Nüüd 5 kuud hiljem seda lugu kirjutades küll kõik enam nii detailselt meeles pole, aga ülevaate saab siiski.
12. juuli 2008, Bad Goisern, Austria
Kell 5 hommikul stardirivis seista ei ole just tavaline. Pigem ikka ebatavaline. Sama ebatavaline on astuda kell 3.45 kööki ja vaadata kuidas Erik täiesti tavalisel ilmel kaerahelbeputru sisse kühveldab. Aga täpselt nii see oli, istusime oma Austria kodus laua taga ja nosisime koos Eriku ja Lehoga hommikusööki. Kes putru, kes müslit. Ma üldiselt hoian enne sellist võistlust hommikusöögiga tagasi, sest täiskõhuga startida on paras piin ja see võib otsustada kogu sõidu saatuse. Paar korda Tahkos olen sellega alt läinud ja olen oma õppetunni saanud. Ütlus “hommik on õhtust targem” ei kehti pikkade vastupidavusalade jaoks vähemalt minu puhul. Mulle meeldib pigem Björn Dahlie variant, kes 50 km maratoni eelõhtul sõi end kurguni täis riispudru moosiga. Ja hommikul nö. kosmeetiline hommikusöök. Salzkammerguti puhul teeb keerulisemaks asja veel see, et hommikusöök on 1 tund enne starti. No mitte mingi valemiga ei jõua seda toitu ära seedida. Sa võid ka järgida klassikalist “söö 3 tundi enne starti”, aga siis sa pead terve öö üleval olema.:) Istusime siis seal lauas, võib-olla veidi vaiksemini kui tavaliselt, sest isegi meiesuguseid kogenud alpimaratoni mehi vaevas teadmatus – mis saab järgneva 12-13 tunni jooksul? Vaikusele lisas ängistust köögiakende taga laiutav pimedus ja miskipärast tundus, et õues on kole ja külm. Õue astudes võttis meid aga vastu hoopis tume, sume ja soe suveöö, mis leevendas väheke pinget. Viskasime jakid peale ja väntasime paar km Bad Goiserni poole starti.
See oli vist aastal 1999 kui me Priiduga leidsime Salzkammerguti kodulehe ja arutasime tõsiselt, et see võiks olla koht kuhu minna. Aga läks hoopis teisiti ja otsustasime enne ära käia Tahko 120 km-l ja alles siis Austrias. See kuidas meil läks esimest korda 2001 a Tahkos võite lugeda siit. Tagantjärele tundub käia enne ära Tahkos väga õige. Ma isegi ei kujuta ette, mis meist oleks saanud Autrias 200 km distantsil. Raskeim tõus mida selleks hetkeks olime kogenud olid Nõmme mägi ja Pukimägi Aegviidus. Austrias katkestada oleks olnud valus. Nii hingelises kui ka majanduslikus mõttes. Läks õnneks teisiti.
Bad Goiserni kitsal peatänaval käis hommikupimeduses üsna vilgas sagimine. Tiirutati niisama, tõsist soojategemist silma ei hakanud. Tavapärasele võistlusärevusest põhjustatud haigutustele lisandusid veel “päris” haigutused. Organism ju veel magas ja sissekühveldatud karbohüdraadid äratusefekti kaasa ei too.
Uni või ärevus?
Eestlased
Kohe on aeg
Veel veidi…
Hakkab peale
Stardikiirendus oli tüüpiline “tuleb mis tuleb, aga vähemalt stardis lajatan kõvasti”. Üllataval kombel toimub tavapärane kiirendus ja positisioonivõitlus alati. Olenemata distantsist. Ogre 24h tunni sõidus oli start vaata et üks kiiremaid. Nii ka siin. Täistuurid tõmmati kohe peale ja raske rauaga sõtkuti mööda kergelt tõusvat esimest paari kilomeetrit kuni esimese tõusuni. 10 km jooksul oli vaja tõusta 1350 m peale ehk siis 850 m vertikaali, arvestades Bad Goiserni asukohta merepinna suhtes, mis on 500 m. Mulle oli see rajaosa tuttav eelmise päeva treeningust, seepärast teadsin, mis ees on ja andsin täie rahuga minna. Tunne ei olnud hea, mingi raskus oli jalas sees ja see häiris. Nädal tagasi Superdolomiti sõidus oli kergem. Kas tõesti ei taastunud ära? Ei imesta tegelikult, pole ju enam 20 aastane ja ma ei võtnud ka ühtegi taastumisvahendit peale Itaalia sõitu ega nädala jooksul üldse. Miks? Lihtsalt polnud tahtmist pulbriga jännata. Takkajärgi mõtlen, et oleks siiski võinud. Tõusu esimene osa oli mööda asfalti ja peale seda algas kaherealine mägitee, mis viis üles karjamaade ja lautade juurde. See tee ei läinud ühtlaselt üles vaid koosnes mitmest väga järsust jõnksust, mis olid kohati väga valusad. Pakuks et umbes 20%. Karjamaalt edasi lõppes ka see tee ja hakkas singel. Algus oli sõidetav, kuid muutus ühe kivisemaks. Erinevalt Soome ümaratest kividest on sealsed kivid teravad ja nende otsa just kukkuda ei taha. Rada hakkas ühe järsemaks ja märjemaks minema kuni oli aeg ratta seljast maha kobida. Umbes 100 m tuli jala minna mööda märga ja libedat kiviklibu kuni jõudsime mäe tippi mööda mineva kruusakani. Seda tuli mööda serpentiine sõita pikalt, kuid päris hea on oma rütmis neid võtta. Rahvast oli ka veel ümberringi päris kõvasti ja korra nägin isegi paar serpentiini allpool vilksavat rohelise särgiga Tarmo Mõttust. Tarmo jõudis mulle üsna lähedale, vaid 1 kurv allpool oli teda näha. Kuid mingil hetkel oli ta kadunud. Talle oli see esimene kord sõita võistlusel sellist tõusu ja ma ei imesta kui ta end kinni seal sõitis suure tahtmisega kiiresti üles saada. Aga 11 suuremat ja väiksemat tõusu oli veel ees ja sellisel rajal oleks parem kui sul on juba kogemusi.
Haige jalg, mis ei andnud endast märku nädal tagasi Itaalias, tegi taas valu juba esimesel tõusul. Karm tunne on sõita teadmisega, mis toimub põletikulises kannakõõluses ja mis teda veel ees ootab järgnevate tundide juures. See vähendas mu enesekindlust ja kindlasti ka sõidukiirust, sest alalhoiuinstinkt töötab tahtmatult. Mäe tippu jõudes ei olnud mu mott väga kõrgel, sest esimene tõus tundus raskem kui oleks pidanud.
Esimese tõusu tipus
Alpisingel
Ja veel…
Alpiromantika
Laskumisel esimeselt tõusult
Slazkammerguti rada on ääretult vaheldusrikas. Kõik erinevad rajakatted ja -tüübid on esindatud erinevatel kaldenurkadel. Seetõttu ei suuda ma edasi anda täpsemat rajakirjeldust peale esimest tõusu ja teen seda üsna pealiskaudselt ja ülevaatlikult. Esimeselt tipult laskumine toimus põhiliselt mööda kruusa kuni keeras uuesti tõusule kõrguste vahega vaid 300 m. Sealt allatulek oli aga puhas rõõm. Kruusale vaheldusid singlid, mis ei olnud kerged sõita. Kohati üsna järsud ning kivised ja mudased, hoidsid nad tähelepanu pidevalt kõrgel. Kohalikud sõitsid neid laskumisi ettevaatlikumalt kui mina, mis pani mind imestama. Laskumisoskuse vahe kohalikega kahaneb aasta-aastalt ja võib öelda, et singlitel saab sõita nendega kui võrdne võrdsega. Aastaid tagasi Alpides alustades oli pilt hoopis nukram. Väga palju on muideks kinni ka sõiduasendis. Gianti peal istun ma püstisemalt ja seetõttu tundub, et olen laskumistel aeglasem kui eelmise Trekiga. Samas on Giantiga väga hea ronida. Kuigi sealsetes mägedes võidab kõvasti aega ka hea laskuja, tundub mulle siiski, et tõusudel on võimalik suuremaid vahesid sisse sõita.
Kuskil selles rajaosas sõitsime ka läbi mäeseina raiutud tunnelilaadse matkaraja, kus tehtud fotod (vt.ülal 4.pilti) on minu meelest Salzkammergut Trophy meeldejäävaimad ja seda rajaosa eksponeeritakse igal pool. Nagu omamoodi firmamärk sellele üritusele.Vaade sealt alla orgu on muidugi lummav, kuid rattarajana ta suurt midagi ei paku. On hoopis põnevamaid kohti. Tunnel läks väikeste lõikudena ka läbi mäeseina kuhu fotograafid olid üles pannud oma remote control’i ja sensoriga varustatud välgud. Tunnelisse sisenedes läks lahti selliseks sähvimiseks, et oli tunne, et kohe sisened Milano catwalk’ile.
Lõpuks jõudsime taas Bad Goiserni. Läbitud olid esimesed 30 km. Olin üsna mudane, võtsin meie tublide abiliste käest uued joogid ja suundusin taas samale tõusule kuhu suundusime algselt ka stardist. Õnneks ei pidanud tervet mäge kaks korda sõitma vaid rada keeras poole pealt mujale.Söögiisu polnud mul absoluutselt, mis tegi tegelikult muret. Aga kui söök alla ei lähe, siis vägisi ka suhu midagi ei topi. Jätkasin joogi ja geelikommidega, aga selge oli, et head tempot niimoodi ei hoia. Rügasin veel ühe tõusu üksi üles ja õnneks saabus varsti abiväge. Leho jõudis mulle järgi umbes 50 km paiku ja edasi jätkasime koos. Järgmised 30 km mis me koos sõitsime, olid selle sõidu ühed raskemad, aga mitte kõige hullemad. See oli alles tulemas. Rippusin nagu kummipael Leho taga ja üksi oleks kindlasti aeglasemalt sõitnud. Loomulikult käis läbi peast tuhat põhjust miks oleks hea just nüüd rajalt maha pöörata, aga õnneks ma ei teinud seda. Ma olen kindel, et see otsus oleks mind jäänud painama elu lõpuni ja seda ma teadsin ka juba sõidu ajal. Tõusud imesid, jalg tuikas valutada ja tundus, et Leho ka kihutas ees. Siiski püsisin tahtejõuga kursil ja ropendasin vaikselt omaette nii vene-, inglise- kui ka eestikeeles. Lõpuks veel kukkusin ka ühel järsul ja kivisel singlil, kuid mingi ime läbi pääsesin ilma vigastusteta. Vaid mõned marraskil kohad. Pisikesed verenired tolmustel ja mudastel jalgadel ning küünarnukkidel lisasid välimusele värvikust ja tegid minust tõelise ultraendurance mehe. Kahjuks ei toimunud mingisuguseid positiivseid füsioloogilisi muutusi minu organismis. Särtsakamaks muutus vaid välimus. Kukkumise põhjustas valesti valitud kiirus. Esiratas ei võtnud enam kurvi välja ja libisesin kivisest viraazhist külili välja. Sain küll siva püsti, aga niigi olematule sõidurütmile mõjus see kehvasti. See rajaosa lõppes sellega, et ma jäin Lehost ühel kitsal, kivisel ja mudasel laskumisel maha. Tekkis selline vahe, et kurvi tagant enam Lehot ei näinud ja see mõju emotsionaalselt mulle laastavalt. Kurat, üles ei jõua sõita nagu vaja ja nüüd ei saa enam alla ka. No mida kuradit ma siin üldse teen siis? All sain küll talle varsti järgi, võib-olla ta ka ootas mind. Seda enam ei tea. Igal juhul ootasid meid kuskil heinamaa lõpus kurvi taga meie abilised ehk naised ja lapsed, ilma kelleta ma üldse sellist tüüpi võistluis ette ei kujutaks.
Jooksukas
Leho…
ja mina kummipaelana
Koos
Järgmisele tõusule
Sellest momendist alates tekkis minu jaoks võistluse käiku pööre. Pobisesin midagi oma naisele, et vist peaks maha ronima. Kuid vaadates tema arusaamatut ja üdini mittemõistvat pilku, hakkas endal ka sellise jutu peale häbi. Natuke söödud ja veel rohkem joodud, keerasime Lehoga järgmisele tõusule nagu ülalolevatel piltidel näha. Karmi olemisega singel keerutas mäkke ja me üritasime seda võtta nii hästi kui võimalik. Leho suutis selle peaaegu lõpuni sõita, mina aga pidin oma sügis-talvisel perioodil lihvitud mäkkejooksuoskusi näitama. Pikkadel jooksukatel on kaks halba momenti – esiteks sa kaotad sõidurütmi ja teiseks tekib reaalne krambioht (eriti kehvema treenituse puhul). Seetõttu püüan alati jooksukaid kasvõi hambad risti vältida. Peagi jõudsime välja väikesesse külla mäenõlval kus kitsas asfalttee muutus väga järsuks ning läks peale paari kurvi üle kruusateeks, mis peaaegu otsejoones tõusvate lainetena mäkke venis. Nüüd juhtus midagi sellist, mida ma ei oodanud. Ühtäkki tundsin, et liigun eriti mõnusas sõidurütmis ja tunne oli selline nagu oleks sõit alles alanud. Oma mõtetes ja mikroeesmärke (vallutada järgmine kurv või jõnks jne) ahnelt täites heitsin pilgu üle õla ja nägin, et Leho oli umbes 150 m tagapool ja rühkis rahuga ülespoole. Mul ei olnud mingitki kavatsust tal eest ära sõita, kuid ei suutnud ka sel hetkel tempot alla lasta, et järgi oodata. Lihtsalt mõnus minek oli. Ja ma kasutasin seda ära täie rinnaga.Õigemini kahe jalaga siis. See oli ka viimane moment kui ma rajal Lehot nägin, küll aga sõitsin ma mööda paarist Haanja RK vormis mehest, kelle nimesid ma ei tea, kuid ergutasin neid ikkagi. Tean, et on ülimõnus tunne kui keegi hakkab järsku sinuga sinu emakeeles rääkima kuskil ei tea kus.
Ma ei suuda meenutada, mis toimus vahemikus 85 km kuni 135 km. Rajakaarti vaadates jäi sinna vahele veel mitu suurt tõusu. Samuti sõitisin teistkorda läbi tuttava tunneli, kust enamus fotograafe olid juba oma kodinad kokku korjanud. “Pilt tuli ette” taas kui olin oma arust juba ei tea mitmendat korda sõitnud läbi Bad Goiserni, et minna uuele “kaheksale”. Kui Salzi rada kaardi pealt vaadata, siis meenutab segase olemisega lilleõit või hunnikut üksteise peale laotud kaheksaid. Sestap on abilistel väga kerge, sest nad peavad autoga tiirutama vast 10 km raadiuses, et järgmisesse kohta ette jõuda. Samal ajal teed sina oma “kaheksaid”, küünarnukid verised, riided ja nahk kaetud erinevate maast ja sinu seest pärinevate orgaaniliste mineraalainete seguga. Karjuv ülekohus. Siiski tuleb tunnistada, et sõita on raske, aga 12 tundi sõitjat aidata ei ole samuti kerge. See on päris ränk töö ja ma olen väga õnnelik ja tänulik, et mul, õigemini meil, on selleks puhuks on abilised olemas. Kati, Anne ja Age on omandanud aastatega vägagi vilunud võtted, kuidas kurvis, tõusul või laskumiel sööta, joota, tohterdada, ära kuulata ja hingelist, võib-olla ka füüsilist tuge sõitjale pakkuda.
135 km ootas mind raja pikim lausiku osa. Ring ümber Hallstatti järve ja veidi veel lisaks, kokku umbes 20 km. Seda osa väntasin küll väga tuimalt. Üritasin lisada kiirust siledal maal, aga ei õnnestunud. Mul spido kiirust ei näidanud, aga pakun välja, et oli vahemikus 28-30 km/h. Naljakas oli see, et eriti aeglasemalt ka ei õnnestunud sõita.:) Keegi oleks sind nagu üles keeranud, aga vedru oli tuimavõitu. Hallstatti järve ümber lookleb väga ilusate vaadetega rada ja Hallstatti küla ise on nagu otse muinajutust kauni järve kaldal. Soovitan kindlasti seal õhtul jalutada kui võimalus tekib. Järve äärses parklas asus ka toitlustuspunkt, kus osad võistlejad olid moodustanud pundi, rüüpasid mõnuga spordijooki ja rõõmsa jutuvada kõlades pajatati üksteisele värskeid muljeid. Tervitati rõõmsalt mindki, aga ma pidasin paremaks siiskis edasi sõita. Vaatepilt oli nagu illustratsioon moodsast Robin Hoodi raamatust, kus rohelises kalevis vabatmehed olid avanud just värske märtsiõlle vaadi. Kerge pingelangus kulus arvatavasti juba mitmendat korda siinset võistlust külastavatele meestele ära, sest raja kõige raskem koht oli alles ees. Õigemini asus see söögipunkt põrgu eeskojas.
Tõeline põrgu avanes mulle mäenõlval, mis viis vertikaalselt 1 km ülespoole ja siis paarsada meetrit allapoole Roßalmi. See on kogu raja raskeim tõus. Sealt oli vaja kihutada 600 m alla ja siis taas 500 m üles. Rada läks seekord otse mäkke, ei ühtegi serpentiini. Täiesti otse. Kitsas ja praguline asfalttee, mis meenutas nõukogude aegset kõnniteed viiekordsete elamute vahel. Kurat ma ütlen ausalt – see oli raske. Sel hetkel ma tundsin, et olen tõeliselt väsinud. 160 km seljataga ja sa pead minema otse mäkke. Mingil hetkel jõudsin järele mehele, kes jalutas ratas käekõrval ja kandis oranzh-rohelist vanakooli veloclubbersi särki. Tegemist oli mehega, kes kannab foorumis nime LauriA ja kes armastab kummalisi võrdlusi, mis tihtipeale on seotud millegipärast NBA korvpalliga. Seekord pääsesin hetkemomendi võrdlusest Utah Jazzi tagamängija kolmepunktiviskega kuid päris küsimuseta siiski ei pääsenud. Küsimus kas siin on raskem kui Tahkos sai minu poolt vastuse, et Tahko on sellega võrreldes sprint ja pedaalisin edasi. Veidi üle kolmandiku sõidetud, jõudsin joogipunkti, kuid eriti kergemaks sellest ei läinud. Ilmselt oli kurnatus juba suurem kui tavaliselt ja üks joogipunkt enam kiiret taastumist ei paku. Peale seda lõppes ka asfalt ja edasi väntasin juba mööda tavalist kiviklibust ja kruusast mägiteed. Rada läks kohati laugemaks, sest serpentiinid leevendavad kohati rasket ülesminekut. Samas ei sobi see nendele, kes ei kannata tempomuutusi ja tahavad sõita ühtlasemas rütmis. Mulle igal juhul rütmimuutused sobivad ja andsin aga minna oma aeglases tempos aeg-ajalt kurvides kiirendades. Tõusu lõpuosa läks väga karmiks ja osadest jõnksudest olin sunnitud üles jalutama. Lihtsalt tundsin et enam ei jõua. Ei mäletagi ühtegi nii rasket tõusu kus väsimuse tõttu pead jala minema. Isegi seda juttu kirjutades hakkab raske:) Omavahel hiljem ristisime selle tõusu “Püstikuradiks” tänu järsule püstisele tõusule ja kahele tipule, mis kangesti kuradisarvi meenutasid. Üleval oli taas joogipunkt, imesin veidi jooki sisse, pistsin pool Xenofit batooni põske ja hakkasin alla kihutama. Batoon käis suus ringi nagu saepuru ja üleüldse ei olnud ma sel päeval toiduga sinapeal. “Püstikuradi” teist tippu ehk “Püstikuradi poega” võtsin juba taastunult ja üsna raevukalt. Enne lõppu tekib alati ei tea kust jõudu juurde ja sarviku teise tippu jõudsin üsna hea tempoga. Kasutasin sel suvel eksperimentaal korras 2 x 9 ülekannet, tagumine on mul alati Alpides 11-34 ja pisikuradist läksin üles nii, et kett oli taga kuskil kasseti keskel. Mul paraku ei ole antud väga kiireid jalgu ja pole ka tegelenud rattaspordiga maast madalast. Seetõttu leian, et lihtsam on treenida funktsionaalset jõudu ja sõita veidi raskema ülekandega kui treenida jalad nii kiireks, et vändata tõusudel grannyga üle 100+ rpm. Alla selle kiiruse vändates kaotad sa tempos, see on fakt ja seda on tõestanud näiteks Lance Armstrong seitsmel Tour de France’il. Loomulikult on raskema ülekandega sõites omad ohud, eriti risk koormata üle kõõluseid ja sidemeid ning see väsitab ka lihast rohkem. Aga harjumuse jõud on suur ja ma jätkan igal juhul 2 x 9 -ga. Seda enam, et innovatiivsemad crankide tootjad on tänaseks päevaks võtnud juba 2 x 9 seeriatootmisse ja ei pea ise enam aretama. Sek aastal kasutasin veel 44/32, kuid 2009 a hooajaks läheb alla 44/29. Sellist ülekannet kasutas ka Roel Paulissen maratoni MM-il. Laskumine sarvikutõusult oli lahe. Selline karm downhill üle kivirahnude ja juurikate sinka-vonka puude vahel jääb elu lõpuni meelde. See vast oli show. Selline tunne oli nagu lööks tantsu ratta seljas, kuid vajalikud sammud on lõpuni jäänud selgeks õppimata. Vahepeal pidingi maha ronima, sest tundus liiga karm ja nõudis täielikku pühendumist ja kontsentreerumist, mida kahjuks sel hetkel ei suutnud. Tähtsam oli tervete kontidega alla jõuda. Laskumise vahepeal kõige raskema osa lõpus ootas seltskond, kes tervitas kõiki allajõudnud ja hüüdsid osalejaid nimepidi, mida nad lugesid numbritelt. Mulle hüüti taas “Tarmo, Espanja”, mida lühend EST neile kangesti meenutas. Hispaanlaseks peeti mind veel paaris kohas ja oma välimusega meenutasin lõunamaalast küll. Laskumise viimane osa oli kiire downhill kus sai mõnuga kivide ning kuivanud ja kuivamata ojasängide vahel laveerides, kohati riski piiril kihutades. Tõeline nauding, mis lõppes toitlustuspunktiga suures telgis.
Teile esineb Vigurivänt!
Leho ja doping
Laskumisel
Ja veel…
Püstikurat on läbi
Võtta jäi veel pisike “Püstikuradi ämm”, kõrguste vahega umbes 70 m, kuid sellest ma tõesti ei mäleta enam midagi. Lõpp oli suures osas mööda asfaltteed ja sisaldas veel eriti vastikut pisikest umbes 30 m tõusunukki. Selliseid üllatavaid nukke lõpus võtta on üsna ebameeldiv, sest pähe on kinnistunud teadmine, et lõpuosa on allamäge. Allamäge osa sõita ei olnud väga lahe, sest puhus üsna kõva vastutuul ja pidi kõvasti tööd tegema. Õnneks tegime seda kahekesi ühe teise seni tuvastamata mehega, aga aitäh talle tagantjärgi selle eest. Paar km enne finshit sõitsime ühe silla alt läbi ning keerasime läbi tõusunuki üles maanteele. Tõusunukil passisid korraldajad ja lasid iga võistleja numbrile neoonrohelise pläraka. Ei kujuta ette mida nad seal märgistasid, aga ilusa numbri rikkusid ära:)
Finishisse jõudsin ajaga 12:36 olles 62. kohal ja kaotasin võitjale Thomas Dietchile 2 tundi ja 27 minutit.Selline vahe on siis erinevaid MK etappe võitnud mehel ja minul 207 km sõidus. Leho jõudis pärale ajaga 13:04 ja 86. koht, Tarmo Mõttus ajaga 13:26 ja 106.koht ning Erik ületas lõpujoone totaalses paduvihmas 111. kohal ajaga 13:31. Kokku lõpetas sõidu 289 sõitjat ja viimase austerlase lõpuaeg oli 16:34 Kõik eestlastest sõidu lõpetanud moodustasid tiimi “Dead Flatland Estonians” ja tiimiarvestuses, kus arvestati 3 paremat aega, saavutasime tubli 5. koha koguajaga 39:07. Poodiumi koht jäi tubli 6 tunni kaugusele, seega püüda polnud midagi.
Mida siis kokkuvõtteks öelda? Salzkammerguti rada, eriti just 207 km, on eriti hästi planeeritud. See peaks olema kindlasti kohustuslikus menüüs igal endast lugupidaval maastikuratturil, kel vähegi plaanis pikemaid distantse läbida. Rajal on olemas absoluutselt kõik elemendid, mida hing üldse maastikurattarajalt ootab. Teist nii pikka ja rasket ühepäevasõitu maastikuratastele ma ei teagi ning selle läbinuna võid nautida tunnet, et midagi on ära tehtud. Taasosalema motiveeriks mind vaid 12 tunni alistamise piir, kuid selleks peab olema väga heas vormis ja ma pole päris kindel kas ma ikka suudaks nii kiiresti sõita. Muideks 2009 a rajal on “Püstikuradi” karm asfalttõus asendatud teisest mäeküljest ülesminevaga vanasse soolakaevandusse viiva 13 serpentiiniga rajaga. Head väntamist teile!
Finishis
Juttu jätkub
Leho on kohal
…ja erik
Happy end
