teed ja lootsime üksteist näha õhtul Riihimäkil.
Lõpuks jõudsime ka selleni, et kallasin joogipudelisse viimased mustikakisselli varud ja saime asuda oma põhitegevuse, rattaga matkamise juurde. Olime viimased 24h saanud uusi emotsioone küllaga ja vajadus end liigutada andis juba tunda.
Võtsime suuna Järvenpää poole, kust algas meie matka “ametlik” osa. Mööda rattateid oli sinna 31 km ja päris mõnus oli kruisida mööda parke, elamurajoone ja jõeäärseid teid. Suur-Helsingi ääreala, just elamurajoonid, olid argihommikuselt tühjad. Vaid üksikud lastevankritega emad, mõned 6 koeraga koduabilised ja üksikud vanainimsed pargipinkidel lisasid elumärke ümbruskonda. Esimese kissellipeatuse tegime Keraval ja puhkasime jalga hubases lehtlas. Inimtühjas loomulikult. Rohelust on Soome linnades ja asulates nii palju, et vahel ei saa aru, kas oled maal või linnas.
Naeratus ei kao näolt hetkeksi. No kuhu ta saabki kaduda kui on täidetud inimõiguste kaks olulist punkti: mõnus kaaslane ja jalgratas.
Üha rohkem ja rohkem hakkas tunduma, et Suur-Helsingi jääb selja taha, kuid üksikuid kommertslõike sattus siiski teele ette. Nagu hiljem selgus, on Soomes tihti nii, et 30 km pole ühtegi poodi ja kui on, siis on 3 tükki kõrvuti.
Päeva esimesse sihtpunkti, Järvenpääle, jõudsime peale paaritunnist kruisimist. Sirutasime selga Tuusula järve äärses pargis ja mõtted liikusid vaikselt juba kohvitassi peale, kuid ühtegi välikohvikut ei nägemisulatuses ei olnud ja nii sõitsime edasi läbi Järvenpää.
Tuusula järv ei ole mingi tilluke lombike ja nii selle peal kui ka selle ümber on võimalik harrastada erinevaid aktiviteete.
Peale lõunapausi romantilise nimega restoranis “Roze”, mis oma olemuselt oli tavaline türklaste kebabi- ja pizzakohvik, jõudsime me lõpuks metsa veerele, veelgi rahulikumasse keskkonda senise teekonnaga võrreldes. Olime rõõmsad, et selja taha jäi mitukümmend kilomeetrit asfalti ja hoomamatu hulk linnamaastikku. Esimesed vändapöörded metsas tekitasid tunde nagu oleksime jõudnud oma koduhoovi.
Lõuna-Soome metsad ei erine palju Eesti metsadest. Ainuke vahe on pinnases. Kive on jaganud vanajumal metsa alla mõlema kämblaga, kuid on ka üksikuid kivivabasid metsaaluseid. Pigem on see siiski erand. Nagu näiteks see müstiline metsarada, mis asus põhimõtteliselt ei kuskil. Ei olnud seal lähedal majapidamisi ega muid asustust. Kelle jalg need rajad sinna kunagi on tallanud, ei tea. Mets ise oli seal veidi müstiline ja isegi veidi salapäraselt rõhuv, seda pigem vähese valguse tõttu päevasel ajal.
Katit ei rõhunud muidugi miski, sest sõita oli lihtne – kive polnud, vihm lõppes ja vihmajope peitus jälle tahataskusse. Naeratust ta tahataskusse ei peitnud, see säilis ka sünges põlislaanes.
Veidike Soome ar(hailist)hitektruuri ka. Ühe heinapõllu äärest leidsime mahajäetud tunnustega multifunktsionaalse, kahe korstnaga eramu. Saun ja köök? Või vastupidi? Sisse piiluda ei õnnestunud, talletasin ta mälukaardile.
August oli sel aastal minu meelest heitlikum kui tavaliselt ja rattamatkal tähendab see jope selga, jope tasku, jope selga jne. Meie rada sattus aeg ajalt ka lõikudele, kus kunagi tõenäoliselt oli mingi rada või põllutee olnud. Antud kohas seda igatahes ei olnud, kuid mu kogenud pilk aimas, et Soome põhikaardil on see mingi teena kindlasti kirjas. Õnneks sellised jupid olid lühikesed ja üldjuhul ka sõidetavad.
Mõni kilomeeter enne Jokelat sattusime kohalikule matkarajale, mis oli keeristormi teele ette jäänud. Muidu kaunis rada, kuid umbes 100 m lõik oli kattunud mahalangenud puudega ja me nägime üsna ränka vaeva, et tormimurrust koos ratastega üle saada. Naeratus siiski ei jätnud meid maha.
Peale džunglirallit jõudsime taas vabasse vette ehk kruusateele. Soome kruusateed hakkavad mulle üha rohkem ja rohkem meeldima. Muidugi oleks seal ideaalne sõita hoopis teistsuguse rattaga, kuid ka tavalise maastikurattaga pole midagi viga kui vaid suusatajad jalgu ei jääks.
No mitä helvettiä tää nyt on? Tundub, et Soome tuuslar on siit luuaga üle käinud. Kõik on ju näinud juurtega välja kistud puud, aga tervet rivi puid korraga? Ma olen ju kogu aeg rääkinud, et hekki tuleb pügada, mitte lasta kasvada nii kõrgeks, et võtab tuule alla (takkajärgi tarkus).
Jokela keskusest läbi sõitmata, keeras meie rada üle karjamaa taas metsa. Jokela on üks õnnetu paik ja kannab kindlasti veel aastakümneid taaka, mida põhjustas Soome esimene ja kahjuks vägivaldseim koolitulistamine 2007 aastal.
Kohalikud talupojad olid aastate jooksul ümbruskonna metsadesse tallanud sisse mõnusad jalgrajad ja mida me nüüd täiel rinnal ja kahel rattal asusime avastama.
Jokela retkimajas tegime lühikese lagritsapausi. Kuulasime vaikust ja leidsime, et selline seiklemine on parim puhkuseviis üldse. See otsus ei kuulu vaidlemisele.
Retkede teekonna põhjalik uurimine eeltööna on meie nõrgim külg. Mis ühtlasi on ka meie tugevam külg – mis huvi on seigelda kui sa tead, mis sind iga kännu taga ootab? Jokela retkimajas tundsime siiski, et grillvorstid oleks võinud seljakotti visata, sest grillimakkara küpsetamine kuulub Soomes iga metsaskäigu juurde. Kogu küpsetamiseks vajalik varustus ja rohkemgi veel oli vabalt saadaval, kuid mida polnud, see oli makkara. Pildil on vaid välikamin koos varjualusega. Retkimaja ise jäi kaadrist välja, sest tegu oli suure majaga kust ei puudunud ka tantsusaal.
Lagritsad põske pistetud, pikutasime veidi, kondasime ümber maja, sättisime end romantiliselt istuma süütamata kamina ette ja unistasime niisama. Kvaliteetaeg ilma igasuguste kohustusteta, pea on mõtetest tühi, mitte midagi ei pea tegema. Ainult oleskle läbi hetkede ja sulandu ümbruskonda.
Uurisime ka aegunud köögitehnikat ja nagu näete – soomlastel on metsas kõik eluks vajalik olemas.
Ees ootasid meid Hyvinkää ümbruse metsad ja järgneva 15 km jooksul saime tunda Soome maastiku võlu ja valu.Nagu Andrus Kivirähk kirjutas oma võrratus raamatus “Maailma otsas”: “Etendus oli tore. Sai nutta ja sai naerda.” Läbisime mõnusaid metsateid, jubedaid juurikadžungleid, tegime kändude vahel slaalomit, komberdasime kividel ja lustisime kõrgepingeliini all jooksval pikal-pikal singlil. Vaatamata mõnele üksikule kehvale kohale oli rada siiski hästi sõidetav. Mõned järsud kivised nukid pidime kohati jala üles kõndima, sest need kohad olid ilmselgelt mõeldud teistpidi sõitmiseks.
Hyvinkää keskusesse ja isegi kuhugi majade vahele meil asja ei olnud vaid suundusime otse läbi Nummenmäki discgolfi pargi Hyvinkääst edasi. Kettagolfi rajale jõudes nägime seal palju linte, millega osaliselt oli ligipääs piiratud golfiradadele ja mõne hetke pärast silmasime teadetetahvlilt, mis teatas et käimas on 4-päevased Soome meistrivõistlused discgolfis. Katsusime kiiresti sealt läbi saada, piirkond oli suur ja veits tegime ikka “eestlast” ka, liikudes seal kus ei tohtinud. Päris suur piirkond tundus olevat see Nummenmäki ja erinevaid liikumisradu läks igas suunas.
Kettaloopijad rahule jäetud, otsustasime teha väikese pausi ja sõime ära pizza, mis Järvenpäält alates sadulakotis söömist ootas. Meie rada liikus edasi mööda motikate enduurorada, mis iseenesest oli heas korras ka rattaga läbimiseks ja fun sõita. Otsustasime väikese pauna sellest siiski vahele jätta ja liikuda edasi mööda kergliiklusteed kuni jõuame jälle oma rajale. Olime olnud teel juba 8 tundi ja kuigi lõpuni oli umbes 20 km, siis muutusime veidi ettevaatlikuks kuna augustis päevavalgust ei jagu lõputult. Lisaks olime viimase 15 km peale koos söögipausiga kulutanud ca 2 h ja meil polnud mingitki aimu milline rada meid ees ootas. Veidi kihutasime mööda asfalti kuni tee keeras taas metsa. Radu arenes metsas igas suunas, õnneks meie eTrex EV100 (aitäh veelkord, Paavo!) juhatas meid eksimatult kivide, kändude ja mustikavarte vahel. Tegime metsas mõnusa pauna kuni jõudsime taas elektriliinialusele rajale. Ei saa mainimata jätta, et liinialuseid radu on alati väga fun sõita Soomes – alati kindla peale minek ja fun garanteeritud. Selline tunne, et neid on sissesõitnud üks ja sama mees üle kogu Soome. Lisaks mõnusale rajale ja üleüldisele romantika üledoosile leidsime veidi aega ka elektriliini romantikaks. Ikkagi pulmaaastapäev ju.
Ja siis hakkas peale päeva kõige nauditavam rajalõik. Ületasime mingi suurema asfalttee ja olime tillukestes raskustes õige rajaotsa leidmisega. Aga kui algus käes, siis soovisime, et see ei lõpekski. Erkylä ümbruse metsades läks profiil senisest oluliselt äkilisemaks ja me leidsime end rulluvalt singlilt mis viskas meid üles, alla, vasakule ja paremale hoides tempot koguaeg üleval. See oli Mets suure algustähega ja oleks väärt tulevikus pikemat uurimist. Mõned singlid oli harvesteri poolt küll laiemaks sõidetud, kuid ehk taastub aastatega. Kahjuks või õnneks ei olnud mul aega seal pilte teha, sest lenks vajas hoidmist ja ega tegelikult ei tahtnudki väga peatuda.
Vaatasin pärast kaardilt, et seda mõnusat rada oli oma 13 km jagu.
Päev hakkas õhtusse jõudma, joogipudelid olid meil tühjaks saanud ja tundsime ise ka, et võiks juba kuskile horisontaali visata. Metsast välja jõudes oli Riihimäki keskusesse vaid tühised 3 km ja seda kohati päris pikalt allamäge.
Hakkas juba pimedaks kiskuma. Sõitsime hotelli ja esimene asi, mida ma hotelli ees nägin oli Jonathani Merida, pargitud kenasti rattahoidjasse. Meest ennas polnud näha, ju pistis nuudleid üleval toas. Võtsime toavõtmed, saime loa tassida oma rattad üles hotellituppa vajadusel ja sõitsime siis toidupoodi otsima. Ostsime õhtuks söögipoolise, mida horisontaalasendis hotellitoas nosida ja nii see päev õhtusse vajuski. Kokku 85 km ja puhas sõiduaeg 7 tundi.
“Däärmõu, good morning!” kõlas hommikul hotelli ees tuttava hongkongi aktsendiga. Jonathan sättis oma ratast sõidukorda, mis tähendab seda, et ta sättis oma übersuurt kohvrit pakikale, mille kinnitus oli eile maanteel järele andnud ühest kohast. No ei imesta. Natuke oli tast kahju, aga küll ta välja veab Tampereni. Kerge chit-chat, lubadus jääda igavesteks sõpradeks, saata üksteisele pilte teekonnast ja lahku me läksimegi.
Riihimäki on väike koht ja peale varahommikust romantilise hõnguga fotosessiooni pargis, jõudsime linnast välja 10 minutiga.
Reede hommik oli eriliselt mõnus. Ikkagi reede, “almost weekend” nagu ütleb mu töökaaslane Danny (seda küll vahest ka juba esmaspäeval). Õhk oli värske, sooja parasjagu, et sõita lühikeste riietega ja tuuleke tundus ka minekut toetavat. Riihimäki ümbruse vaated tundusid üllatavalt kodused ja nii me veeresime päevale vastu.
Arvutis rada planeerides ei saa kunagi aru, milline see tee tegelikult on. See lisab seiklusele vahel mõned pöörded juurde, kuid vahel võtab ka hoo maha. Ükskõik kumb variant juhtub sattuma, meenutada on alati midagi.
Ma ei tea millest neid teid Soomes tehakse, kuid olgu ta külavahe tee, meie mõistes kruusatee või muu sarnane – alati on nad nii heas korras, et veeremine on puhas rõõm.
Paljud teed, mis arvutis kaardil näisid pigem metsateedena olid reaalsuses hoopis mugavad kohalikud kruusateed. Soomlased lihtsalt on kõik oma metsateed ka nii üles vuntsinud, et meie jaoks tavalisi kaherööpalisi metsateid nende maal enam ei eksisteeri. Kas on jalgrada või kruusatee. Vahepealne variant, mida meil nimetatakse pinnasteeks on seal kantud punasesse raamatusse. Heaoluriik, mis paistab välja isegi metsas. Kulgesime mõnusas tempos edasi, vahepeal peatusime, et silmitseda pikemalt mõnda kauguses paistvat huvitavat metsatukka või tuules lainetavat viljapõldu. Või sõime tee ääres metsvaarikaid. Ilus oli seal. Ja magus ka.
Täiesti juhulikult olime sattunud Kytäjä-Usmi ulkoilualue piirkonda, millest läheb läbi suur hulk matkaradu, maastikurattaradu ja talvel ka suusaradu. Oli tõesti ilus piirkond, sinna võiks vabalt kunagi matkama minna.
Mõned teelõigud olid lausa maalilised. Tee lookles metsade vahel nagu keegi oleks selle joonistanud sinna. Sinka-vonka, üles ja alla. Nagu Toskaanas. Või siis Haanjas.
Uurisime huviga metsaveerelt leitud piirkonna kaarti, sest kaardid on mu nõrkus ja tõmbasime veidi hinge. Nii palju ilu võib tappa, emotsioon võib lämmatada. Tarbi, aga mõõdukalt.
Edasine teekond ei olnud koledam. Rohelise-halli kontrasti lisandus kollane. Taevast vilksatas sinist. Kõike ei jõudnudki ära vaadata, Kati ootas juba ees. Kuigi kalendri järgi oli suvi ja õhusooja parasjagu, hakkas mingi sügisene noot kuskil siiski tunda andma. Oma rolli mängis inimtühjus ja ümbritsev loodus, mis oli kohati vapustavalt ilus. Kuidagi nukralt ilus.
Kohas, millel nimeks Herunen, jätkus meie teekond metsarajal. Olin selle rajajupi leitnud kohalike maastikuratturite trennifailidest. Piirkond oli mõnusalt künklik, nautisime raiesmikeks muutunud nõlvi, veidi nõudlikumat maastikku ja muidugi metsvaarikaid.
Tegime esimese pikema pausi metsas juhuslikult leitud rabajärve ääres ja nosisime eelmise õhtu ülejääke. Paari tunniga olime liikunud umbes 30 km, otseselt puhata polnud vaja, kuid raske on mitte seisma jääda kui sellisesse kohta satud.
Järgmisena liikusime Rajamäki lähedal asuvas metsas, kus tähistatud ja tähistamata radu arenes igas suunas. Väikeste asulate võlu Soomes peitub selles, et neil kõigil on oma tähistatud metsarajad ja valgustatud suusarajad. Ilma selleta elu seisab.
Puhtjuhuslikult sattusime lounaskahvilasse Rajamäki külje all ja ei jätnud juhust kasutamat. 10€ eest võis lõunabuffees süüa ja juua palju jaksad. Lihtsad toidud, kotikalja ja filtrikohv. Kõrvallauas istunud kallurijuht piidles meid huviga, eriti muidugi Kati paljaid sääri. Jätsime ta oma fantaasiatega sinna ja liikusime täiskõhu-tempoga edasi Röykkä lähedal asuva Sääksjärvi poole. Vahepeal jooksis meist mööda üks sportlik ema koos lapsevankriga. No comments. Sääksjärve ääres asub väga korralik rand koos kõikide vajalike teenustega. Kohvik oli muidugi kinni hooaja lõpus, kuid kämpingus oli veel näha mõnda üksikut kämperautot koos lamamistoolil lebavate, viimaseid suve hingetõmbeid nautivate puhkajatega. Üks perekond nautis isegi rannamõnusid. Vesi tundus järves soe olevat ja kuigi päike varjus rohkem pilve taha, oli selle hästi hoolitsetud rannas igati mõnus aega surnuks lüüa.
Toetasime rattad männi najale ja lasime hilisuvisel järverannal enda üle hetkeks võimust võtta.
End rannavõludest vabastanud, liikusime edasi mööda maisemaid piirkondi. Mõned kilomeetrid asfalti, mõned põlluteed, mis meie üllatuseks polnudki kruusaga kaetud ja siis muidugi kruusateed. Sirged ja käänulised, äärmiselt nauditavad. Siinsetel teedel saab hästi aru miks gravelbike on maailmas hetkel üks enim populaarsust koguvaid rattatüüpe hetkel. Need teed vajavad kiiremat ratast.
Ühest põlluservast leidsime hunniku pakitud heina ja kütusekanistri. Ei tea kas kellelgi jäi töö pooleli või ununesid tõesti tikud koju?
Kui keegi tahab kunagi sõita sama rada, mis meiegi, siis palun väga. Kuid paaris kohas on vaja teha veidi korrektuure, sest ühel hetkel oli meie teel suletud värav koos kurja koera pildiga ja pildil kujutatu lõugas ise umbes 150 m eemal asuvas hoovis. Mõtlesime mida teha. Tagasi ei tahtnud pöörata, sest ümbersõit oleks olnud vähemalt 5-6 km. Tõenäoliselt on Soome põhikaart analoogselt Eesti omale uuendamata ja kunagisele teele on lihtsalt nüüd kellegi elamine tekkinud. GPS-i pealt nägin, et meie rada jätkub kui läbi hoovi minna, kuid sinna me ilmselgelt minna ei tahtnud. Õnneks on viimased 3 aastat mind õpetanud kaardiga erinevates metsades liikuma ja otsus oligi tehtud. Kui otse minna ei saa, siis tuleb ikkagi otse, aga veidi ümber minna ja nii me metsa astusimegi, rattad käekõrval. Surusime end umbes paarsada meetrit läbi mitte kõige hullema võpsiku. Väravatagune põllukoer väljastas järjest häälekamaid detsibelle, andes peremehele märku, et mingid immigrandid liiguvad ümber tema territooriu. Õnneks ühtegi inimhinge näha ei olnud. Jõudsime võpsikust peagi välja, Kati isegi naeratas.
See, et sattusime otse naabrimehe krundile ei olnud õnneks suur probleem. Naabrimehel polnud õnneks aeda ega koera ja mul oli juba vähemalt 4 erinevat vastust soome keeles välja mõeldud küsimusele “Kuidas te kurat siia sattusite???” Kõik lõppes siiski hästi, valitses tavaline inimtühjus ja me olime juba üsna lähedal Lepsämäle, et sealtpoolt siseneda Luukki looduskaitsealale. Luukki asub juba Espoos ning Soomes elades väisasin seda piirkonda tihti. Reitti 2000 märgistust kohates oleks nagu juba Harku metsa jõudnud.
Lahnuse Shellis tegime kohustusliku kahvi ja pulla ja liikusime mööda Vihti tee äärset kergliiklusteed Helsingi poole.
Oli veel plaanis teha väike tiir Espoo rannarajal, kuid ühtäkki avastasime, et aastatetagune pulmapäev vajab väärikat punkti mõnusa veini ja õhtusöögi näol ning võtsime kõige otsema tee uude Clarioni hotelli. Tegime kerge dringi SkyRoom-is ja nautisime põhjamaist kööki Kitchen & Table-is.
Seljataha jäi 101 km, 7 tundi sõiduaega, 5 aastat abielu ning 22 aastat kooselu. Olge siis rõõmsad kõik, kes te selle pika jutu jõudsite läbi lugeda ja viige oma abikaasad ka vahest rattaga sõitma.
