Ilm 30. juunil 2001 aastal paistab Tahkovuori hotelliaknast selline nagu me suvelt ootame – 27 kraadi sooja ja pilvitu taevas. See pole just ideaalne rattamaratoni ilm, aga vähemalt on kuiv.
Stardipaik asub hotelli ees olevas parklas ja kell 9.00 lastakse rajale grupp rattureid. Nagu tavaliselt asuvad stardijoonele lähemal raseeritud jalgadega mehed ja tagapool võib näha T-särkide ja seljakottidega rattureid, kelle kiivrid meenutavad tagurpidi pähklikoort. Soomlaste rattavalik oli meie jaoks huvitav – full suspensionid moodustasid suure osa rattapargist. Rehvivalikust võis enim täheldada kodumaist helesinist Boazobeana X-i. Miks sellised rattad ja selline rehvivalik, selgus hiljem ja ette rutates võib öelda, et nad panid valikuga otse kümnesse. Huvitav oli näha rattamarke, mida Eestis ei näe ja võib-olla ei hakkagi nägema – Ellsworth näiteks.
Olukord enne starti tundus meile veidi harjumatu, sest 15 minutit enne starti Eestis nii tavaline stardikoridoris tõmblemine ja trügimine puudus. Üha imelikumaks läks…isegi 1 min enne starti keegi ei trüginud ettepoole. Kõik seisid kus juhtus ja stardijoonest 5 meetri ulatuses oli vist kümmekond inimest !? Ka see sai meile hiljem selgeks, miks keegi kuhugi ei kiirusta ega trügi.
Registreerinud oli 170 inimest 60 km distantsile ja 52 inimest 120 km distantsile, osad võistlesid veel tiimi arvestuses.
Siis start. Alustuseks mööda asfalti hotelli eest ära peateele ja kuskil 500 m pärast pöörati kruusale. Algtempo oli eessõitjatel suhteliselt rahulik ja üsna pea moodustus pikk ratturite rivi. Kõik sõitsid üksteise sabas ja suurt sõelumist ei olnud. Järgnes kohe hea kiire laskumine mööda kruusa. Seda lõbu kauaks ei olnud, kuskil 1 km peal pöörati metsa ja hakkas tõus. Takkajärgi võib öelda, et sellest pöördest alates hakkas tõeline maraton. Tõus oli suhteliselt lühike, järgnes kohe ka väike laskumine. See kõik oli selleks et juhatada ratturid kohani, mida nad ise kutsuvad “killernousut”. Neid tõuse sõidetakse talvel suuskadega ja suvel jälgede järgi vaadates enduro siklitega ja ATV-dega(ei soovitata algajatele mõlemal juhul). Rada suundus mööda nõlva mitmeid S kujundeid tehes Tahko mäeaheliku tipu poole. Need tõusud lõppesid kuskil 7. km peal. Järgnes laskumine, mis raputas käsi ja ratast rohkem kui ükski eesti laskumine siiani… ja esimene toitlustuspunkt. Seal me ei peatunud, sest eelmisest laskumisest oli veel hea hoog sees, janu ei piinanud, tee ääres oli palju ergutajaid ning ees paistis ka üks lahe ja lauge laskumine alla orgu. Mis seal ikka siis, lasime ühe auruga edasi. All järgnes mullane ja nats mudane metsaveotee, siiski üsna mõnusalt sõidetav. Tee muutus kohati singletrackiks ja kohati tuli sõita mööda sügavaid metsaveotraktori rööpaid. Ületasime palksildadega kraave ja jõudsime kruusateele. Suht pehme kruus. Seda jagus kuskil paariks kilomeetriks. Sealt suundus rada metsa ja siis algasid kannatused selle sõna õige karmis mõttes. Metsaalune ei olnud lauge ja mõnusalt sõidetav nagu Eestis vaid kivine, (suured kivid, mitte kruus), kiirus metsas “siledal” rajal kuskil 15 km tunnis.
Päris täpselt ei mäleta mis siin vahepeal oli rajaga, sest kogu tähelepanu oli raja tehnilisuse tõttu suunatud otse ette ning seetõttu peale kivide ja juurikate palju ei meenu. Mäletan vaid ühesugust rada….hästi järske tõuse, mille pikkus oli kuskil 300-400m ja siis sellele järgnevaid laskumisi, millede sõitmine tuletas pidevalt meelde, et siin kukkuda ei tohi, vastasel juhul murrad kivi või kännu otsa oma luud. Oli hea meel, et enne starti sai tehtud 30 FIM eest kindlustus.
Niisiis laskumised olid väga kivised ja pidurilinkide pidev vajutamine oli vähemalt mulle kohustuslik. Peaaegu kõik laskumised tuli võtta nii, et tagumik oli sadulast püsti. Ja kuna allamäed olid väga pikad ja tehnilised, siis laskumiste lõpus oli tunda kuidas jala säärte alumine osa ja päkad oli nii pinges, et vaikselt hakkas tekkima krambieelne seisund. Üks asi millele mõtlesin alles pärast sõitu oli raja olukord. Öösel tuli paar tiba vihma. Kui oleks päeval sadanud oleks sõitja-ratta-raja läbisaamine kujunenud väga ebasõbralikuks ja ettearvamatuks. Märjad kivid, märjad juurikad ja muda oleks kujutanud rajal kahekordset raskendavat efekti.
Kaardi järgi küll nii ei paista, aga jäi selline mulje, et rada käis kogu aeg üle “tahkorinne’te” mäeaheliku risti rästi, ühelt poolt üles ja teiselt pool alla. Aga eks see loodus olegi seal kandis selline – võid teha raja kuhu tahad ja igav just ei hakka sellel sõites.
Raja 30 km kandis oli vahelduseks üks kruusalõik kuskil 2km laugelt alla mäge. See oli ainult selleks, et jõuda Kinahmi tõusu(de)ni, mille laadseid oli minu arust rohkem kui üks. Selle tõusu kohta nii palju andmeid, et 170 meetrit tõusu 1 km raja läbimisega!
Rattaga üles kõndimine oli tõsiselt imelik tegevus mida Eestis maratonidel palju ei pea tegema. Säärelihased olid suht valusad just alt poolt. Paar “jalutamise” tõusu olid sellise kallakuga, et üles kõndimisega oli ka tegemist. Kõrgeim punkt rajal oli 373 meetrit – jäi meelde kuna oli selline matkajatele informatiivne viit. Rada sinna läks loomulikult otse üles, üle kivide ja kändude. Raja olid sisse sõitnud vist mingid kohalikud siklimehed krossikatega. Ja see kuidas sealt tipust alla sai – see oli omaette ooper. Rada oli singletrack otse üle kivide. Kiviklibu, graniiditükid, juurikad ja igasugused ümmargused sammaldunud eelajaloolised kivijäänukid olid täpselt nii suured, et veel sai nendest üle ratta seljast maha tulemata. Ma ei mäleta kui pikk see üsna lauge laskumine oli, kuskil 10 minutit kindlasti, aga see oli esimene koht kus ma tundsin, et on tõeliselt raske. Ja seda laskumisel!! Väsimuse tõttu kehvenes kontsentratsioon ja esiratas ei püsinud rajal vaid vajus ühe kivi pealt teise peale. Pedaalid käisid lugematu kord vastu kivisid. Aga teadagi kaasneb väsimusega ükskõiksus ja muud ju polnud teha kui edasi rühkida.
Lõpuks jõudis rada välja söögipunkti, mis oli tehtud kuskile mäekülje peale. Kaanisin kõvasti spordijooki ja siis rajale tagasi – ja arvake nüüd ära kuhu poole rada suundus? Alla? Vale! Otse üles ja täpselt sellise kallakuga, et ma tõusu lõpus grannyga vändates jõudsin väga-väga vaevaliselt üles. Vahepeal mõtlesin küll, et käin tagurpidi alla tagasi – oleks see vast äge sõit olnud! Ülesse jõudes tegi rada mäe peal väikese tiiru ja siis otse alla. Taas üks ülitehniline laskumine püstiasendis, üle kiviklibu, kohati peegelsiledate graniitplaatide pealt ja siis jälle üle kivide ja juurikate. Laskumine lõppes kuskil kaugel all metsas. Seda kohta ma mäletan hästi – seal tundsin ennast hästi, sest rada oli kõva põhjaga singletrack, mõnusalt sinka vonka ja hea profiiliga. Aga nagu alati, head asja pole kauaks ja lõpuks jõudis rada välja kuskile võpsikusse. Ega seal mingit teed olnudki enne. Lihtsalt rajameister oli ATV-ga rohu sisse jälje sisse sõitnud, jättes peitu rohu all olevad mättad ja kivid. Sellist rada jätkus mitmeteks kilomeetriteks, kord tõustes ja kord laskudes. Viimaks jõudsin välja mingi mahajäetud talu heinamaale. Heinamaad polnud keegi vist mõned aastad viitsinud niita, raja põhi oli nii mättaline, et panin seal kaks korda külje maha…
Kilomeetrite edenemine spidokal viitas rohkem tempole, mis on kohane jalgsimatkale.
Suure osa sõidust olin sadulast püsti. Nii laskumistel kui ka lihtsalt sõites ei olnud võimalik sadulal istuda. Siin rajal saad aru, mida mõtles Soome vanameister Simpanen oma ütlemisega Pirita Maximuse juurikalise raja kohta – seda rada tuleb sõita püsti ja raske rauaga. Ja kes mäletab, siis oli tore vaadata kuidas ta sellise stiiliga sportklassis võidu võttis. Pärast kommenteeris, et eestlased kerivad liialt palju…
Oleks olnud full suspension tagumiku all, olnuks teised lood. Laskumistel lendasid mehed oma FS-dega mööda väga reipalt, … kruusadel ja tõusudel aga jäid mu sadula alt paistvat fiziku kirja lugema ja tagumise kummi mustrit vaatama. See et vahepealne rajaosa nii häguselt meeles on, on tingitud asjaolust, et rada oli suht monotoonne. Mingit vahet ei olnud mitmes kilomeeter parasjagu oli, kivid, tõusud ja laskumised olid ikka ühesugused. Eks väsimus tegi jõudsalt oma tööd – nii lihaste, kontide kui ka üldise tähelepanuvõimega. Mingi moment saabus taas toitlustuspunkt – viimane nimelt. See oli küll nagu jumala kingitus, libistasin jooki ja mugisin banaane. TP oli looduslikult väga ilusas kohas. Nimelt oli tegemist varjulises metsatukas asuva suure kaljuga, mille ette oli tekkinud suur ja kaunis veekogu. Veekogu kaldale oli väljaehitatud väike puhkekompleks matkajate tarbeks. Nii ma siis istusin ja mõtisklesin seal elu üle järele. Kiiret polnud enam kuhugi, sest jõud oli nagunii otsakorral. Kiiret polnud ka soomlastest kaasvõistlejatel, kes puhusid juttu ja närisid makkarat, mida TP söögilaud ohtrasti pakkus. Oleks seal veel pilsnerit ka olnud, siis mine tea mida kõike poleks veel juhtuma haka. Sealt TP-st välja sõites jäi jälle meelde üks jämeda killustikuga kaetud tõus väga järsk tõus, mille ma taas jalutades lõpetasin. Sealt edasi sai pikalt tiirutada mööda radu, millel talvel tehakse mootorsaani safareid ja suvel kihutatakse ATV-dega. Kogu see kant oli tähistatud korralike viitadega moto- ja jalgsimatkajate jaoks. Kuskil siinkandis purunes ka kumm. Õnneks suht vähe künklikul-kivisel laskumisel. Kummivahetuse tegi õndsaks orus valitsev leitsak ja mingid kuradi parmud ja sääsed kellele ma väga maitsesin
Kumm vahetatud, sääsed tapetud ning tagasi sadulas, avastasin end järsku kruusateel, mis paistis kuni eespool asuva kurvini üsna tasane olevat. Kurv läbitud, kangastus silme ette järgmine pilt – pikk sirge, millel on kolm järjestikust tõusu ja viimane neist kõige pikem. Selline tunne oli, et puhke või nutma. Tõusud võetud, sai lõpuks ka paarsada meetrit allamäge veereda kuni rada taas kruusalt ära keeras väikesele teele, mille alguses oli silt “Tahkorinnet”. Süda aimas juba halba. Eespool paistis üks putka. Peaks hakkama nagu lõpp ka lähenema, arvasin hetkeks. Putka juurde jõudes nägin, et olen jõudnud slaalominõlva alla. Pilk ülespoole kinnitas mu kahtlusi – kaasvõistlejad paistsid üleval nagu sipelgad sinka-vonka mäkke ronimas. Ega siis midagi – kui üles, siis üles. Vägisi tekkis pähe mõte, et mehed oleks vähemalt tänaseks võinud tõstukid käima panna. Kuidas ma üles jõudsin, ma ei kirjelda. Minge proovige ise parem.
Mäetipp oli nagu ikka mäetipp – koht kus suusatajad tõstukilt maha tulevad, mingi talviti lahti olev hamburgeriputka ja vaade, mille pärast kogu see vaev ennast ära tasus. Päris kõva tuul keerutas veel ka. See jahutas mind maha üsna kiiresti ja pikemalt sinna jäädes oleks olnud suur tõenäosus end külmetada. Aga õnneks ei pidanud sinna pikemaks ajaks jääma – sest rada läks teisest mäeküljest alla. Ei, mitte otse sirgjoones, vaid taas sinka-vonka. Laskumise alguses oli ka hoiatav silt, millel ilutses teatud hulk hüüumärke ning lause “laskumine 1km”. See laskumine oleks võinud kurvalt lõppeda, nagu iga teinegi siinkandis. Palju palju lahtiseid kive, veest uhutud sooni rajas ja võimalusi kuskilt kurvist tiba välja pannes kukkuda kes teab kuhu…Seda laskumist naudiksid tõenäolislt ratturid, kes oma “erialaks” valinud dual-slalomi. Hüpped ainult puudusid.
Viimased 2 km oli nagu eesti maratoni lõpp… kruusatee ja muu selline mudru. Tundsin ennast nagu kodus. Kuna järv oli otse kõrval meenus Mulgi maratoni lõpp.
See, et mul sel aastal jääb plaanitud teine ring sõitmata, sai mul juba selgeks juba jupp aega tagasi rajal. Müts või õigemini kiiver maha nende meeste ees, kes suuna teisele ringile võtsid. Võib-olla teen seda ka mina kunagi.
Praegu tagasi mõeldes ei tundu asi nii hull olevat, kuna ettekujutus rajast on olemas, aga igale eesti mägiratturile on Tahko 120/60 km midagi uut – päris kindlasti kohe. Mägirattasõit selle kõige karmimas ja otsesemas tähenduses. Eestis ju midagi sellist ei leia. Ilusad soome metsaalused, kus tundub olevat nii lahe sõita, said kohe teise olemuse pärast Tahkot.
Sõit läbi numbrite vaadatuna: 60 km läbisin ajaga 4 tundi ja 4 minutit. See teeb kuskil 14,9 km keskmiseks.
Olime esimesed välismaalased kes tahko 120 km MTB-l käisid ja hiljem peakorraldajaga vesteldes selgus, et me olime tema jaoks Tahko maratoni rahvusvaheline läbimurre. Lubasime järgmisel korral taas platsis olla ja juba suurema kambaga.
Ent teadmine,mida tähendab siinmail 60km, silus veidi tundeid
Mida siis õpetas see karm kogemus ja mida öelda järgmistele meestele, kel tahtmine end proovile panna:
Kui sa oled enne ainult Eestis maratoni sõitnud, siis tähendab see seda, et sa pole tegelikult maratoni sõitnud. Kontsentreeru raskele sõidule hoolikalt – siinjuures tegin ise vast kõige suurima vea.
Katsu sõiduks võimalikult hästi valmistuda – alusta spetsiifiliste treeningutega juba varakult.
Jälgi väga hoolikalt toitumist võistluseelsel nädalal. Konsulteeri mõne treeneri või kogenuma sõitjaga. Väga hoolikalt peaks läbi mõtlema ka toitumisele võistluse ajal.
Rehvivalik – peaasi et oleks piisav hulk “knobbisid”. Hea kui ka sõidukingadel oleks metallnagad all – sest jalutada saab palju:)
Üks asi veel. See raske katsumus tekitas kõva sportliku viha – seetõttu usun, et oleme seal peagi tagasi ja sõidame paremini. Raudselt sõidame paremini.
Priit Grünberg
Tarmo Tarlap
Porter Racing
