Aasta on möödas – oleme jälle tagasi Tahkovuori hotelli ees – targemana, tugevamana, teadlikemana, ambitsioonikatemana ja paremini ettevalmistatuna nii füüsiliselt kui psüühiliselt. Mingi eriline rahulolutunne valdab meelt kui seisad seal ja vaatad eemal kõrguvat Tahkorinnet. Rahul on ka peakorraldaja Tero Hartikainen, kes meid selgelt tajutava äratundmisrõõmuga tervitab. Me täitsime oma eelmisel aastal antud lubaduse – seekord on eestlaste seltskond suurem.
Informatsioon võistluste kohta – Tahko 120 MTB – Soome parim mägirattasõit. Piisav? Paljud eestlased on kindlasti osalenud igal aastal septembris Lahtis peetaval Finlandia Maastopyörailul ja on jäänud rajaga rahule – kiired kurvilised laskumised, korralikud tõusud jne. Kuid siiski – rääkides soome ratturitega, selgus, et nende suhtumine Finlandia rattasõitu on sama nagu allakirjutanute suhtumine eesti “maratonidesse” – liiga lihtne ja igav. Tero uskus koguni, et Finlandia sõit mõne aasta pärast üldse välja sureb. Lugedes hiljem Fillari-lehti foorumist vestlust Finlandia teemadel, leidus seal tõesti arvamusi et korraliku maastikusõidu mõõtu ta välja ei anna. Loodame, et üritus siiski välja ei sure.
Peale soojendust – näod on tõsised. 
…ja juba stardirivis.
Valitud distants eelneva aasta kogemuse põhjal 60 km. Miks nii vähe! Kas selle pärast siis Soome sõita tasub!? Taru maraton on 63 km ja Karksi peaaegu 75km. Juureldes nii Eesti maratonide kogemuste najal ja arvates, et küll selle 120 km ära kangutab, siis olge lahked. Järgmine aasta avaneb võimalus seda proovida. Enne soovitan heita pilk võitja ajale, viimase lõpetaja ajale, keskmisele kiirusele ja võitja tasemele versus Sina Ise. Ehk ütleb ka see midagi, et eelmisel aastal üks lõpetanu pidi ülepingutuse tõttu mõnda aega tilgutite all veetma.
Sel aastal on meid rajale minemas 5. See teeb kolm meest rohkem kui eelmisel aastal. Samuti avaneb tänu sellele võimalus osaleda võistkonna arvestuses. Võistkond nimega “Porter Racing” koosneb kolmest ratturist – Priit Grünberg, Tarmo Tarlap ja Erik Tammsoo. Kaks ülejäänud meest – Meeme Männiste ja Janno Kusman osalevad individuaalarvestuses. Käesoleval aastal puudub lõõmav päikesepaiste, kuiv metsaalune ja üleüldine “külma-õlle” meeleolu. Praktiliselt terve nädal on olnud vihmane. Metsaalused märjad, pehmed kohad mudased, laskumised osaliselt ojad ja tõusud loomulikult libedad. Võistluspäeva hommik ja eelnev öö olid siiski kuivad – vähest leevendust pakkus see kindlasti.
Stardiprotokolli vaadates ning sõidule eelneval päeval kohapeal veendusime, et osavõtt on rohkearvulisem möödunud aastaga võrreldes. Rajakirjeldus on päris detailselt eelmise aasta kogemuste najal kirjapilti seatud. Selle aasta muljed on siiski teistkordselt rada läbinuna natuke erinevad – muljed on paremad. Kes viitsis lugeda ka meie eelmise aasta meenutusi, siis osaliselt võis jääda mulje, et küll mehed alles halavad raske raja üle. Sel aastal oleme me paremini ettevamistatud, eriti vaimse poole pealt.
Stardipauk peab kõlama kell 9.00. Kui õieti meenub, siis stardipauku vist ei olnudki. Keegi lihtsalt hõikas:”Nyt” või midagi sellist. Natuke vara eestlase jaoks kes on harjunud kell 12.00 maratonile startima. Kuid 120 km läbijatele on see kellaaeg täiesti põhjendatud – aeglasemad kangelased läbivad 120 km rohkem kui 12 tunniga, see teeb finisheerimise ajaks kell 9 õhtul. Sellisel kellaajal hakkab tekkima raja läbimisega juba raskusi. Kui ilm juhtub pilves olema ja nähtavus ei ole enam kiita. Näiteks tumedad-kivised laskumised raskendaksid raja läbimist sellisel juhul oluliselt.
Jälle sama lugu, stardieelne olukord on rahulik. Keegi ei tõmble, kel soovi võis võtta positsiooni kohe stardilindi taga – mõistagi kasutasime võimalust. Ja selline suhtumine valitseb siin kogu sõidu vältel – puuduvad kodanikud, kellele koht esimese, teise või kolmanda saja lõpus on nii oluline et iga kaasvõistleja tuleb sajatuste najal maa alla needa ja miks mitte küünarnukkigi kasutada.
Sõidu algus mööda asfalti oli eesti maratonide algusega võrreldes rahulik, kuhugi ei olnud väga kiire –lõppude lõpuks veedetakse rajal vähemalt 3,5 kuni x tundi. Väike lõik asfalti viis metsavahele suusa/matkarajale, mis hoobilt ratta välimust imetlemisväärselt muutis – piisas ca kilomeetrist, et olla sopane ja nullida kõik ratta kaalu vähendamiseks läbi käidud nipid. Taas needsamad killernousut esimestel kilomeetritel – lausa ideaalne võimalus ennast kohe alguses täiesti kinni sõita.Meelde sööbis üks rajalõik pärast esimest toitlustuspunkti seitsmendal kilomeetril, kus suht künkliku ja kivise raja põhjas voolas “ajutiselt” oja. Päris “värskendav” tasakaalu hoidmine!
Vaade rajalt. 
Sellist sõidurõõmu jagus küllaga.
Esimesed 25 km võiks liigitada raskusastmelt raskemaks kui Eesti maratonid, kuid kohalikus arvestuses kõigest leebeks rajaosaks. Esimese Kinahmi tõusuga, mis viis meid raja kõrgemasse ossa(…. meetrit), lõppes see “lõbusõit”. Uurides natuke piirkonna ajalugu, selgus, et Kinahmi on soomlastele ajalooliselt üsna tähtis koht ja üks kuulsamaid mägesid. Üks legend räägib, et seal mäel elasid kunagi röövlid, kes ümberkaudseid külasid oma hirmu all hoidsid. Mägi oli neile kindel varjupaik, kuna kohalikud sinna tippu ei julgenud ronida – nii ligipääsmatu ja võimas oli see koht. Tõsilugu on aga see, et tänapäeval elavad Kinahmi harjal lehmad, kes aiast välja pääsedes võivad inimest rünnata. Vähemalt paar aastat tagasi korraldajad hoiatasid nende eest. Ja üleval sõites tõepoolest jookseb rada mõnda aega kõrvuti okastraataiaga. Ühtegi mõrvarlehma meile siiski silma ei hakanud.
Lihtsalt naljakas on jälle tõdeda, et piisab alates sajastkonnast km Eestist põhja poole ja on olemas selline maastik, mis võib niimoodi üllatada. Hakkab ju kaljune maastik juba Helsingist peale. Arusaamatu on ka see, et kuidas saab sõita rattaga võistlustempos kohati 6 km tunnis. Just selline oli tempo Kinahmi I tõusule järgneval mäetipul liikudes.
Sel aastal oli rada natuke muudetud ja Kinahmi II tõus oli pikem kui kunagi varem, ületades oma “venna” nii raskusastme kui ka kõrgustevahe poolest. Kui ma (T.T.) nägin metsarajal silti Kinahmi, siis hüppasin automaatselt ratta seljast maha ja kõndisin ca 10 meetrit – see toimus täiesti momentselt. Järgnevatel hetkedel sain siiski aru, et vara on veel kõndida ja mõnda aega oli veel võimalik ratta seljas olla. Sellel tõusul tuli mul ka tagumine jooks alt ära. Olin vist stardis kiirkinnitust lohakalt pingutanud. Kui teist keegi kunagi seda tõusu võtab ja ähkides kuskil üleval silti End of Kinahmi loeb, siis ärge hingake kergendanult – Te ei saa veel niipea puhata. See tõus nimelt jätkub veel. Ja üsna pikalt.
Niisiis raja raskem osa oli nende tõusudega alanud. Kogu maailma kivid ja kännud on nende radade peale koondatud. Kergemaks läks rada umbes 15 km enne lõppu kus esines kruusateid, seda küll müstiliste tõusunäitajatega ning mis sarnanesid geoloogia õpikust tuttava moreenmaastiku pildiga. Kuid siiski sõidetavad ja mis peaasi – teed on hästi hooldatud. Sellist lahtist kruusaklibu ja kindlasti kõikidele tuttavat ratast raputavat kuumaastikku nagu meil on, siin ei leia.
Nii kihutas Tahkos Priit. 
…ja Meeme 
…ja Erik
Lõpp erines eelnevast aastast, olles mitte küll oluliselt raskemaks tehtud, kuid pikemaks. Tahko slaalominõlvast peab üles minema nii või naa, sellest ei pääse ilmselt kunagi. Seekord oli aga ülesminemiseks valitud järsem rada. Igal juhul ratast käekõrval üles lükates oli keha mäenõlvaga peaaegu paralleelne ja saapad kippusid pidevalt tagasi libisema. Sellest nõlvast saab üles ainult teadmisega, et lõpp on käegakatsutav(loe: ülevalt silmaga nähtav). Lihtsalt tuleb mäeharjal teha üks paarikilomeetrine ring ning siis saad proovile panna oma mäestlaskumise oskused. Üleval sai natuke koos sõidetud ühe mehega, kel esiamort oli põhja kinni jäänud ja tagakumm oli katki. Pakkusin talle abi, aga ta ütles, et tal on suht ükskõik, sest ainult 5 km on jäänud.
Et rada enam niivõrd üllatav ei olnud, oli mahti iga kord mäeaheliku tipus olles jälgida üliilusaid vaateid, mis allpool laiusid. Naljakas, kuid tol hetkel ei olnud emotsioon küll selline kui MTB ajakirju sirvides ja taolisi pilte vaadates. Samas, eelmine aasta ei olnud aega ringi vaadatagi, sel aastal aga jõudis vaateid juba nautida.
Finish oskas üllatada kahel viisil. Esimene üllatus oli Savon Sanomate spordireporter, kes kohe lõpetamise järel küsimusi esitama hakkas. Kritseldas kõik hooolikalt märkmikusse üles ka. Teine üllatus oli see, et mingi abivalmis korraldajasärgiga poiss peale finisheerimist rattad pesusse viis, ära puhastas ja need ilusti aia najale kuivama pani. See oli tõesti tase. See polnud küll kõikide osavõtjatega nii, aga vist esimesed 15 vähemalt said seda privileegi tunda.
Ajakirjaniku küüsis. 
Lõpptulemus: nagu plaanitud, nii täidetud. Aeg paranes, koht hea, emotsioon hea. Lisaks meeskondlik II koht ja väljateenitud auhinnad, milleks olid vahvliküpsetajad.
Kõige suurem vahe eelmise aastaga oli võistlusjärgses emotsioonis. Leidis kinnitust, et kõik oleneb võistluseelsest häälestumisest. Suur kirumine asendus üli-hea enesetundega ja sooviga olla tingimusteta tagasi järgmine kord.
Tehniline protokoll:
Kõrguste vahe – 217 m
Vertikaalset tõusu rajal – 1295 m.
Suurim kõrgustevahe tõusul – 151 m
Suurim kõrgustevahe laskumisel – 194 m
Pikim tõus – 3,9 km
Pikim laskumine – 3,8 km
Võitja aeg 120 km– 7:28,12 – Heinikainen Jari, keskm. kiirus 16 km/h
Võitja aeg 60 km – 3:08,02 – Kaarlampi Erik, keskm. kiirus 19,1 km/h
Andmed – Polar S710 + PPS 3.0
Finito Kinahmi.
