Cool pealkiri, onju? Kes mäletab sellist lahedat Soome bändi nagu Hanoi Rocks, peaks selle pealkirja ära tundma. Ilma Ämarita muidugi. Viimane sai pühapäeva, 15. novembri hitiks peale seda kui me Konxuga otsustasime sealt läbi sõita. Meie treeningring on sealt korduvalt mööda läinud ja seekord otsustasime sini-valge sildi poolt pakutu “Ämari 3 km” vastu võtta. Kerge taganttuul, novembrikuine üllatuspäike ja sinivalgesäbruline taevas hoidsid emotsioonid üleval kui keerasime juhtrauad paremale. Pea terve 3 km vahetasime oma teadmisi Ämari vanast ja nüüd uuendatavast sõjaväe lennuväljast. Samal ajal piilusime mõlemad silmanurkadest 30 kmh mööda vilksatavaid männimetsa viivaid metsatee juppe. Andsime üksteisele pioneeriliku tõotuse tulla kanti avastama teemakohasema sõiduvahendiga kunagi hiljem.
Nii palju kui maanteelt näha, koosneb Ämari uuematest, umbes 80ndatel ehitatud viiekordsetest elamutest ning mõnest, silma jägi Hruštšovi aegsetest kahekordsetest korterelamutest, kus kindlasti elasid kunagi lennuväe pealikud. Majade lähedal on ka suur vanakooli garaažikompleks, kus ässad kunagi oma Pobedasid, Tšaikasid ja Volgasid hoidsid. Lisaks veel paar eramut ja ongi kõik. Lennuväljale pääs oli loomulikult suletud ja relvastatud valvega. Värava taga oli ka spetsiaalne liivatünn õpetusega kuidas oma relva kontrollida ja tünni proovilask teha. Väidetavalt Eesti suurimast ehitusplatsist ei olnud peale Merko sildi jälgegi. Keerasime otsa ringi, sest edasi minna polnud kuhugi. Tagasiteel vehkis käega ja palus meil peatuda üks ilmse suhtlemisvaeguse all kannatav taadist kodukandi tundja. Kohalikega on alati huvitav rääkida ja taat pajatas meile ühest kindlast kohalikust “vaatamisväärsusest”, milleks osutus läbi metsa lennuvälja taha rajatav lai asfalttee. Samuti andis ülevaate piirkonna seenesaagist sel aastal ja lähiminevikus. Teeehitust me siiski sel korral vaatama ei läinud, sest maanteekummidega polnud tahtmist metsas rammida.
Jätnud taadiga viisakalt hüvasti jätkasime oma kultuuri- ja ajaloo matka Rummu suunas. Enne Ämarist väljumist uurisime veel kohalikku surnuaeda. Mitte et mind surnutega seonduv väga huvitaks, aga ma pole lihtsalt enne näinud selliseid hauakive nagu seal. Viimased neist olid sinna paigutatud 1990 a-l.
Peale Rummut ja enne Padiset keerasime uue teekatte saanud Padise – Madise – Paldiski maanteele. Ma ei väsi seda 13 km teelõiku kiitmast. Peegelsile asfalt, peaaegu autovaba, lai nagu lennuväli ja merevaade. Igakord ohkan vaimustusest kui seal sõidan. Tegin ka Mihkel Reilele ettepaneku üks Aerobike etappidest sinna viia. Kiirusrekordid oleks garanteeritud.
Seekord pöörasime sisse Madisele, ikka puht uudishimust ja osati ka sellest, et ka suurelt teelt Madisele pöörav ja hiljem sinna tagasijõudev teehaak on saanud uhiuue katte. Me ei pidanud kahetsema, sest leidsime sealt kohaliku Saaremaa. Meri, kadakad ja paari meetri kõrgune paeastang. Peatusime Harju-Madise kiriku juures, et pildistada kirikuaiast oskuslikult ärajuhitud veejuga, mis meenutas minikoske.
Õige pea olime juba Paldiskis ja sealt koju jõudmiseks kulub veidi üle tunni. Kokku sõitsime täna peaaegu 4 tundi ja veidi üle 90 km. Koos eilse 3 tunnise sõiduga tuli päris arvestatava mahuga nädalavahetus. Kui veel juurde lisada selle nädala umbes 40 km suusatamist, siis sellise ettevalmistusega (õigemini ettevalmistuse algusega) võib julgelt 2010 aastal M40 klassis alustada. Muidugi Lance tegi laupäeval 5h ja 150 km, aga ta on veidi noorem ka minust.:) Detsembrist hakkan ka jõudu lisaks tegema, aga nagu ikka, ei kavatse ma ennast jurakaks treenida vaid pööran rõhku rohkem funktsionaalsele treeningule, abiks mõned vabad raskused. Panen millalgi siia ka oma treeningkava üles.
Veel üks asi tuli meelde. Sel aastal püsivad õunad kummaliselt kaua puude küljes. Lehed on ammu maas, aga õunad ripuvad küljes. Kuidagi alasti tunduvad need puud. Mingi eriliselt hea aasta õunavartel? Kui mõni botaanik juhtub seda lugema, aidake palun selgitada, mis toimub.
