Kell 22.00 oli Sportinfo lehel 9 lk jagu kommentaare tänase Rakvere Elion Cupi kohta. Ma lugesin need kõik põgusalt läbi, et tabada osalejate emotsioone sellise suurepärase raja kohta nagu Rakveres ette oli valmistatud. Nagu eeldada võis oli rada suurele osale raske. Öösel sadanud vihm võimendas seda veelgi. Ja kisa oli kommentaarides palju, vaid üksikud kiitused andsid märku, et tegelikult oli tegu superüritusega. Imestan alati miks paljud osalejad ei suuda või ei taha ennast kordki ületada ja tunda rõõmu lõpetamisest. Lõpetada raske sõit raskel rajal on ju võimas tunne! Kahjuks pole paljud seda kogenud. Lihtsalt ronitakse peale esimest ringi maha ja ollakse kõigi peale vihane. Ma kujutan ette, et naised ja elukaaslased saavad juba kojusõidul autos oma osa esimesena kätte. Korraldajad on ju nagunii värdjad ja kaassõitjad tropid, kes sul koguaeg jalus on ja ei lase sõita. Jne, jne, jne… Minu jaoks on Rakvere väga tähtis etapp, mis siis, et ma pole juba vähemalt 3 a seal vist sõitnud. Aga see on parim indikaator, kes on sõidumees ja kes pole. Kõik kes sõidavad 2 ringi on sõidumehed ja kes teevad ühe ringi on…nõrgad. Just nimelt – nõrgad. Need mehed ei saagi kunagi õiget tulemust kirja. Sest nende vaim ei lase sel sündida. Nad annavad alla juba poolel võistlusel. Sama kergesti annavad nad alla ka teistel võistlustel erinevates situatsioonides, olgu see siis pundi sabas kummipaelana venides või vahetult enne lõpuspurti kui nad juhuslikult lõpuni jõuavad. Sellised mehed kaotavad juba sõidu ette. Kindlasti on kõikidele sõitjatele tuttavad rasked momendid, kus mõte liigub sõidu ajal a la “kurat ma siia ronisin” ning peast liigub läbi vähemalt 5 erinevat varianti, et leida enda jaoks põhjus katkestamiseks. Seda tunnet teavad kõik ja ärge püüdkegi väita et see pole teile tuttav. Ja siin tulebki vahe – sõidumehed mõtlevad oma mõtted ära ja sõidavad edasi, ületades raskused ja leides lisamotivatsiooni. Ülejäänud ehk “ühe ringi mehed” tulevad aga maha ning räägivad oma tuttavatele kuidas “tervis” või “tehnika” neid alt vedas. Kui keegi ühe ringi meestest seda praegu loeb, siis nüüd on veidi piinlik eks? Aga igal asjal on kaks külge. Nüüd on paras moment endale lubada, et edaspidi katsun ma olla sõidumees! Ja oma negatiivsed emotsioonid konverteerin rajal olles sportlikuks vihaks ning tõmban naabrimehele või konkurendile mütsi pähe ja seon lõua alt korralikult kinni ka. Ja naisel on ka peale seda parem tuju. Ja ei mölise kui ma õhtul õlle avan ja võtab isegi äkki klaasikese. Ja ma tahan jälle minna esmaspäeval tööle ja teisipäeva trenni ja mis on kõige lahedam – ma lihtsalt ei jõua enam järgmist võistlust ära oodata.
Natukene enda tegemistest ka. Kuulasin täna õhtul Saku mõisapargis Jääääre kontserti. Võimas elamus oli. Super muusika. Istusin seal sügiseses päikesepaistelises pargis ja vahetasin jalgade asendit vist igal minutil. Jalad olid veits tuimad kahepäevasest treeningust. Eile tegin maastikul 4 tundi ja täna 3. Õnneks on kõõlusevalu kadunud, kuid pean veel hoolsalt tegema võimlemisharjutusi, sest tunnen, et päka liikumine pole päris see mis olema peaks. Tegelen praegu enda ettevalmistamisega viimaseks selle hooaja treeningtsükliks, mis kestab 3 nädalat ja mis lõpptulemusena peaks mind aitama läbida Haanja 150 kiiremini kui keegi teine:) Arvestades seda, et peale Salzkammerguti ma ratta seljas pole istunud on eelolev peale kuuajalist pausi üsna raske ülesanne. Aga ma annan oma parima igal juhul. Laupäevael treeningul tegin midagi täiesti uut ja see tekkis improvisatsioonina. Nimelt sõidan vahest ühte põldu mööda, kus pole ees mingit rada ja mis on kergelt ülesmäge. Eile sattusin taas sinna ja peale selle lõigu läbimist tundsin kuidas jalg sai sellest üsna arvestatava koormuse. Tekkis mõte proovida veel üks kord. Ots ringi ja tagasi. Nüüd juba tundsin huvi kaua ma seda lõiku läbin ja tõstsin ka veidi tempot – aega kulus 2 minutit. Ülekanne oli 44/15 ja see mõjus kuratlikult hästi. Vähemalt tundus mulle nii. Lõpuks tegin kokku 5 lõiku ja nimetasin need “põllulõikudeks”. Niisiis – minu blogi training tip no 1 – Haanjaks treenides tee põllulõike! Veebruarist juulini on maanteel kiirust ja mahtu kogutud küll, nüüd on aeg treenida seal kus võistled – põllul, heinamaal ja metsarajal. Minu 8. septembril algav tsükkel sisaldab siiski ka eriharjutusi maanteel, kuid senisest enam on rõhk maastikusõidul. Ja ma mõtlen siinjuures maastikku, mitte Harku teedevõrku ja kruusateid.
Armastusest Soome maastiku vastu läbisin ka eelmisel nädalavahetusel Finlandia maratoni, kus ma eelmisel aastal Haanja 100-ks valmistudes olin 12. Sel aastal tulemust püüdma ei läinud, pigem tahtsin veenduda kas jalg peab vastu või ei pea. Pidas. Sõitsin mõõduka tempoga, vahel andsin takka, siis lasin jälle jala sirgu. Koht oli 50. ja aeg üllataval kombel sama, mis eelmisel aastal. Hetkel ei oskagi öelda kus teen järgmise võistluse, aga midagi sõitma peab enne Haanjat. Eks aeg näitab kas teen seda siin või kuskil mujal.
