Täna hommikul õue astudes jäi silm pidama termomeetril. Astusin sammu lähemale, et veenduda kas ma ikka näen õieti. Vist ikka näen – +9º. Vihma muidugi ladistas mõnuga ja siis jälle väiksema mõnuga, kohati ainult tibutas. Lühidalt öeldes enam-vähem rattailm. Tänane plaan nägi ette starti Arukülast, eesmärk jõuda kuhugi mere äärde ja siis ots ringi keerata. Algselt vaatasin kaardilt, et Neeme oleks üsna hea valik, aga siis oleks tulnud edasi-tagasi ots 22 km, sest ringi tegemiseks on vahel hea hulk kilomeetreid lägast läikivat kruusateed. Ei, tänan. Järgmine koht mis Regio kaardil erutust tekitas oli Kaberneeme. Ja sealt läbi Haapse ja Valkla tagasi. Mis seal ikka, läheb vist loosi selline marsruut. Vahetult enne väljasõitu helistas Konx ja teatas, et ta on juba läbimärg. Oli õues lehti riisunud ja arvas, et pole siiski rattailma. Ma lähtusin reeglist, et trenni minnes annab vihm alati järele ja ka seekord ei pidanud pettuma. Arukülast Kostiverre jõudes tibas ainult veidi veel. Sealt veel 4 km edasi Peterburi tee ääres puhus ainult veel tuul ja vihmast ei olnud isegi mitte lõhna enam. Lisaks veel paistis mere poolt taevast kollane triip, millest sai järeldada ainult üht – mere kohal paistab päike. Taganttuul lükkas mind kenasti pea kogu tee Kaberneemeni. Koogilt Kaberla poole keerates peale Neeme teeristi muutub muidu suhteliselt troostitu vaade veidi lõbusamaks. Tee jõuab männimetsa vahele ja omi mõtteid mõlgutades on seal kandis päris mõnus tunne veereda. Suurem osa mõtteid olid muidugi seotud sellega, et üritasin omaette ära aimata kuhu suunduvad loendamatud maastikurattaga mõõtmist nõudvad metsateed seal kandis. Kuradi rahutuks teeb hinge kui sellist asja ei tea, peab ikka tagasi tulema ja üle vaatama. See on saamas juba traditsiooniks, et käid maantekaga kuskil ära ja siis hiljem lähed vaatad mtb-ga lähemalt.
Kindlasti ei saa mainimata jätte teeäärses metsas täiesti ettearvamatuid kurve võttev Kaberla oja. Vaatepilt praktiliselt alusmetsata ja pruunidest langenud lehtedest kaetud maapinnaga metsas on lummav. Kaberla oja fotod võiks vabalt kaunistada National Geographicu artikleid. Miksipärast ei kasutanud võimalust seda pildistada. Asi selge, tuleb tagasi minna…
Selle eest tegin moblaga mõned fotod Kaberneeme tipus, seal kuhu viib tupiktee. Külake, mille vahelt tee poolsaare tippu läheb on kohati üsna maaliline. Elanikud ei ole maju värvides fantaasialendu tagasi hoidnud ning paljud olid ka oma majanime põletanud plangujupile või muule puidust alusele. Teadmata jäi, kas seal kandis on kõik püsielanikud või on enamus maju suvilaid.
Kaberneemest tagasi sõita kavatsesin sõita läbi Haapse ja Valkla. Sealt Koogi, Jõelähtme, Kostivere ja Aruküla. Haapses olin vist esimest korda, vähemalt ei mäleta seda kanti oma eelnevast elust. Tõeliselt kaunis koht ja nähes maastikku, mis kaunistas Kaberneemest tuleva tee äärt, ootan huviga järgmisel suvel seal toimuvat kolmapäevakut. Kogu tee äär kihas singlitest ja tekkis mõte, et…saate isegi aru mida ma mõtlesin. Ühtlasi mõistan, miks Meelis omale maja ehitamiseks sellise koha valis. Totaalselt stressivaba piirkond olenemata ilmast. Meri ja rannaala koos ümberkaudse männimetsaga tekitavad tunde, et sinna võikski jääda.
Valklast keerasin ära Kaberla poole nii nagu mäletasin Kaberneeme bussipeatuses asuvalt kaardilt. Paari km pärast jõudsin T-ristmikule, kust automaatselt pöörasin vasakule. Tegelikult oleks pidanud pöörama paremale, et jõuda Kaberla kaudu Koogile. Selle asemel jõudsin hoopis Kiiule ja tegin oma tagasitee u 5 km pikemaks. Kiiu – Jõelähtme lõik Peterburi teel oli räme. Teeääred on lögased ja puhus korralik vastutuul. Tee on lai nagu lennuväli ja noolsirge ning käib pidevalt üles-alla, kusjuures tõusupikkus võib vabalt olla paari km kanti. Midagi head sealt meenutada pole ja vastutuules ning pealelõunases hämaruses oli kiirus vahepeal alla 20 km/h ning pulss kippus juba 160 ligi. Jõelähtmelt keerasin väiksemale paralleel teele kuni Kostivere ristini. Seal otsustas tühjeneda esikumm ja pidin tegema lühikese pit-stopi kummiparanduseks. Arukülla jõudsin juba täiesti pimedas, õnneks pole liiklus peale Kostiveret tihe. Kokku võttis aega kogu eilne tripp 3 tundi ja km kogunes 73. Igati tore treeningring tegelikult, ainult tulevastele põlvedele ütleks, et: “Hoidke Peterburi mnt pealt eemale.” Täpselt samamoodi nagu Gabrielil kästi eemale hoida Jägala teelt (mis asub samuti sealkandis).
Täna ühinesid minuga nagu viimasel ajal tavaks saanud Konx ja Lauri. Konxuga läbisime Keila järvistu, mis tekib tavaliselt kevadeti, aga nüüd laiutab Tuula kandi põldudel juba novembris. Aastad pole vennad.
Edasi vaatasime mis toimub Niitväljal ja avastasime üllatuslikult, et golfiväljak oli rahvast täis ja kõik veeretasid mune. Parkla oli autodest pungil, keskmine tase küll veidi madalam kui eelnevatel perioodidel. Lexuste ja X5-te osakaal oli eabnormaalselt väike, aga noh, küll ruuduliste pükstega golfarid taas kosuvad ja saavad omale varsti mingid normaalsemad pillid osta.
Kuna Konx ei olnud kunagi külastanud Klooga asulat, siis tegime sinna asja. Vaatasime üle Klooga järve, suure sammastega maja “Dom Ofitserov” ja mehed kes läksid kahe käruga poodi õlle järele. Veidi pikemalt peatusime Klooga raba kõrval asuva laskeväe harjutusväljaku kaardi kõrval, sest see pakkus detailse ülevaate piirkonna radadest, millest Regiol aimugi pole. Unistasime veidi cyclo-cross ratastest ja kütsime edasi Keila Joa poole ja Vääna Jõesuu poole, kus meiega ühines värske ja treeninguks ülimotiveeritud Lauri, kes kõik tõusud peenega üles pani. Niimoodi kolmekesi kruisasime läbi Kiia ja Hüüru Sauele, unistasime jälle CX ratastest ja Alliku külas läksime laiali. Ostsin Saue poest veel paki spagette ja nautisin taas katkist kummi, seekord tagumist. Parandama ei hakanud ja kruttisin püsti sõites koju, ühtasi protestides maailmas valitseva ebaõigluse suhtes. Siin veel üks vaade Klooga järvele:
