Täna heitsin pilgu laupäevasele Pekingi olümpiatrassi profiilile ja mida ma näen – nagu keegi oleks katkist saagi proovinud joonistada. Või on see Navitrolla veel signeerimata maal? Nüüd ma mõistan miks Tombak ja Pütsep loobusid ja loovutasid lahkelt oma võimalused osaleda OM-il Taaramäele ja Kangertile. See pilt on võetud Cyclingnews’ist ja originaalis on numbrid paremini näha. Aga kel nägemine kehv, siis vasakpoolsed väärtused on kõrgus merepinnast ja see suureneb 50 m sammuga. Ehk siis esimese tõusu kõrguste vahe on u. 600 m ja need ülejäänud 6 väiksemat omavad u. 350 m kõrguste vahet. Distants on muidugi soliidsed 248, 5km. Saab põnev olema vaadata kuidas maailma tipud saastunud õhu käes medalite poole püüdlevad. Ma ennustan, et lõpetajate % on 30. Ülejäänud vast ronivad maha või võetakse maha. Ma panen oma panused Valverde peale. Ta tundub hetkel heas vormis olevat.
Lubasin, et kirjutan siia jutu ka oma Salzkammerguti “soojendussõidust” Villabassas MM-i rajal. Aga kirjutasin selle hoopis klubi kodukale. Salzkammerguti jutt järgneb peagi. Tavaliselt võtan ennast kokku selliste muljete avaldamiseks nädalavahetusel, nii et äkki peale olümpiavõistluse vaatamist on emtsioon üleval ja näpp lippab klaveril hästi.
Jalg pole ikka paranenud, treenida ei saa, kuid miskipärast see ei tee mulle muret. Üllatavalt vaheldusrikas on elada ilma treeningplaanita. Eile siiski tegin ühe Vasalemma ringi, u. 60 km ja jalg ei andnud tunda. Hakkab vist paranema lõpuks, oleks aeg ka juba. Kahju et Nissani sari jääb sõitmata sel aastal, sest esimene etapp on juba sellel nädalavahetusel. Aga mis seal ikka, eks tuleb siis elada kasvavas võistlusnälja tingimustes. Reedel lähen panen jala tarkade meeste abil aparaadi alla ja siis vast saab teada kaua ma veel õhtuti arvuti taga istun selmet Vasalemma, Hageri ja “Mägede” ringi teha. Kui kõik läheb hästi, siis v-bolla teen trenni mõttes kaasa Võru Rattaralli. Eelmisel aastal käisin seal ja rada jättis väga hea mulje. Seniks aga head paranemist mulle.
