Vaikselt ja hiilivalt hakkas Vanakuri endast märku andma võitluseelsel nädalal kui unenäod muutusid kohati üsna ärevateks ja hommikuti ärgates mõtlesin esimeses asjana, et mis kurat see siis nüüd oli? Oleks tahtnud järelvaadata, aga ei saanud. Ja järgmisel ööl oli hoopis teine film juba, kus ma järjekordselt ellu jäin koos äratuskella helinaga. Sain aru, et Vanakuri ise püüdis mind ette valmistada Taliharja ületamiseks!
Kui Taliharja Vanakurja selleaastane info avanes ei tekkinud küsimust kas minna vaid pigem kuidas seda teha. Üks asi oli selge – lähen rattaga, sest jooksnud või kõndinud polnud ma nii pikka maad kunagi ja see üritus pole koht kus oma võimeid esmakordselt testida. Suuskadega minek oleks võimetekohane kui arvasin siiski, et energiakulu on tohutult suurem võrreldes rattaga. Nii et ratas, aga missugune neist? Korraldajate ja teiste entusiastide iganädalane rajaolude info viitas sellele, et Ida-Virumaale on saabunud erakordselt võimas talv, kus lumekihi paksust ei mõõdetud enam hädiste sentimeetritega vaid ikka kümnete sentimeetritega. See kõik viitas sellele, et oma tavalise ratta võin ma rahulikult jätta garaaži varna ja mul on vaja sobivamat sõiduriista – fatbike-i. Abikäe ulatas Priit Laansalu Jõelähtme Singli klubist, kelle L suuruses Canyon Dude sobis mulle nagu valatult. Paar päeva enne ürituse starti tehtud prooviring kohalikel metsateedel ainult kinnitas seda – lumes oli tõesti paksukesega mugav veereda. Nüüd jäi üle veel mõelda kõik muud detailid läbi. Külma ja pimedust ma ei pelga, pigem tuli otsida variante kuidas end nendes oludes võimalikult mugavalt ja ennastsäästvalt tunda. Sellise pika talveseikluse kogemus mul samuti puudus ja see oli kindlasti üheks motivaatoriks. Olen küll läbi teinud hulga talviseid rogaine, kuid need on harva üle 4 tunni ja nii vist saingi oma seniseks pikimaks talviseks ürituseks nimetada esimest Haanja Suusa 100, mille läbimiseks kulus 6:50. Enda füüsise pärast ei muretsenud ma üldse, aastatega olen end piisavalt tundma õppinud. Niisiis varustus. Annan ülevaate, mida ma kasutasin ja mida kaasa võtsin – ehk keegi tulevikus peab end siis vähem vaevama kui tekib samuti mõte külma ja pimedusse sukelduda mõneks ajaks.
RATAS – Canyon Dude CF 8.0, stock versioon, jäiga kahvliga. Kerge ja hästi veerev ratas. Rehvid lateksiga. Tööriistadest võtsin kaasa vaid ketivõtme, ketiluku ja kaks kuuskanti (4 ja 5). Pumpa ja varurehvi ei võtnud, sest fati siserehv kaalub pool kilo ja tõenäosus, et lumes rehv puruneb on üliväike. Sadulaposti küljes Alpkit Koala 13 bikepacking kott, kuhu mahutasin suuremad ja sellised asjad, mida tõenäoliselt sõidu jooksul ei vaja.
TULED – Taga rattakoti küljes rippus punane Knog-i disainiga tuleke, mis vilkus vapralt lõpuni. Seetõttu ei kasutanud kordagi sadulapostil olevat võimsamat Sigma tagatuld, millel Saksa standardite kohaselt vilkuv funktsioon puudub. Ees lenksu peal oli Aliexpressist ostetud klassikaline hiinakas, mille aku oli juhtmega põues soojas jaki ääre all. Tomis ideaalselt. Kuna lumi ei neela palju valgust, siis sain kasutada kõige lahjemat võimsust ja see tuli kestis enam-vähem 4 tundi. Kiivri peal asus väike, aga võimas, seiklussportlaste lemmik Lupine Piko X4 koos kahe aku ja pikendusjuhtmega. Mõlemad akud oli jaki all asuva joogikoti rinnataskutes soojas. Lupine esimese aku võtsin kasutusele umbes kell 20:30 ja valisin tugevuselt II leveli ning sellega sõitsin lõpuni kella 1-ni öösel. Indikaator näitas, et umbes 10% jäi veel varu.
GPS – Garmin eTrex 20, kõige lihtsam ja soodsam käsi gps. Usaldusväärne, sest töötab AA tüüpi patareidega, mis ei karda nii palju külma kui liitium akud. Igaks juhuks vahetasin patareid Iisaku kesklaagris 50 km peal. Suvel olen sõitnud ühe patarei komplektiga umbes 16 tundi. Igaks juhuks olin laadinud raja ka moblasse Locus Mapsi. Telefoni hoidsin jaki tagataskus, andmeside ning location olid välja lülitatud. Kasutasin telefoni ainult 2 korda kõne jaoks ja finišisse jõudes oli aku 90%. Täpsuse huvides – tegemist on 2 aasta vanuse One Plus 5-ga.
RIIDED – Peaaegu põlvini ulatuvad soojad veekindlad sokid, talvised soojad ja eest tuulekindlad Jeantex rattapüksid. Pehmenduseks pikkade pükste all Crafti padjaga aluspüksid, mis originaalis käivad baggy-shortside sisse. Ülakeha kattis Crafti sooja pesu särk, vahekihiks Odlo tuulekindla esisega särk ja kõige peal Crafti talvine rattajakk. Kesklaagris vahetasin kõige alumise kihi kuivema vastu ja selga läks Ullmaxi meriino särk. Kinnasteks olid Carnaci talvekindad, mida müüakse PlanetX-is 13 naelaga. Väga soojad kindad olid, sain nende ostusoovituse FB matkajate grupist. Ratta lenksule olid mul kinnitatud veel neopreenist “lenksumuhvid”, kuhu pistsin käed sisse koos kinnastega. Selline lahendus tagas käte soojuse kogu 13 tunni jooksul. Vahepeal hakkas kätel palav ja siis võtsin käed muhvist välja ja sõitsin mõne aja ilma nendeta. Ratast lükates võtsin samuti käed välja, et liiga palav poleks. Mõni käsi külmetanud jooksja vist ei usu oma silmi praegu seda juttu lugedes? Lenksumuhvid ostsin Amazonist, sest Eestist kahjuks sellist kraami ei leia ja maksid 17€.
Lisaks olid mul kotis ühed varukindad – eriti soojad Decathlonist ostetud mägironijatele mõeldud sünteetilisest suletäidisega kindad. Ning kõige sügavamal kotipõhjas jäi järgmist võimalust ootama Ferrino Viedma sulejope, mis oli kaasas magamiskoti asemel ja mis on fantastiliselt mõnus, soe, kerge ja väikeseks palliks kokkupakitav jope.
JALANÕUD – Soojad, veekindlad ja kõrged Salomoni lumesaapad. Saabaste peale tõmbasin Ferrino säärised, millel käib pael talla alt läbi ja kinnitus on klambriga. See klamber kahjuks on täielik saast, sest kohe kui kõndima hakkasin oli tallaalune pael lahti ja peale kolmandat korda lahtitulemist enam sellega jännata ei viitsinud. Õnneks on sääriste alumine äär üsna tihe, nii et lumi siiski jalanõudesse ei pääsenud. See, et ma otsustasin päev enne starti siiski võtta kaasa tavalised saapad ja platvorm pedaalid, mitte talvised rattasaapad, oli vist kogu ettevalmistuse parim otsus. Suur osa selles otsuses oli Grishal, kes helistas reede hommikul ja uuris mis plaanid on ning vahetasime mõtteid varustuse osas. Aitäh helistamast, Grisha!
SELJAKOTT – Jaki all kandsin ülikerget ultrajooksjate Nathani seljakotti, mida olen kasutanud lugematuid kordi ja on väga väärt toode! Seljakoti “rihmadel” on ees taskud, kuhu mõlemale poole panin sooja Lupine akud. Lisaks kandsin selja taga veel Salomoni vöökotti, kus oli põhiliselt söögikraam – 2 Snickersit, 1 suur Saksa martsipani batoon, 2 Corny kaerahelbebatooni ja 6 lihapirukat. Viimased ostsin Sauelt Buxhöwdeni Pagarist, sest nad on ainukene pagarikoda, kes suudab lihapirukat teha nii, et liha osakaal pirukas on suurem kui taigan oma. Oma olemuselt on need nagu pehmes taignakoorikus lihapallid. Ülimaitsvad.
Sõit Alajõe kordoni poole viis meid läbi võrratu Ida-Virumaa looduse. Pisikesed lumised külad vaheldusid lume alla mattunud raielankide ja süngete, kuid kutsuvate kuusikute ning lagendikega, millele oli kitsa triibulise jälje sissesõitnud mulle tundmatu talvine mootorsõiduk. Üksik kergliiklustee oli kilomeetrite kaupa tee kõrval lahti ajamata ning kergest jalakäijate sillast olid näha vaid täistuisanud käsipuu. Tiit Pekk jälgis kaardilt teeületusi õhkas, et oleks vaid kogu rada niimoodi lahti lükatud nagu just see teerist, millest möödusime. Erik ja Leivo tegid videot, jäädvustades kaader kaadri haaval bussis istuvate vastupidavusfriikide ilmeid ja meeleolusid. “Vähemalt esimesed 9 km peaks olema täiesti sõidetav tee”, arvas Indrek Reitsak ja nii me Alajõele jõudsimegi.
Viimane fine-tuning – kes pingutas seljakoti rihmu, kes silus sääriseid ja kes andis tõsisel ilmel intervjuud ERR-ile ja Reportile – ja ühtäkki seisidki kõik mõttelisel stardijoonel, taustaks potisinine taevas ja lõpmatult valgeks mähkunud Peipsi, millele päike silmi kissitama paneva katte peale laotas. Meeleolu oli ülev. Oli tunne nagu läheks paraadile. Silver pidas kõnet ja uuris kas kellegil on täpset kella, et stardihetke keskpäevale võimalikult täpselt sättida. Ühine countdown kümnest nullini ja karavan hakkas liikuma. Rannast juhatas meid välja kordoni aiaäärne kitsas lumine rada ja umbes 100 meetri pärast olid kõik laial teel, kus igaüks sai juba omale sobiva tempo valida. Just siit hakkaski kõik peale.
1. – 10. km.
Rada viis Alajõe külast mööda Alajõe kõrval looklevat teed. Sain normaalselt sõita umbes 2.5 km kui teeolud järsult halvenesid, rajaks jäi vaid kitsas lumine roobas ja ma kaotasin tasakaalu. Senimaani kinnistunud teadmine fatbike-i kõikvõimsast lumevõimekusest osutus illusiooniks. Jooksjate poolt pudruks tambitud lumine roobas võitis mind. Sõitsin esiotsaga üsna hea hoo pealt lumme, mille tulemusena lendas gps oma aluselt kohevasse lumepudrusse. Mida pekki nüüd siis, mõtlesin? Tuhnisin lumes ringi ja olin valmis juba lootusetu olukorraga leppima kuni märkasin kukkumiskohast veidi eemal umbes tikutopsi suurust auku lumes. Pistsin käe kuni küünarnukini lumme ja gps jäigi kinda vahele. Olin päästetud. Sõitsime Erikuga edasi nii palju kui sõita sai, rohkem tegime tasakaaluharjutusi rattal ja rapsimine ja rassimine väsitas kõvasti. Sellist rapsimist jätkus umbes 1.5 km ja kui olime stardist ainult 4 km kaugusel, siis saime aru, et ratta seljas püsimine on lootusetu ja hakkasime jala astuma. Eduard Pukkonen silkas jooksjate grupi eesotsas mööda ja lõõpis, et kui te juba nii vara alla annate, siis… Tuleb tunnistada, et mul oli veidi äpu tunne küll sel hetkel, kuid sisimas teadsin, et küll see meie tund tuleb ka! Enne Veletu soo äärset lõiku möödus meist Jürgen Arund ja mängis meie tunnetel tühise faktiga teatades, et järgmise suurema tee ristini on umbes 4 km. Vaatasin kella – esimese tunniga olime läbinud tublid 5.5 km! Salamisi loodetud 12 tunniga läbimise plaan kukkus hetkega kildudeks ja vajus sinna samasse sohu. Kiire arvutuse ja hetke-emotsiooni najal asendus see 20h plaaniga! See teadmine tegi tugevaks ja imelik küll, kuid tõstis kõvasti motti. Võib-olla pean 20 tundi järjest jalutama! Metsik, eks? Aga saame hakkama!
Veletu soo äärne maastik oli võrratu. Paremat kätt sätendas rabamaastik tihedate kidurate mändidega, mille vahelt päikesekiired end läbi surusid, lumevaibalt puutüvedele tagasi peegeldusid ja niimoodi kogu rabamänniku altpoolt kumama lõid. Peab vist ÕS-i appi võtma, sest oma sõnadest jääb vahel looduse ilu kirjeldamisest puudu . Vasakut kätt teed ääristasid laugenõlvalised männikukünkad. Tasahilju liikusid meist mööda erinevad pundid, kõiki nime järgi ei tea kuid läksid Heidi Sild ja Mati Preitof, Helen Jürjo punt ja ökonoomselt, omamoodi veetlevalt laisalt libisedes suusatajad Pärtel Piirimäe ja Andres Pae. Üle Imatu oja purde turnides oli jäänud veel veidi metsasihti ja olimegi jõudnud 10. kilomeetrile.
Teeristis luges tibusid kokku peakorraldaja ise ja peale lühikest small-talki istusin ratta selga ja nautisime puhtaks lükatud metsateed Valgesoo servas. Möödusin uuesti mitmetest jooksjatest ning samuti ratturitest Indrek Reitsakust ja Oliver Immatost, kes mõlemad olid veidi hädas kitsama rehviga rattaga. 15 km-l tegin lühikese söögipeatuse, sest veidi üle 2 tunni oli juba sõidetud ning oli viimane aeg midagi ampsata. Indrek ja Erik pidasid ka hetkeks kinni. Suutsin ära süüa kolmveerand lihapirukat, pressisin ühe ampsu veel suhu, uurisin teeperves seisvat matkaraja teadetetahvlit ja väntasin mugides edasi Imatu poole. Puhtaks lükatud külateedel möödusime Eduardi pundist, mida ta ikka veel vedas. Vahetasime mõned ergutavad laused ja kuulasin ära hoiatuse, et karmim osa on alles ees. Imatu järve ümbruses rabas ja kriivadel olin just sügisel jooksnud Jõhvika maratoni ja juba siis sain ülipositiivse emotsionaalse elamuse piirkonnast. Sellised vanajumala poolt hüljatud kohad keset eikellegi maad on alati lummavad.
21 km olin sunnitud taas ratta seljast maha kobima. Ees ootas ei rohkem ega vähem kui 8 km lõik mööda Valgesoo rabasaari – kriivasid – ja mööda rabaäärseid künkaid. Lumes sumpamine oli üsna tüütu, kuid teadmine, et 8 km pärast saab jälle sõita, tegi olukorda kõvasti kergemaks. Indreku samm oli lumes pikem ja reipam ning ta libises üha enam ja enam küngaste taha kuni lõpuks kadus silmist, kostitades mind siiski enne üksijäämist veel arvamusega, et raja läbimiseks kulub täna kõige optimistlikumalt 16 tundi. See tähendaks finišeerimist hommikul kell 4. Ütlesin Indrekule, et jah, nii vist on. Ise aga uskusin sisemas, et ei, nii ei saa olla, see lihtsalt ei lähe nii. Üllataval kombel oli meeleolu endiselt väga ülev ja see, et Indrek kadus eest ja Erik kippus selja tagant kaugusesse vajuma ei mõjutanud mind mingilgi viisil. Olin ju oma mõtetes seda rada läbinud juba mitu nädalat varem ja olin valmistunud selleks, et pean võib-olla terve distantsi üksi olema. Nii et vaimne poole töötas ja füüsise üle ei saanud ka kurta. Samm sammu haaval kitsas lumises rajas ja omades mõtetes möödus kilomeeter kilomeetri järel. Meenub üks seinalaadne tõus, mille all jäin hetkeks seisma, kaaludes kas lükata ratas üles või tõsta õlale. Valisin viimase. Küngastel trampides läks olemine üsna palavaks ja paaril korral kahmasin maast peoga lund, et seda peopesast suhu puistata. Külmad suutäied olid päris värskendavad.
Umbes tund ja 50 minutit olin rabamaastikul möllanud kui mändide vahelt hakkasid paistma auto tuled ja kui kurvi tagant välja jõudsin hakkas ühtäkki mängima Vanakurja signatuur meloodia. Silver ergutas auto kõrval ja avaldas lootust, et ehk raja järgmistes osades on sõidetavat osa rohkem. Mõnesaja meetri pärast, vahetult enne Alajõe – Iisaku maanteele jõudmist oli veel võimalus nautida juba eelenevalt reklaamitud 29. km joogipunkti. Kummutasin end sooja jooki täis, vahetasin mõned laused juba uuesti teele suunduva Mikuga ja ühendasin pealambi akuga – oli juba piisavalt hämar ja ees ootas paar kilomeetrit manteed. Järgnevad teed olid kõik mõnusalt sõidetavad, pimedus oli kõik juba endasse mässinud ja külmas valgusvihus väntamine pakkus tõelist naudingut. Ettearvatult möödusin järgnevate kilomeetrite jooksul taas paljudest jooksjatest, kes minust kriivadel mööd rassinud olid. Ergutasin kõiki kellest möödusin ja täheldasin, et jooksjate poolt enam nii rõõmsaid vastuergutusi ei tulnud, kuid oli neil juba ju peaaegu maraton selja taga ja mida sa ikka ergutad mingit tüüpi, kes sinust 2-3 korda kiiremini kergelt mööda väntab?
Korraks Jõhvi – Tartu maanteele jõudes paistsid eest väga väljakutsuvad tankla tuled. Tunne oli umbes selline nagu meremehel, kes 6 kuud merel on seilanud ja siis maale astudes hubast valgust kiirgavaid kõrtsu aknaid näeb. Mõtlesin juba heldinult kuidas ma tanklas kohviautomaadi nuppu tallan ja alles kohvi tilkudes juba esimese ampsu õunamoosiga täidetud pirukast võtan…aga siis keeras meie rada vasakule. Silt näitas “Kotka matkarada 3 km”. Õnneks kuni matkaraja alguseni oli lumine tee rattasõiduks lausa ideaalses korras ja litsusin pedaale mõnuga. Jõudsin seal Mikule järgi ja väntasin hooga edasi, et siis Kaasiku soos asuva matkaraja alguses üks lüheldane Snickersi peatus teha. Mikk jõudis taas järgi ja astus otse soopimedusse kitsale kinnitallutud lumisele laudteele ja mõne hetke pärast andis vaid tema punane vilkuv tagatuli kuskil eemal märku, et siin keegi veel peale minu on. Tuleb tunnistada, et laudteele pihtasaamine ei olnud aeg ajalt üldse lihtne, kuid kõrvale astudes vajusid kohe pea põlvini vette. Mõnel korral vajuski jalg kuhugi tühjusesse ja kuigi tõmbasin selle välkiirelt välja, jäi saabast siiski ümbritsema tume, vettinud lumeklomp. Keset sood tegi matkarada pea 90 kraadise pöörde ja sealt edasi läks rattaga liikumine päris keeruliseks. Kui seni oli saanud ratast lükata ühel või teisel pool laudteed, siis nüüd olid kahel pool sügavad tumeda veega täidetud augud. Lühidalt – ratast polnud enam kuhugi panna! Variant oli lükata ratast tagaratta peal, aga kuna mul sel hetkel põles lenksutuli, siis oleks see raja asemel taevasse näidanud. Praegu mõtlen, et kui lihtne olnuks keerata tuld lenksul või sättida põlema kiivrilamp, kuid sel hetkel ma enam nii säravalt ei suutnud mõelda ja põhimõtteliselt tassisin ratast kaenlas. Rabaületus oli veidi üle pooleteist kilomeetri ja aega kuluks selleks 35 minutit. Vaatasin, et Leivo lippas selle läbi 20 minutiga ja umbes sama kaua lükkasid rada suuskadega ees lahti Lauri ja Tiit ja paar minutit vähem kulus selleks Alar Aabramil. Nii et umbes 15 min kaotust jooksjatele sellel lühikesel lõigul.
Sood selja taha jättes keerasid ratturid vasakule, et jõuda lõpuks välja Iisaku – Avinurme maanteele, kus ootas ees 5 km jäist asfalti. Jooksjad aga põrutasid kuhugi soost otse pimedusse küngaste vahele, samuti suunaga Iisaku poole. Mis nende teele jäi ma ei tea ja sel hetkel ma ei tahtnud ka teada. Vaatamate metsikule rassimisele soos oli meeleolu endiselt ülev. Pime ja lage maantee oli üsna igav sõita ja põnevust ei tekitanud ka üks mööduv auto, jäiselt läikiv teeserv ja kuskil eemal ees liikuv punane tuluke, mis oli kinnitatud Miku ratta külge. Mikuga saime kokku Iisaku kiriku juures kui ta oli vist sealselt kergliiklusteelt ära pöörates väikese kiriku-extra teinud. Olime jõudnud 50. kilomeetril asuvasse kesklaagrisse. Silver filmis maj ees tulijaid ja tegi lühiintervjuusid. Otsisin kotist omale kuiva alussärgi ja haarasin kaasa ka ühe paki matkatoitu, et soojas toas sellest omale kosutav pastaroog teha. Mingit metsikut nälga ei olnud, janu vaevas küll veidi ja coca-cola läks nagu kerisele. Kühveldasin mitte päris pehmeks läinud pastaroa sisse, kuulasin veidi Alar Aabrami muljeid ning püüdsin eemale peletada Indrek Reitsaku mõtet sõita maanteed otse Alutagusele. Indrek õnneks siiski otsustas jätkata. Panin omale kuiva särgi, vahetasin igaks juhuks veel gps-i patareid ja läksime koos Indrekuga otsima kuidas kõige kergemini mööda kergliiklusteed Iisaku vaatetornini jõuda. See shortcut oli korraldaja poolt lubatud, kuid kahjuks ei kuulnud seda Mikk ja Raivo Randmäe, kes enne meid laagrist lahkusid ja peale Iisaku torni suusaradadel meile järgi jõudsid. Kujutasin ette kui õnnis tunne võis olla Lauril ja Tiidul kui nad said Iisaku hooldatud suusarajal sõita…umbes 200 meetrit. Suusarajalt keerasime otse kuhugi võpsikusse, mis umbes 100 m pärast päädis maanteekraaviga ja siis teeületusega. Kui 58 km oli sõidetud, siis vahetult enne järjekordset täistuisanud teelõiku otsustas Indrek siiski suuna otse Alutagusele võtta. Tal oli rattalükkamisest paras kopp ees ja see oli ka arusaadav – ta pidi tihtipeale tavarattaga ka seal lumes ukerdama kus teised fättidega sõita said. Ka Mikk mainis paar korda, et ta sõidab Jõuga risti ära ja vaatab kas sealt kannatab edasi sõita või mitte. Ma ei osanud midagi sellest arvata, sest ma ei teadnud mis on Jõuga, kus on Jõuga ka mis rist seal on. Küll aga ma ei uskunud, et Mikk tagasi keerab, sest ma olen teda näinud lõpetamas nii Haanja 100-t kui ka teisi pikki rattasõite ja sellist tüüpi mehed ähvardavad sõitu pooleli jätta ainult omaenda enesekindluse suurendamiseks ja nagu arvata ei juhtunud Jõugas midagi. Sealt kus Indrek tagasi keeras algas umbes 3 km pikkune lumine lõik, kus nagu sai sõita ja ei saanud ka. Selline rapsimine väsitab korralikult. Pidev ratta selga istumine ja siis tasakaalu otsimine töötas nagu Assari saalitrenn ja harjutuse pikkus ei olnud mitte 1 minut nagu saalis, aga võis kesta minuteid. Läbi see lõik lõpuks siiski sai ja edasi ootas meid 10 km mööda maanteed. Oli see vast kerge minek, ainult vänta ja rõõmusta. Jõudsin kõigile eessõitjatele järele, pundis olid Oliver Immato, Mikk ja Raivo. Kuna lenksult teed valgustav hiinaime hakkas peale 4 tunnist tööpäeva väsimuse märke näitama, siis jäin tee äärde seisma, et ühendada pealamp akuga, et hiljem vajadusel kiiresti teha ümberlülitus lenksult kiivrile. Sellega hakkama saanud, kühveldasin ratturite pundile järele. Raivole jõudsin järele, kuid Mikk ja Oliver olid veidi eemal sel hetkel kui läbitud sai 70 km ja oli aeg taas ratastelt maha astuda. Sisenesime kogu raja kõige rõvedamasse lõiku. Ees ootas 4 km trampimist mööda metsasihti ja kraaviääri, põlvini lumes. Kõik pöörded olid 90 kraadi ja rada noolsirgelt pimedusse kaduv, selline korrapärasus käis räigelt närvidele. Lumes sumpamises on mul veel kõvasti arenguruumi ja juba esimesel kilomeetril möödusid must jooksjad Martin Simpson ja Uku-Laur Tali. Mikk ja Oliver tiksusid eespoole, eriti ei eemaldunud, aga ka ei tulnud lähemale. Küll aga jõudis mulle järgi Raivo, kes kiirel visuaalsel kontrollil kiitis mu ratast ja ma lasin ta ette, et ta saaks omas tempos jätkata. Mingil hetkel keerasid Mikk, Oliver ja Raivo alla kraavi, et üritada sõita kraavijääl, järgides ilmselt mingeid varasemaid jälgi, kuid see pidu lõppes mõnekümne meetriga. Haljas vesi sillerdas ees ja meestel oli tükk tegemist, et oma rattaid paarimeetrisest kraavijärsakust üles vinnata. Mõnesaja meetri pärast pöörasid kutid jälle kraavi ja nägin, et nad siiski said seal sõita. Otsustasin ka ise proovida, sest rattalükkamisjälge mul enam ees ei olnud, ju siis olid kõik eesolnud ratturid otsustanud kraavi kasuks. Sain kraavis sõita umbes 30 m kui nägin, et mehed taas ratastega järsakut ründavad. Kirusin iseennast, et nii loll olin ja siia kraavi teiste järgi tulin ja järgmise sammuna vajusin ühe jalaga läbi jää. Õnneks kõik refleksid töötasid ja hüppasin kohapealt kuidagi järsule kraaviäärele ja hakkasin läbi lume ennast ja ratast kraavist välja pressima. Lõpuks üles jõudes lõpetas töölepingu hiinaime. Andsin talle mõttes diplomi 4 tunnise tubli töö eest külmas Alutaguse öös ja lülitusin ümber kiivrilambile. Lupine on tugeva valgusega. Panin kohe nõrgema režiimi, millest oli lumisel maastikul rohkem kui küll, sest kartsin, et tugevama valgusega ärkavad kõik kohalikud karud üles, arvates et aprillikuine päike kohe tõuseb. Tegelikult oli mul sel hetkel rämedalt kõrini sellest kraaviäärsest jäljereast.. Võtsin jälle paar ampsu lund, et võidelda rassimisest tekkinud palavusega ja ei jõudnud ära imestada kui ühel hetkel seisin keset teed. Keset puhast, lahti lükatud teed. No kaua ei imestanud seal, hüppasin ratta selga ja nohisesin mõnust. Tund ja 10 minutit kulus mul 4 km kraaviäärte alistamiseks. Lumine, lahtilükatud tee – see on juba minu tassike teed, mõtlesin omaette kuni eemalt hakkasid paistam autotuled. Tee kõrval seisis üks rõõmsa ilme ja metsamehe riietega kodanik, kes pakkus mulle juua, näitas arvutiekraanilt kui kaugel on teised ja ütles, et teeb kohe lõkke ka siia üles. Ütles, et oli kaarti valesti lugenud, võistlejaid jupp aega vale sihi peal oodanud, kuid lõpuks siiski veast aru saanud ja ümber kolinud. Küsis igaks juhuks kas mul tööriistu on, sest tema andmetel sõitvat Risto Laanoja ees tõukerattaga keti purunemise tõttu. Janu kustutatud, uudised kuulatud, jätkasin teekonda. Head uudised olid need, et mehe väitel on RMK siinkandis lumesahaga korralikult möllanud ja see andis lootust, et ehk õnnestub mõnda aega läbida neid kohti kus RMK sahk möllanud on. Lootus kustus paari km pärast ühes teeristis, kus sahale oli ilmselt teisele poole minev tee oluliselt rohkem meeldinud. Alustasin järjekordset rattalükkamise etappi. Õnneks oli tegu tõenäoliselt mingi metsateega ja polnud vähemalt igav astuda. Ees ei näinud enam kedagi ja minu taga valitses arvuti andmetel 6 km tühjust. Ühesõnaga oli mõnus astuda mööda lumist metsateed ja nautida talveöö teraapiat. Lumeisu ka nagu enam polnud, kuid ühe poolkülmunud Snickersi järasin küll ära. Annab ikka närida seda külmunud maiust, ikka ühest suu poolest teise ja tagasi, alla ei kipu midagi minema. Metsast oli vahepeal lagendik saanud ja üle tee ning tagasi läks palju sarnaseid looma jälgi nagu mingi kari oleks risti ja rästi üle tee jooksnud. Esimesena tulid muidugi hundid, kuid tõenäoliselt oli tegu ikkagi kitse jälgedega. 3 km ja 50 minutit kestis see ööteraapia kuni kohtusin ühes teeristis tiimiga K1 (Rain Eensaar ja Ethel Ansip). Lõõpisime kergel huntide ja karude teemal ning oli aeg jälle kasutada võimalust rattaga sõita. Võtsin mõnuga, möödusin Mikust ja Raivost ja enne Kuremäele üle põllu sissekeeramist ka jooksjatest Simpsonist ja Talist. Kuremäel leidsin teeservast Risto Laanoja, kes enam tööriista ei vajanud, vaid oli juba enese sõnul jõudnud faasi, kus tuleb tutvuda tööriista võimalustega. Kuna ta väitis, et saab ise hakkama, siis jätkasin tiiru ümber Kuremäe. Ootasin väga mingit püha allikat, millest enne sõitu juttu oli, kuid pimeduses see nägemata jäigi. Aga võib-olla see kõikidele ei ilmutagi ennast tabasin end mõtlemast. Küll aga jõudsin peale Kuremäe läbimist metsas järgi Oliver Immatole, kes oli üsna hädas Tiit Peki poolt metsa organiseeritud lint-ATV jäljes. Ega seal fätigagi lihtne polnud. Järgnes üsna korralik võimlemine programmiga sadulasse – maha – sadulasse – maha, kuni lõpuks enam lihtsalt ei viitsinud sadulasse ronida ja otsustasime Mikuga, kes vahepeale mulle koos Raivoga jägi jõudis, selle lõigu lõpuni jalutada. Raivo püüdis siiski rohkem ratta seljas püsida ja liikus meist umbes 100 m eespool. Miku Garmin avaldas meile hea uudise, et tegu on tõenäoliselt viimase lõiguga kogu raha jooksul, mida peab jalutama ja viimased 10 km saame sõita. Tahtsin seda väga uskuda, aga viimase 12 tunni jooksul olin juba palju igasuguseid arvamusi kuulnud, nii et võtsin selle lihtsalt teadmiseks. Läbisime selle viimase 2.5 km “jalutamislõigu” üsna nobedalt siiski, vaid 30 minutiga ja kõik märgid järgmiste kilomeetrite juures viitasid selleni, et Garmin ei valeta! Lõpp hakkas lähenema, meeleolu oli endiselt ülev, kõht ei olndu tühi ja väsinud ka ei olnud. Võib-olla olin, aga ei tundnuid, ootus ja eufooria tapsid ilmselt kõik väsimuse avaldused. Oliver jäi meist oma kitsaste rehhvidega juba enne maha ning Raivo kippus ka vajuma ikka kaugemale ja kaugema viimastel kilomeetritel. Miku GPS jäi ööunne par km enne lõppu ja nii otsustasime, et veereme koos lõpuni. Arutasime omavahel, et vast 5 km on veel sõita kui juhuslikult viskasin pilgu oma GPS-i ekraanile ja vaatasin, et rada on kuidagi poolik. Et enam edasi ei lähegi. Aju keeldus tõrkus vist vastu võtmast infot, et iga teekond ükskord lõpeb, kuid nii see tõesti oli. Tõesti, see väike must junn pisikesel Garmini ekraanil on Alutaguse suusakeskus. Veeresime Mikuga koos üle lõpujoone olles ilmselgelt rohkem kui rahul, mis meiega viimase 12 tunni ja 50 minuti jooksul oli toimunud. Indreku optimistlik ennustus 16 tunni kohta ei läinud õnneks täide. Vahetasin soojas riietusruumis riided, istusin autosse ja vahtisin termomeetrit, mis kumas punaselt -11 ja võtsin suuna Toila poole, kuhu olime korteri üürinud. Kell 2 öösel sõin taldrikutäie seapraadi ja rüüpasin peale ühe õlle, mille Erik Tammsoo oli kohalikult baaridaamilt välja kaubelnud peale baari sulgemist ja nii mu õhtu öösse vajuski.
