Käisin täna rattaga naabritel külas – Tuula külas. Mitte nüüd päris üleaedsed, aga umbes 12 km minu juurest edela suunas, Ääsmäe ja Keila vahel asub see kant. Ma olen sealt lugematuid kordi maanterattaga mööda sõitnud, kuid kunagi pole olnud asja sinna sisse keerata. Seekord oli sobivam ratas istumise all ja lähenesin neile üldse mitte maantee kaudu vaid hoopis lääne poolt läbi Ohtu turbaraba.
Tuula küla lõikab pooleks Ääsmäe – Keila maantee ja täna nuuskisin ringi põhiliselt nö. üleval pool ehk lääne pool. Alumine idapoolne osa on tüüpiline hajaasustusega külake üsna hästi ülevuntsitud majapidamistega ja küla piirneb altpoolt Keila ja Maidla jõega, mille kallastele on püsti pandud mitmeid pisikesi saunauberikke. Kurb on see, et teisele poole kaldale ei vii kuskilt ühtki silda. Jõe ületamiseks peab minema Pärnu maanteele või Keilasse.
See eest küla ülemine osa on ühest äärmusest teise. Või nii nagu Andrus Kivirähk kirjutab, et saab nutta ja saab naerda. Külas on palju sovjeti aegset pärandit, alates vanast sovhoosilaudast ja lõpetades mingite mahajäetud ettevõtetega. Loomalaudas peetakse lihaveiseid, kuid see kuidas lauda ümbrus välja näeb on nutmaajav. Tonnide kaupa hunnikutesse lükatud heinapallide kilepakendid moodustasid väiksemat sorti mäe. Ei kujuta ette kuhu seda utiliseeritakse? Kes üldse on võimeline sellist kuhja kuskilt otsast liigutama hakata. Mõtlesin, et jääks seisma ja teeks pilti, aga mõtlesin kohe ümber ja sõitsin edasi. Lauda juurest sattusin vana asfaltteed pidi ettevõtte hoovi, kus oli keemialadu. Metallvaadid ja plasttünnid, osad täis mingit tumedat vedelikku, vedelesid segamini suures aedikus. Vaatasin ja imestasin – kas tõesti tänapäeval keegi omab sellist ettevõtet? Lisaks veel tonnide viisi muud rämpsu. Mul läks seal üsna kiireks kui hoovi teisest otsast hakkas kuulduma haukumist ja suur pruun pulstunud karvaga peni nähtavale ilmus. Sõitsin ühe jutiga kuhugi teise küla otsa ja sattusin jälle tupikusse. Avastasin end heinakasvanud tehismäe jalamilt, milles eest platsil ootas kokkukukkumist endine pisike administratiivhoone. Märkasin poolviltu mäest välja turritavat roostetanud kütusemahutit ja ostsustasin sealt jalga lasta. Edasi läks õnneks rõõmsamaks. Küla piknikuplats koos kolme lauaga ja väikese mänguväljakuga oli ehitatud künkajalamile ja jättis hubase mulje. Tundus küll, et lapsi polnud seal kaua käinud, kuid võib-olla on külalapsed juba suureks kasvanud või võib-olla maalis selline pildi hoopis trööstitu ilm. Ühe metsavahele hargneva tee kaudu jõudsin majapidamise juurde, mille kõrval laiutas Tuula krossirada.
Polnud kuulnudki, et selline krossirada eksisteerib. Väga hea korras rada ja sõitsin rattaga terve ringi läbi, oli üsna kõva põhjaga. Eemal raja kõrval klähvis üks suurem peni ja elas mulle haukudes kaasa, kuid rajale ta oma jalga ei tõstnud.
Peale paari kena ja üsna suure majapidamise kõrvalt möödumist jõudsin taas metsavahele ja õige pea heinamaa äärsele teele, mille ääres tegin väikese peatuse. Päike oli välja tulnud ja metsast tee äärde suundunud kraavis, mis kaardil kannab nime Tuula põhikraav, oli moodustunud väike kärestik. Toetasin selja vastu kuiva kraaviperve nagu tugitoolis ja jälgisin vete mässamist kivide vahel. Oli nauditav hetk.
Tuula külast välja viis mind umbes kilomeetrine pikkune metsasiht, mille äärde jahimehed olid iga väikese vahemaa tagant madala jahipuki ehitanud. No neid pukke ikka oli seal. Tõenäoliselt oli see kohalik jahiliini siht ja mehed on vaeva näinud, et jahiliinis passimine veidi mugavamaks teha.
Lõpuks Maidla jõe äärde jõudes marssisin Pärnu maantee jõesilla alt läbi ja sealt on koju juba kiviga visata. Päike oli ka lõpuks otsustanud pikemalt paistma jääda, kuid sooja ta veel kahjuks anda ei taha.
